Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil. Seppo Zetterberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et nad olid gildi liikmed, vaid seepärast, et nad olid oma naiste abikaasad. Nimelt peeti ainult gildi liikmete tütreid nimetatud õiguste omanikeks.

      Kui Suurgildi liikmetel oli eriõigus pruulida ja müüa õlut ja pidada kõrtsi, oli gildil kohustus toota linlastele piisavas koguses õlut. Ehk, teiste sõnadega, tegi Nordström kokkuvõtte, enne kui keegi võeti Suurgildi liikmeks, pidi tal olema nimetatud õllepruulimise ja kõrtsipidamise õigus. Aga et selle õiguse sai vaid see, kes abiellus seda õigust omava naisega, siis saigi selgeks teine eeldus, mida oli vaja Suurgildiga liitumiseks. „Nii nagu igaüks mõistab, see, et vaid tütardel olid need õigused, ei olnud sugugi rumal vahend panna nad mehele ja kindlustada nende elatis.”

      Gildi huvides võis siiski liikmeks võtta teisi mehi kui pruulikodade ja kõrtside omanikke. Näiteks võis erandina vastu võtta kasvõi arste ja juriste, kui need abiellusid gildiliikmete tütardega.

      Suurgildi liikmeks võidi võtta ka kaupmees, kes abiellus neiuga, kes ei olnud gildiliikme tütar, aga vaid siis, kui kaupmees oli gildile kasulik. Ta pidi siiski makma gildi toetus-, lese- ja muudesse kassadesse suuremaid makse. Neil ei olnud ka õllepruulimise ega kõrtsipidamise õigust, kuid nende surma järel olid need õigused nende tütardel.72

      Magistraadi ehk rae moodustasid neli linnapead, kellest kaks pidid olema literaadid või juristid, lisaks veel juristiharidusega sündikus, 14 raehärrat, neist neli juristiharidusega, ja kümme isandat, kes olid valitud Suurgildi liikmete seast. Veel olid seal erinevad sekretärid, aktuaar, arhiivihoidja, kantseleitöötajad ja kopistid. Raad mõistis ka kohut.

      Suurgildi majas Pikal tänaval, kus tegutses ka Tallinna börs, oli gildi ja sellesse pääsu sümboliseerivate astmetega sisustatud suur eeskoda, mille taga oli kolmetasandiline trepistik. Iga tasandi kohal oli seinale kinnitatud puust reljeef. Neist alumisel oli Mustpeade vapp, keskmisel pattulangemine ehk Eeva oma paradiislikus alastuses ulatamas Aadamale õuna hea ja kurja tundmise puust ning kolmandal reljeefil oli Suurgildi vapp.

      Carl von Ungern-Sternbergi seepiajoonistused (1826) Suurgildi maja trepikojas olevatest puureljeefidest. Kõige alumine kujutab Mustpeade vappi, keskmine pattulangemist ehk alasti Eevat, kes ulatab Aadamale õuna hea ja kurja tundmise puust ja kolmandal tahvlil on Suurgildi vapp. Foto: Eesti ajaloomuuseum

      Nordström selgitas, et reljeefid kujutavad kaupmehe teed Suurgildi liikmeks. Kõigepealt tuli Mustpeade vennaskonna liikmena võtta osa linna kaitsmisest, selle järel abielluda ja saada osa neist rõõmudest ja muredest ning kasvatada oma süda õilsaks ja õiglaseks ning vaim nii tugevaks, kui mees seda vajab. Ja siis oli ees pääs Suurgildi liikmeks.73

