Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil. Seppo Zetterberg

Чтение книги онлайн.

      11 versta pastoraadist edasi oli Padise mõis, mis kuulus von Rammide suguvõsale. Selle maa ja maa juurde kuuluva võimsa kloostri oli kuningas Gustav II Adolf 1622. aastal suguvõsale kinkinud. Algul oligi elatud kloostris, kuni järgmisel sajandil ehitati kaunis mõisahoone. Ühel pühapäeval tuli härra von Ramm koos mõne muu härraga pastori juurde külla. Nende hulgas oli kõrvaloleva Paldiski linna ja sõjasadama komandant, keegi major, kes äratas terase lapse tähelepanu, kuna tal oli „üks puu- ja üks päris jalg”. Pastoraadis käis külas ka härra Hippius oma prouaga, kirjutab Janne.

      Kuigi jõulud juba lähenesid, ei saanud lapsed pehme ilma pärast uisutada, aga siiski ei olnud neil tegevusest puudust. „[-] loeme reisikirjeldusi saksa keeles või loeme Piiblit või kirjutame saksa keele harjutusi pastorile või loeme naistele ette või mängime Fritziga ja näitame talle vasegravüüre või mängime pühapäeviti naistega kaarte, nii et meil on pikkadel talveõhtutel päris tore,” kirjutas Janne. Veel loeti G. G. Bredowi ajalooraamatut saksa keeles.

      Varsti tulid jõulud ja neid veedeti meeleolukalt. Pastoraadi saali pandi püsti küünalde, õunte, kompvekite ja väikeste mänguasjadega kaunistatud jõulupuu, mille okstelt jagati kingitusi ka soome lastele. Jõululaupäeval söödi praadi. Teisel jõulupühal pidas magister kirikus rootsikeelse jutluse, sest „pastor kas ei osanud nii palju rootsi keelt või ei olnud tal aega jutlust ette valmistada”, otsustas Janne oma 11-aastase loogikaga.

      Tõeline rõõm oli vana-aastaõhtul, kui söödi RIISIPUTRU, nii nagu Janne väga suurte tähtedega on kirjutanud. Uus aasta tõi selle pöörde, et Janne ja Atte hakkasid omavahel keelepraktika mõttes saksa keeles rääkima.21

      Tihedas kirjavahetuses kodurahvaga kirjeldas poiss teraselt oma elu ja erinevaid sündmusi. Kord oli ta natuke haige, mille tõrjumiseks pastoriproua jootis peedimahla, kord jälle tegi rõõmu aias elav küülik, kes oli nii taltsas, et sõi käest. Suur saavutus oli, kui poisid ehitasid lumest koguni kolm kirikut. Kui Janne samas kirjas mainis, et oli olnud veidi haiglane, siis isa arvas, et see tuli lumekirikute ehitamisest. „See õpetab sind ettevaatusele ka mängides.”

      Püha Matteuse (Madise) kirik ja pastoraat asusid nii kõrgel, et sealt oli ilus vaade ees laiuvale Pakri lahele. Kevade poole raporteeris Janne, et jää oli lõpuks lahelt läinud ja Paldiski lähedal on nähtud juba prantslaste puuviljalastiga laeva, mis jää tõttu pidi Paldiski asemel purjetama Tallinna sadamasse. Kindel kevade märk olid luiged, keda oli nii näha kui ka kuulda.

      Suur sündmus oli 27. aprillil 1823, kui lahele purjetas kapten Sundmani juhtimisel Helsingist laev Minerva. Janne sai käia oma isa tuttava kapteni laeval ja kirjutas sealt vanematele veiniklaasi ja suure rosinataldriku vahelt. „Meil oleks nüüd hea võimalus reisida Helsingisse, nii et on kahju, et ma nüüd ei pääse koju,” kirjutas Janne ja lisas sama hooga, et on hea meelega seal, kus on.

      Vanemad omalt poolt soovisid pojale Jumala õnnistust, kirjutasid, et igatsevad ta järele ja tuletasid ikka meelde, et tuleb hoolitseda oma tervise eest. Poeg ja ema leppisid kokku, et hoiavad teineteise kirjad alles. Hilisemate uurijate õnneks nii tehtigi ja sellega oli sündinud tähtis, autentne kirjakogu 11–12-aastase poisi kogemustest võõral maal.

      Harju-Madisel pidi oldama vaid mõnda aega, et õppida saksa keelt, siis pidid poisid minema Tallinnasse kooli. Nii et 1823. aasta alguses hakatigi aru pidama, kuidas elu Tallinnas korraldada. Jaanuari lõpus teatas Wenngren isale Helsingisse, et pastor Holmberg on valmis võtma tema ja poisid oma majja Tallinnas samadel tingimustel, nagu nad elasid Wehrmanni juures Harju-Madisel. Holmbergi pakkumise üks motiiv oli ka see, et ta tahtis Wenngreni oma viieaastase poja õpetajaks.

