Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil. Seppo Zetterberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli juba novembri lõpp. Lund oli sadanud juba mitu korda ja oli olnud ka päris külmi päevi. Magister oli rõõmus, et Jannel olid nüüd uued ilusad riided. Need olid ka soojad ja riiete poolest oli poiss talveks valmis. Poiss oli olnud muidu terve, aga ühel õhtupoolikul oli tal kurk valus olnud. Wenngren oli andnud poisile õhtul teed, pannud talle villase kamprisalli kaela ja heitnud magama Janne kõrvale Atte voodisse. Hommikul oligi kurk terve, kuid Janne oli selle päeva koolist puudunud.41

      Kool lõppes sellel aastal 27. detsembril – vana kalendri järgi 15. detsembril – ja vaheaeg oli peaaegu terve kuu, uuesti pidi kool algama 22. jaanuaril 1824. Jõululaupäeval käidi kolmekesi Le Moine’i kohvikus, kus söödi küpsiseid ja muid maiustusi ning joodi teed. Kõht oli nii täis, et vaevalt jõuti koju kõndida. Janne andis pererahva lastele üle väikesed jõulukingid.

      „Mulle tundub, et tuleb päris tore aasta 1824,” arvas poiss ja seda optimismi ei vähendanud ka asjaolu, et uusaastapäeval oli jälle kurk valus. See läks mööda juba päevaga. Koduõpetaja oli Janne koolitööga lõppenud aastal rahul ja uskus, et poiss ei jää ka uuel aastal ilma kiidusõnadest.42

      Semestri lõpp tähendas, et kooli- ja mängusõbrad sõitsid ära maale. Janne palus nii vanematelt kui ka Wenngrenilt luba osta väikese lasteteatri, mis maksaks viis rubla. Kavalasti kirjutas ta kohe järgmise lausena, et ta ilmselt pääseb prantsuse keeles järgmisesse klassi uuel semestril. Vanemad lubasidki lasteteatri osta ja koostasid veel teatrile piduliku mängulise asutamiskirja, mis oli dateeritud kolmekuningapäeval, 6. jaanuaril 1824.43

      Janne oli tänulik, ja täpsustas veel, et teatrikast maksaks viis rubla, kuid tuleks veel saada kulissid. Need ta saaks väga odavalt ja tahaks siis võtta neid rohkem. Wenngren omalt poolt kinnitas isale, et hoolitseb selle eest, et Janne ei tegeleks teatriga liiga palju õppetöö arvel.

      Päris muretu noore teatrijuhi elu siiski ei olnud. Veel 1824. aasta märtsis kirjutas ta vanematele, et teater ei olnud veel valmis, sest puudusid kulissid.44

      Wenngreni plaanid ei täitu

      Palméni kooliskäimine jätkus 1824. aastal niisama edukalt. Prantsuse keeles pääses ta järgmisele astmele ja kohe esimesse pinki, tänu millele teenis Wenngrenilt hulga kopikaid. Janne teeniski eriti hästi oma prantsuse keelega ja ta kavatses kulutada seda raha Saksamaa kaardile, mis maksis 2 rubla 50 kopikat. Tema varem Tallinnast ostetud kaart ei olnud nimelt hea. Veel oli ta muretsenud teise kaardi, õigemini atlase, mis kujutas Vana maailma Kristuse sündimise aegu. See kaart oli maksnud 4 rubla 50 kopikat.45

      Uue kooliaasta alguses kirjutas isa, et ta näeks meeleldi, et Janne õpiks Tallinnas veel ühe semestri ja tuleks siis kooli lõpetama Soome, Turu katedraalikooli, mille tema omal ajal lõpetas. Õppimine Soomes oleks palju odavam kui Eestis. „Minu võimalused ei luba peenemat kasvatust,” ütles isa ja sellepärast pidi poeg võimalikult varsti saama ametisse tsiviilis või sõjaväes, et teenida raha.46

      Wenngrenil olid pisut teistsugusesed plaanid. Koos Tallinna kubermangugümnaasiumi vene keele õpetajaga oli ta kavatsenud võtta täispansioni õpilasi tingimusel, et need käiksid Tallinnas koolis. Lisaks annaks Wenngren eraõpetust nii saksa kui ka vene keeles, nii kõnelemises kui ka kirjutamises. Selline „asutus” oleks Wenngreni meelest eriti kasulik Soome rootsikeelsetele, kes „valitsevas olukorras vajavad nii vene kui ka saksa keelt natuke rohkem kui vaid tõlkimisel”. Soome oli liitunud keisririigiga ja see püstitas uusi nõudeid ametnike keeleoskusele, kuigi rootsi keel oli jäänud suurvürstiriigi ametlikuks keeleks.

