Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil. Seppo Zetterberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ põletanud. Seepärast on suurem osa linna hoonetest rajatud pärast seda, kuid on ju needki aukartustäratavalt vanad.

      Vanad linnamüürid ja kindlus on hoolikalt korras hoitud. Seepärast jätsid vallikraavid, vana ringmüür ja selles 90–100 sülla tagant tõusvad tornid ikka veel mõjuvalt sõjaka mulje. See tuletas meelde, et tsivilisatsioon, hariduse õis, oli maale saabunud aeglaselt ja et siingi oli olnud aegu, kus valitses vägivald ja seadus oli nõrk. Siis mõistis õigust mõõk, mille välkuv tera sundis vaikima sõnad.

      Kaks maailma: ülalinn ja all-linn

      Tallinn koosneb tegelikult kahest linnast, rõhutas Nordström: Toompeast (Domstaden, toomkirikulinn) ehk ülalinnast ja tegelikust kaubalinnast ehk all-linnast. Toompeal oli Toomkirik ja seal olid majad uuemad kui all-linnas. Esile tuleb tõsta härra Alexander Ritterile 1833. aastast kuulunud uhket Stenbocki lossi – praegust Eesti Vabariigi peaministri töökohta – ja seda mitte niivõrd lossi arhitektuuri kui selle kauni vaate tõttu, mis avanes lossi suurelt rõdult kaugele Soome lahele. „Vaade on tõeliselt suurepärane,” kirjutas seda imetlenud professor.

      Toompeal oli ka loss, kus asus tsiviilkuberner ja toimisid ametkonnad. Selle lähedal oli Eestimaa aadelkonna rüütelhoone, kus pidas istungeid kõrgeim kohus ja kuhu aadelkond kutsus kokku iga kolme aasta tagant oma maapäeva. Rüütlisaali seinu kaunistasid Eestimaa aadlisuguvõsade vapid. Seinal oli ka Vene keisri Peeter Suure elusuuruses portree. Raudrüüsse varjunud keisri hoiak oli ülev ja suursugune. Maali ees graniitalustel olid Peeter Suure ja Aleksander I marmorbüstid.

      Rüütelkonna arhiiv oli kuulu järgi päris suur. See oli saanud tähelepanuväärset lisa, kui Tallinnas elanud saksa kirjanik August von Kotzebue leidis Preisi ajalugu kirjutades Königsbergi Saksa rüütelkonna arhiivist terve hulga Läänemere provintside ajalugu puudutavaid tähtsaid dokumente. Ta annetas provintside aadelkonnale tähelepanuväärse rahasumma nende kopeerimiseks.

      Suurem osa Toompea hoonetest olid ikka kuulunud Eestimaa aadlikele, kirjutas Nordström. Ka Tallinnas olid kodanluse ja aadlike erimeelsused viinud selleni, et linna ei ümbritsenud mitte ainult ringmüür, vaid kodanlaste all-linna ja aadlike ülalinna vahel oli samuti müür. Oli ainult kaks väravat, Lühike jalg ja Pikk jalg, kust pääses kodanlaste linnast aadlike linna. Lühike jalg oli vaid jalakäijatele, Pikast jalast pääses läbi ka hobusega. Toompeal oli ka kolmas värav. See viis Toompea eeslinna ja maale ning oli tugevasti kindlustatud vallikraavi ja bastionidega.

      Need, kes elasid Toompeal, aadlikud, kodanlased ja käsitöölised, ei olnud all-linna valitseva rae alamad, vaid aadlikele kohandus Eestimaa õigusekord ja teisi Toompea elanikke valitses kindlusefoogt (Schlossfogt).

      Selle järel kirjeldas Nordström „tegelikku” linna ehk all-linna. Sinna pääses läbi kuue linnamüüris oleva värava. Ta loetles nende kõikide nimed ja kirjutas, et Seppade väraval (Schmiedepforte) ehk Harjuväraval oli omapärane ajalugu.

      1535. aasta paiku, kui vana orduriik oli lähenemas oma lõpule, oli värava ümbruses sündinud ägedaid kokkupõrkeid aadlike ja linnakodanluse vahel. Oma kaubavahetuses aadlike võimu tõttu kannatavad linlased otsustasid siis näidata kõrgestisündinuile oma võimu.

      Linna raad oli saanud kõrgematelt võimukandjatelt õiguse pidada kohut ka nende aadlike üle, keda oli tabatud rikkumistelt all-linna territooriumil. Juhtus nii, et Tallinnast paraja vahemaa kaugusel läänes oleva Riisipere mõisa härra, parun Johann von Üxküll tappis oma mõisast linna põgenenud talupoja. Kui parun julges jälle tulla linna, määras raad, et ta tuleb kinni võtta ja mõõga läbi hukata. Kohtuotsus viidi läbi Harjuvärava võlvide all. Müüris olev süvend näitab hukkamispaika ja kadunukese hauda, seletab Nordström.