      Pärast Suurgildi ja selle maja tutvustamist juhatas Nordström oma lugeja Pikka tänavat pidi pisut edasi sadama poole ja tutvustas Mustpeade vennaskonda ja selle maja. Vennaskonda kuulusid vallalised kaupmehed ja kaubasellid ja selle ülesandeks oli ratsaväega linna kaitsta. Mustpeadel olid uhked mundrid ja palju privileege. Nende majas oli suur kogu jooginõusid ja tähelepanuväärne raamatukogu ning palju portreesid. Nende hulgas olid näiteks Venemaa Ivan IV ja Peeter Suure portree, Taani Kristian IV ja Fredrik IV ning Rootsi Gustav Vasa ja kõikide järgmiste kuningate portreed. Mustpeade vennaskond ja selle uhkelt kaunistatud hoone pakkusid nii palju ainet, et Nordström kirjutas sellest eraldi pika, kaheosalise artikli Helsingfors Morgonbladi paar aastat hiljem. Andmeid selle artikli jaoks oli ta saanud Tallinna gümnaasiumiõpetaja, õuekohtunik J. C. Ph. Willigerodi raamatust Das Schwarzenhäupter Korps zu Revel. Selle uustrükk oli ilmunud 1830.74

      Mustpeade vennaskonna maja Tallinnas Pikal tänaval. Vennaskond koondas vallalisi ja veel ilma kodanikuõigusteta saksa kaubaselle ja Suurgildi kaupmeeste poegi. Selle üheks kaitsepühakuks oli mustanahaline Püha Mauritius. Theodor Gehlhaari litograafia sarjast Revaler Stadtansichten (umbes 1850). Eesti Rahvusraamatukogu

      Keiserlik Kadriorg

      Kui vanalinna kõige tähtsamad objektid olid läbi käidud, liikus meie reisijuht linnast välja Kadriorgu. See uhke park oli kõigile avatud. Pargis oli kaks lossi – väiksem ehk paviljon ja suurem. Linnast tulles jäi silm peale alguses suuremal, „kuid niipea, kui reisimees sai teada, et Peeter I paviljon on selles korras, kuidas Peeter selle jättis, kiirustas ta sinna”.

      Nii ka Nordström. Paviljonis – praegu kutsutakse seda Peetri majaks – haudus valitseja oma suuri plaane, milles tegeles kogu maailma asjadega. Oma maja oli Peeter ehitanud 1714 Lasnamäe nõlva alla. Majast avanes vaade sadamale ja merele, kuigi juba Nordströmi ajal varjasid seda kõrged puud. Just siin rõõmustas valitseja, kui nägi oma suurt tegu – laevastikku – esimest korda harjutamas ja siin mõistis ta, et kindlasti tuleb Tallinna sadamast teha sõjasadam.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Kai Laitinen, Suomen silta. Rmt-s Kai Laitinen, Aino Kallaksen maailmaa. Kuusi tutkielmaa Aino Kallaksen vaiheilta. Otava, Helsinki 1978, lk 9–11. Kalevipoeg. Eesti rahva eepos. Kogunud ja ümber töötanud Fr. R. Kreutzwald, soome keelde tõlkinud Kyösti Kettunen. Pilot-kustannus Oy, Hämeenlinna 2005, lk 101.

      2

      Lydia Koidula Tartosta Yrjö Koskisele 9./21.3.1869. Vt ka Yrjö Sakari Yrjö-Koskise arhiiv, mikrokaart VAY 1350, trükituna Oskar Loorits, Yrjö-Koskinens Briefwechsel mit seinen estnischen Freunden. Tartu 1936, lk 101–103.

      3

      Lydia Koidula Tartust Antti Almbergile 12./24.3.1870. Koidula ja Almbergi kirjavahetus. Trükki toimetanud Aug. Anni. Eesti Kirjanduse Seltsi väljaanne ja kirjastus, Tartu 1925, lk 12–13.

      4

      Laitinen 1978, lk 10–16; Irene Mendelin tõlkis 1894 kolmanda luuletuse sellest. Vt Lilli Lilius, Lyydia Koidula. Koti ja yhteiskunta 1894, lk 76–78.

      5

      Friedebert Tuglas, Soome sild. Rmt-s Friedebert Tuglas, Aja Kaja 1914–1919. Teine täiendatud trükk. Noor-Eesti Kirjastus, Tartu 1920, lk 88. Tsitaat Laitinen 1978 lk 17–18.

      6

      Laitinen СКАЧАТЬ