      See plaan tuleks aga maha matta, kui Wenngren oma kaaslastega ei saaks vähemalt kümmet pansionäri, kes oleksid valmis maksma 700 rubla ülalpidamise ja õpetuse eest. Kui nii läheks, jääks Wenngren veel kaheks aastaks Tallinna, kui ei, siis läheks ta varsti tagasi Turusse. Ta palus H. J. Palméni oma plaanidest vaikida, sest „arvan, et paljud pedantsed Soome õpetajad võiksid mind pidada ketseriks”.

      Mõeldes Janne peale, uskus Wenngren, et kui nii läheks ja ta jääks poisiga veel kaheks aastaks Tallinna, võiks ta sel ajal, kui Janne käiks Toomkoolis, valmistada teda eraõpetajana ette nii kaugele, et poiss võiks Tallinna järel lõpetada Turu katedraalikooli ühe aastaga. „Ja kui ta 16-aastasena on lõpetanud Turus ja lisaks oskaks rääkida saksa ja vene keeles, võiks ta leiba teenida igal pool ja ei peaks oma kooliaastaid kunagi kahetsema,” põhjendas koduõpetaja.47

      H. J. Palmén pidas Wenngreni plaani väga kasulikuks, kuid arvas, et seda ei saa ellu viia, vaid et Wenngren peaks pöörduma tagasi Soome. Igal juhul ei lubanud Palméni enda rahaline olukord rahastada poja õpinguid Tallinnas veel kaks aastat, „sest olen juba rahatu ja jään veel vaesemaks, kui lahkun varsti ametist”. Seda nõudvat tema vähenenud jõuvarud.

      Kui ka Atte isa, riiginõunik Hisinger, ei toetanud Wenngreni plaanitud pansioni asutamist, andis koduõpetaja varsti teada, et ta ei mõtle enam sellele, vaid tuleb tagasi Turusse, kui Ritter- ja Domschules semester jaanipäeva paiku (vana kalendri järgi) lõpeb.

      Isa põhjendas veel Wenngrenile oma otsust ja kinnitas, et tahaks järgida oma ammust plaani, mille järgi Janne pidi minema kooli Turus. Isa meelest saaks Janne seal hakkama kolmveerandiga nendest kuludest, mida maksis õppimine Tallinnas. Isa palus ka Wenngreni, et see teataks pererahvale Janne lahkumisest.

      Kui asi oli otsustatud ja Tallinnasse teatatud, palus isa veel poega, et see oleks usin ja tubli ning hoolitseks selle eest, et saaks koolist hea tunnistuse, millega minna edasi Turusse.48

      Kui Janne sai teada isa otsusest, oli ta alguses kurb, kuid kui talle kirjutati, et Turusse tuleksid ka ta parimad soome sõbrad, oli ta valmis minema. Et alustada Turu katedraalikoolis, pidi oskama tõlkida Johannese evangeeliumi kreeka keelest ladina keelde ja nii hakkas Janne 1824. aasta aprillis Wenngreniga usinasti õppima kreeka keelt.49

      Kirik ja tantsupeod

      Kooli kõrval oli palju muud tegemist. 1824. aasta kevadtalvel olid Jannele suureks rõõmuks kaks Kadrioru pargi suurt liumäge, mis püstitati vene vastla ajaks. Suurtest jääkamakatest ehitatud mäed olid kolm ja neli sülda kõrged ja kaunistatud lippudega. Janne sõnul kasutasid venelased mäge väga innukalt ja keegi oli seal isegi oma elu kaotanud.50

      Lihavõtted veedeti nii jumalakartlikus kui ka päris rõõmsas meeleolus. Lihavõtte laupäeva õhtul käis Janne Vene tänavas Püha Katariina kloostris asuvas katoliku kirikus51, kus oli nii palju rahvast, et seal ei saanud peaaegu liikuda. Ta vaatas väga tähelepanelikult nii kirikut kui ka seda, mis seal juhtus, ja kirjutas emale:

      Kirik ise on päris väike, kuid kogudusele sobiv. Eeskojas on kivi, mille ülemine osa on raiutud karikakujuliseks ja seal on sees püha vesi, millega katoliiklased pühivad oma nägu ja otsaesist. Ukse kohal on rõdu, kus seisavad lauljad ja pillimängijad. Rõdu vastas on altar, sellest vasemal kantsel ja Kristuse haud. Selle ümber on sammal ja selle kohal on rist. Seal sees on sakrament.

      Rõdul algas kella poole üheksa paiku laul, mis kestis kaua ja selle ajal süüdati pühapiltide ees küünlad.

      Värvilises talaaris õpetaja läks lõpuks Kristuse haua juurde, tema järel katoliiklased, kellest üks kandis Jeesust ristil, teine kullaga kaunistatud siidvarju (parapluie), СКАЧАТЬ