      Turus sündinud ja mitmetes Ahvenamaa saarte kogudustes teeninud pastor Henrik Johan Holmberg kutsuti 1819 Tallinna Püha Miikaeli rootsi-soome kiriku koguduse pastoriks. Foto: Eesti Kirjandusmuuseum

      Wenngren pidas tingimusi heaks, sest nii oleksid tema ja Janne saanud olla Eestis veel aasta. Kuid Holmbergi pere ei olnud saksakeelne, vaid rootsikeelne. Samas majas elas aga kaks saksa perekonda ning Holmbergide kodus oli pansionis noor sakslane, nii et Janne ja Atte võiksid vabal ajal seltsida omaealise saksa poisiga. Tallinnasse võiks kolida maikuus. Wenngren soovitas tungivalt Janne isale seda lahendust, mida ka pastor Wehrmann pidas heaks.

      Isa oli nõus poiste kolimisega Tallinnasse. Isa meelest oligi poistel kasulikum olla Tallinnas kui maal, sest linnas oleks võimalik õppida ka vene keelt, mida isa pidas tähtsaks. „Algus võib tunduda raske ja tüütu, kuid ükski asi ei ole ülesaamatu, kui teada, et see on vältimatu, sest usinuse ja kannatlikkusega võidetakse kõik raskused,” õpetas isa targasti. Ta lubas asjast kirjutada pastor Holmbergile, et see ei annaks korterit ära. Veel peeti plaani, kuidas poisid saaksid veeta mõne nädala puhkust Soomes.

      Isa andis ka loa Wenngrenile tellida Jannele uusi riideid Tallinna jaoks, nii et ta oleks samamoodi riides nagu teised poisid ega peaks häbenema.22 Liiguti ju nüüd maalt kubermangulinna.

      Praktilise naisena tuletas ema Amalia meelde, et kui poisil on riided katki läinud, peab ta sellest rääkima Wenngrenile; kindlasti leitakse keegi, kes nõeluks katkiseid sokke. Ja pidi vaatama, et ise oleks puhas! Kuid kõige tähtsam oli ikka: „Ära unusta oma Jumalat, sest kui unustad Jumala, unustab Jumal ka sinu.”23

      Lihavõtted veedeti veel Harju-Madise pastoraadis Janne meelest kõige toredamal viisil. Ta sai kingiks üheksa muna, millest kuus olid värvitud. Teisel pühal mindi kalale lähedasele jõele ja saadi saakigi: pastor sai kolm väikest linaskit, magister kaks, Atte samuti kaks ja Janne ise ühe. Maakohas ringi liikuvalt rändjuudilt ostis Wenngren sulenoa ja Atte taskunoa.

      Sündmusrohked ja õnnelikud päevad Harju-Madise pastoraadis olid aga lähenemas paratamatu lõpuni. „15. mail jätsime pisarsilmi hüvasti pastoriga, kes tegi veel selle teene, et lubas meil sõita oma tõllaga Tallinnasse,” kirjutas Janne kurvalt.24

      Tallinn saab tuttavaks

      Nii nagu oli plaanitud, asuti Tallinnas elama pastor H. J. Holmbergi kahekorruselisse pastoraati. Turus sündinud ja Turu Akadeemia lõpetanud Holmberg oli olnud A. J. Wenngreni isa surma järel 1814. aastal Kökari kaplan, kuni Tallinna magistraat oli ta 1821. aasta oktoobris kutsunud rootsi-soome Püha Miikaeli koguduse õpetajaks ja linnakonsistooriumi assessoriks. Kogudusel oli pikk ajalugu. Oma kiriku sai kogudus aastal 1630 endise Püha Miikaeli kloostri kohale, mis asus praegusel Suur-Kloostri tänaval majades 14–16. Ka kirikut hakati kutsuma Püha Miikaeli kirikuks. Kui venelased Põhjasõja ajal 1710. aastal Tallinna vallutasid, võtsid nad kiriku 1716. aastal kasutusse õigeusu kirikuna ja rootsi-soome kogudus jäi pikaks ajaks ilma oma pühakojata. Alles 1733 sai kogudus oma kiriku, praeguse Rüütli tänaval asuva keskaegse hospidali, mis oli otse Niguliste kiriku kõrval.25

      Ka selle Püha Miikaeli kiriku – praegu on selle nimi Rootsi-Mihkli kirik – juured on sügaval. Maja oli ehitatud 16. sajandi alguses umbes saja kohaga vaestemajaks ja haiglaks ehk hospidaliks. Järgmise sajandi lõpus olid teisele korrusele ehitatud kinnipidamisruumid naistele. Alumise korruse suur haiglasaal anti 1733 kodutuks jäänud Püha Miikaeli kogudusele kirikuks ja ülemise korruse vangla lõpetas pärast tulekahjut tegevuse.

      Pastor Holmbergil oli kaks poega ja üks tütar: Henrik Johan, Otto Leopold ja Henriette. Pastoraadis elas ka keegi Weidenbaum, kes Janne sõnade järgi oli õnneks alustanud just flöödimänguga, nii СКАЧАТЬ