      Hukkamisest tõusis tüli aadlike ja kodanlaste vahel, kuid lõpuks lepiti lahendustega, mille üks osa oli see, et Harjuvärav müüriti kinni. Nii peideti inimeste eest koht, kus kodanlaste kohus oli valanud aadliku verd. Värav oli suletud kuni aastani 1794.67

      Kui võõras astus mingi värava paksude võlvide alt läbi linna, pani ta kohe tähele, et tänavaid ääristavad kõrged majad oma treppide, seinaorvade ja aknasüvenditega olid juba sajandeid tunnistanud aegade vaheldumist. Kõndides nende mälestiste vahel, uskus rändaja, et aeg on seisma jäänud.

      Samamoodi kui inimene elas, tegutses ja mõtles, niimoodi ta ka ehitas ja tuleb küsida, kas peegeldab miski muu rahva hinge paremini kui arhitektuur. Kui vaadelda Tallinnas vanu võlvitud maju oma eeskodade ja neist kõrgematele korrustele juhatavate puutreppidega, suurte saalide ja väikeste kambritega ja välisseina kinnituvate raudrõngastega, majade trellitatud akendega ning vaadata looklevaid ja kitsaid tänavaid, tundus, nagu oleksid uurinud kivist dokumente, kirjutas Nordström. Kõik need jutustasid nendes hoonetes elanud ja neid tänavaid pidi kõndinud sugupõlvede elust.

      „Inimene! Siin elab Jumal!”

      Uus aeg oli toonud palju muutusi ja ajakohaseid parandusi majade sisemuses, kuid nende välimus oli jäänud samaks ja peegeldas niiviisi ajastut, millal majad oli ehitatud. Niisugused ehitised olid näiteks kirikud, kirjutas Nordström, mida linnas oli mitu: kaks sakslastele (Niguliste ja Oleviste), üks rootslastele ja soomlastele (Püha Miikaeli kirik), kaks venelastele (Kristuse Muutmise kirik ja Püha Nikolai Imetegija kirik), üks eestlastele (Püha Vaimu kirik) ning veel katoliku kirik. Veel oli Toompeal Toomkirik ja linnas mõni väike pühamu venelastele ja luterlastele. Tallinnas oli ka hernhuutlaste kogudus ja sünagoog sõjaväes teenivaile juutidele.

      Oleviste kiriku põleng aastal 1820. Oleviste kirik oli keskaegse Tallinna kõige suurem ehitis. 1625. aastal välgust sündinud tulekahju oli kahjustanud kiriku torni. 1820. aasta suvel taas välgust süttinud tulekahju tegi suuremat kahju ja selle kuma ulatus Helsingini. Foto: Eesti Ajaloomuuseum

      Nordström arvas, et vanim linna kirikutest oli Püha Vaimu kirik: asjatundjate arvates oli selle arhitektuur vanem kui gooti stiil. Kirikus peeti jutlusi eesti keeles, kuid pidulikumal puhul võis teha seda ka saksa või isegi ladina keeles.

      Oleviste oli linna kirikutest suurim. See oli mitu korda põlenud, koledaim tulekahju oli olnud 1820. aasta juunis. Välgust süttinud tulekahju oli hävitanud imelise katedraali, mida eesti talupoeg oli kutsunud linna uhkuseks. Peaaegu kogu kiriku sisustus oli hävinud ja kõige suuremaks kaotuseks peeti 1771. aastal ehitatud oreli kaotust. Kui Aleksander I käis Tallinnas 1825, annetas ta suure summa kiriku taastamiseks ja kaks aastat hiljem uus valitseja, Nikolai I, suurendas seda summat veel. Ka Lüübeki linn andis raha, teadis Nordström, ja nii, eri allikatest kogutud poole miljoni rublaga ehitati kirik jälle üles.

      Tööd olid läinud nii hästi, et 1834. aastal Tallinnas käinud Nordström pidi tunnistama, et katus ja seinad on valmis ja Euroopa kõrgeimate hulk kuuluv torn oli peaaegu sama kõrge kui enne. Lõplikult sai kirik valmis 1836. aasta suvel.

      Nordströmi andmetel oli Oleviste torn 429 Pariisi jalga kõrge ja näiteks Peetri kirik Roomas oli kõrge 487 Pariisi jalga68 ning Strasbourgi katedraal jälle 445 Pariisi jalga.

      Nordströmi sõnul oli Oleviste kirik oma kõrguse, laiuse ja õilsate proportsioonide tõttu imponeeriv ja majesteetlik. Oma vormilt oli see umbes samasugune kui Turu toomkirik. Nordströmi tekstis on pikalt ülistatud kiriku vormide õilsust, mis tipneb hüüatusega: „Inimene! Siin elab Jumal!” Kirikus oli ka Rootsi võimu tippu kuulunud Lars Ivarsson Flemingi haud, kus puhkas 1562. aastal katku surnud Tallinna käsknik ja Eestimaa esimene Rootsi-aegne kuberner.

      Tallinna turismiikoon: muumia klaaskapis

      Suuruselt СКАЧАТЬ