Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil. Seppo Zetterberg

Чтение книги онлайн.

      Charles Eugène de Croy kuulus väga vanasse Madalmaade aadlisuguvõsasse. Meie professor jutustab, et 1651. aastal sündinud hertsog oli teeninud Taani kuningat ning nimetatud kindralleitnandiks ja Helsingborgi komandandiks. Kui 1679. aastal sõlmiti rahu Rootsi ja Taani vahel, läks hertsog Austria teenistusse ja keiser ülendas ta marssaliks. 1693. aastal nimetati de Croy Ungaris asuva keiserliku armee ülemjuhatajaks. Armee oli just türklasi maalt välja löömas. Selles operatsioonis sai hertsog mitmeid võite ja tegi keisrile suuri teeneid, kuid sattus lõpuks ebasoosingusse ja läks üle Poola kuninga ja Saksimaa hertsogi teenistusse.

      Koos Venemaa Peeter Suurega kuulutas Saksimaa hertsog sõja noore Rootsi kuninga Karl XII vastu, et saada tagasi Rootsi poolt vallutatud Liivimaa. Kui Peeter hakkas Põhjasõjas piirama rootslaste valduses olevat Narva linna, kutsus ta kohale Croy hertsogi ja määras ta ülemjuhatajaks. Novembris 1700 peetud Narva lahingu Croy juhitud Vene väed kaotasid ja hertsog sattus rootslaste kätte vangi. Ta viidi Tallinna ja seal ta 1702. aasta jaanuaris ka suri. Paljusid majesteete võidukalt teeninud hertsogi elus algas nüüd uus periood, sõna-sõnalt surmajärgne elu. Räägiti, et hertsog oli veetnud Tallinnas luksuslikku elu ja teinud suuri võlgu. Sõjakangelase surm ehmatas võlausaldajaid: aga kui tema pärijad ei maksagi võlgu tagasi ja nad jäävad kõigest ilma?

      Et seda vältida, ei andnud Tallinna raad luba hertsogi surnukeha matta. Seisusekohaselt siidi ja sametisse riietatud kadunuke viidi kohe 1702. aasta jaanuaris ajutiselt ühte Niguliste kiriku kabelisse otsekui pantvangiks. Talv oli haruldaselt karm ja surnukeha jäätus enne, kui mädanemisprotsess algas. See seletas, kinnitab Nordström, laiba mumifitseerumise.

      Kuid ei sugulased ega valitsus ei hoolinud hertsogist ja ta unustatigi sinna hauakabelisse. Alles 1819. aastal tuli ta meelde. Siis saabus Tallinna Läänemere provintside kindralkuberner itaallane markiis Filippo Paulucci, kes oma kuludega laskis kadunukesele teha sarkofaagi. Ja nii ta jäigi uudishimulike rändurite jaoks, nagu oli Nordström 1834. aastal, vaatamisväärsuseks.69

      Aadlivapid ja marmormausoleum

      J. J. Nordström jätkas oma rännakuid Tallinnas ja nagu korralikule reisijuhile kohane, valgustas lugejaid oma tähelepanekute ja teadmistega. All-linnast Niguliste kirikust oli aeg ronida üles Toompeale ja astuda sisse Toomkirikusse. Neitsi Maarjale pühendatud kirik sai reformatsiooni järel esimese luteri piiskopi aastal 1565, kui ametisse õnnistati Peter Folling (Petrus Nicolai Follingius) Uppsalast.

      Aadlike vapid ja hauaplaadid kaunistasid kiriku seinu, orvasid ja sambaid. Igavest und puhkavatest nimetas Nordström kõigepealt Pontus De la Gardied, Eesti- ja Liivimaa asevalitsejat, kes oli abielus Rootsi kuninga Johan III tütre Sofia Gyllenhielmiga. 1586 uppus De la Gardie oma laevaga Narva jõkke. Tema ja tema abikaasa mälestuseks oli Toomkirikusse püstitatud Arent Passeri loodud valgest marmorist hauamonument.

      Teine tähelepanuväärne kadunuke, keda Nordström Toomkirikus nimetab, oli Kaarle Horn, Kankaiste mõisahärra, kes hertsog Karli ajal pidas sõda Liivimaa ja Poola vastu ja oli lühikest aega Eesti asevalitseja. 1601 surnud Horn sai samuti oma haua ja mälestustahvli Toomkirikus.

      Vene keisrinna Katariina II võimaldas Venemaa teenistuses olevale ja 1788 surnud Šoti päritolu admiralile Samuel Greighile viimase puhkepaiga Toomkirikus ja laskis püstitada tema hauale annetaja väärilise väikest antiiktemplit meenutava Carrara marmorist sarkofaagi.

      Eraldi märkis Nordström veel, et Tallinna kirikud olid lahti läbi ööpäeva. Vagad inimesed võisid praktiseerida oma vagadust alati, kui nad seda soovisid, ja see oli tema meelest kaunis komme.

      Kirikute järel võis reisija minna tutvuma Püha Miikaeli kloostri varemetega, mis olid linna ringmüüri juures – praegusel aadressil Suur-Kloostri 14–16. See maja oli alguses olnud benediktiinide mungaklooster, kirjutas Nordström, kuid siis muudetud tsitserlaste nunnakloostriks.

      Varemete järgi võis arvata, et tervikuna oli kirik olnud eriti suur ja kõrge. Algselt oli see olnud 1219. aastal rajatud Püha Venceslause kabel. Selle varemed mõjuvad veel nüüdki majesteetlikult, kirjutab Nordström. Kiriku ühe külje põhjapoolses osas oli alles suhteliselt terve koridor kahel korrusel. Seal olid mõlemal pool kambrid, mida sel ajal kasutati ladudena.

      Need koridorid oma kambritega ümbritsesid kolmest küljest väikest aeda, mis oli kunagi olnud kloostri aed ja neljandas küljes oli täielikult restaureeritud endine kloostrielanike refektoorium, mida Nordströmi sõnul hiljem kasutati katoliku kirikuna.70

      Nunnad elasid Püha Miikaeli kloostris kuni 1543. aastani ehk katoliku aja lõpuni. Pärast seda tehti kloostrist aadlineidude õppeasutus, kirjutas Nordström. 1631. aastal asutati Tallinnasse Rootsi kindralkuberneri Johan Skytte ja marssal Gustaf Horni eestvõttel Gustav II Adolfi gümnaasium ja osa kloostrist võeti koolile. Kirikust sai omakorda Püha Miikaeli rootsi-soome koguduse pühamu. Pärast seda, kui Tallinna 1710 vallutasi venelased, tehti sellest 1716. aastal vene õigeusu kirik, praegune Issanda Muutmise kirik.

      Tallinna võimukandjad

      Ehitiste kõrval tahtis Nordström esitleda lugejatele ka Tallinna valitsemiskorda. Taani kuningas oli linnale 1248. aastal andnud Lüübeki linnaõigused71, mida hilisemad valitsejad kinnitasid. Nii oli ka Tema majesteet Venemaa keiser hiljuti (1827) armulikult kinnitanud Tallinna seadused ja privileegid. Raekojas oli Lüübeki seadusest ladinakeelne versioon ja sellel aastaarv 1257. Õiguse raha vermida sai Tallinn 1265 ja 1284 liitus linn Saksa Hansa liiduga.

      Siinkohal räägib Nordström, et apteeker doktor Johannes Burchartil oli kallis, asjatundlikult ja hea maitsega kogutud antiikesemete kogu Raekoja platsi veeres. Seal oli palju vanaaegseid eesti esemeid ja ornitoloogilisi preparaate ning üks eksemplar kõigist Tallinnas vermitud rahadest. „Ta võtab külalisi vastu väga teenistusvalmilt ja heatahtlikult,” kinnitas professor lugejatele.

      Samal ajal, kui võeti kasutusele Lüübeki õigus, asutati ka gildid, mis väikeste eranditega tegutsesid veelgi, rõhutas Nordström. Sõltumata ametist moodustasid ühe, Kanuti gildi, käsitöölised. Sellel oli oma maja pidude ja koosolekute jaoks. Meistriks saamiseks pidi läbi tegema õpi- ja rännuaastad ning sooritama eksami, kuid mingisugust osa linna valitsemises käsitöölistel ei olnud. Võimu tipp oli reserveeritud ainult kaupmeestele, mis Nordströmi järgi oligi tavaline vanas, kaubandusest elavas hansalinnas. Tallinnas oli kaupmeestel kaks gildi: СКАЧАТЬ