.

Чтение книги онлайн.

      Paberit ostes juhtus äpardus. Janne ostis vene poest 10 poognat paberit kokku 50 kopika eest. Hind oli aga arvestatud valesti, sest paber maksis seitse kopikat poogen. Kui ta jõudis koju, soovitas magister tal paber tagasi viia ja ütelda, et seda oli liiga palju: 50 kopika eest oleks pidanud saama vaid seitse poognat. Poes aga öeldi poisile, et paber maksis tegelikult viis kopikat poogen, ja talle anti lisaks veel kaks poognat sama raha eest.

      Ka Atte Hisinger oli käinud poodides. Tema oli saanud 2.50 maksnud mütsi, paari kindaid 83 kopika eest, 35 kopikat maksnud sõle ja veel mingeid pisiasju.26

      Juuni keskel mindi käima linna idaküljele, Peeter Suure 18. sajandi alguses rajatud Katarinenthali ehk Kadrioru parki. Sealt jäid Jannele meelde suur majakas ja pargis asuvas Peetri majakeses – Peterhäuschenis – olev voodi, kus Venemaa imperaator oli maganud. „Ka linn ja park olid päris ilusad.”

      Ühel päeval mindi suure seltskonnaga – pastor, tema vend, magister, keegi härra Heinrichson, Atte ja Janne – kõndima niidule ja pärast seda mindi Heinrichsoni aeda, kus külalistele anti suured lillekimbud. Teine kord jälle käidi külas vendade Bergide onu härra Stedingki juures. Seal joodi teed, mängiti sõdurit ja kuulati pimeda naise harfimängu, mis jäi Jannele eriliselt meelde.

      Ema Amalia oli Helsingist saatnud seda ja teist, nagu vesti ja kolm paari puuvillasokke, kuid ühel päeval mindi koduõpetajaga koos muretsema veel suveriideid. Kõik rätsepad, kelle juures käidi, teatasid aga, et ei jõuaks nüüd kohe neid õmmelda.27

      Jaanipäeva paiku reisiti koju vanemate juurde. Tagasi Tallinna tuldi 1. augustil. Tegelikult oli plaanis tulla päev varem, kuid merereis kestis pikemalt sellepärast, et purjelaev pidi enne avamerele pääsemist ootama Kopplorna saarte juures praeguse Espoo Suvisaaristos. Põhjuseks see, et kipper ei olnud saanud veel passi. Järgmisel päeval randuti ligiduses oleval Pentala saarel. Seal söödi ja püüti kala. Õhtul mindi lõpuks teele. Põnevust lisas see, et proua Vilhelmina Holmbergile viidi kaasa lõnga, millele ei olnud tolliluba, nii et need peideti toidukorvi põhja.28

      Rüütlikooli usin õpilane

      10. augustil 1823 läks magister Wenngren Eestimaa kubermangu koolide juhataja (Schulendirektor) vabahärra Christoph Adam von Stackelbergi juurde rääkima poiste kooli lubamisest. Von Stackelberg oli õppinud Göttingenis ja täiendanud ennast Šveitsis Johann Heinrich Pestalozzi enda juures. Schulendirektor oli harras kristlane, kellel olid lähedased sidemed hernhuutlastega. Wenngreni vestlusel temaga kõneldi ka võimalusest panna Atte ja Janne 1805. aastal asutatud Tallinna kubermangugümnaasiumi, mille juhataja von Stackelberg oli aastatel 1819–1834.29

      Kooli siiski ei vahetatud selle pärast, et seal õpiti kõiki aineid samas klassis. Niisuguse jäiga süsteemi tõttu oleksid Wenngreni kasvandikud pidanud alustama alumistest klassidest ka nendes ainetes, milles neil olid head teadmised, nagu ajaloos. Sellepärast soovitas von Stackelberg paindlikuma süsteemiga Rüütli- ja Toomkooli, mille juhataja, Harju-Madise pastori vend Johann Ernst Wehrmann kontrollis mõne päeva pärast poiste teadmisi eri ainetes. Jäänud aega pidi hästi ära kasutama. Janne kiirustas ostma Philipp Buttmanni saksakeelset kreeka keele grammatikat (3 rubla 50 kopikat) ja hakkas ka õppima prantsuse keelt, Atte aga süvenes kreeka keele käänetesse.30

      Koolijuhataja Wehrmanni eksam oli 16. augustil uue kalendri järgi ja see kestis kaks tundi hommikul ja kaks tundi õhtul. Tulemuste üle otsustamine ei läinud hõlpsasti. Eksam oli olnud laupäeval, poisid ja Wenngren läksid juhataja ettepanekul tema juurde juba järgmisel päeval, kuid et Wehrmanni polnud kodus, tuldi uuesti esmaspäeval, 18. augustil. Alles nüüd kuuldi rõõmsat uudist: nii Johan Philip Palmén kui ka Fredrik Adolf Hisinger olid Rüütli- ja Toomkooli vastu võetud. „Olen juba nädal aega käinud siinses Rüütlikoolis ehk Toomkirikukoolis,” kirjutas uhke ja õnnelik Janne oma emale 24. augustil 1823.31

      Üleval Toompeal, Toomkiriku kõrval praeguses Toomkooli tänavas asuval õppeasutusel oli sajanditepikkune ajalugu. Esimest korda on Tallinna Toomkooli (Domschule zu Reval) nimetatud dokumentides 1319. aastal. Tähtis murdepunkt kooli ajaloos oli olnud rohkem kui pool sajandit enne seda, kui Joh. Ph. Palmén võeti õpilaseks. „1765. aastal algas Tallinna Toomkooli ajaloo viimane ja säravaim periood,” kirjutas juhataja Alexander Plate oma kooli ajaloos. Siis võttis Eestimaa Rüütelkond kooli oma hoole alla ja muutis selle gümnaasiumi tasemel olevaks aadlike akadeemiaks. Juhatajaks sai Johann Bernhard Heinrich Goebel, „kellel enam ei olnud tagasihoidlikku rektori tiitlit, vaid keda kutsuti suurejooneliselt Direktoriks”.

      Et koolist sai nüüd Eestimaa rüütelkonna õppeasutus, hakati seda kutsuma rüütlikooliks või Rüütliakadeemiaks – sellele nimele Palmén viitaski, kuigi nimi unustati 19. sajandi alguses täielikult ja selle asemel kasutati tagasihoidlikumat Rüütli- ja Toomkooli nime. See nimi võeti kasutusele 1819. aastal, kui loobuti Tallinna Toomkiriku kooli nimest.

      Kooliprogrammi kuulusid 1765. aasta reformi järel usuõpetus, maateadus, maailma ajalugu, matemaatika, füüsika, loodusteadus, mitmed keeled, mütoloogia, filosoofia, muististe ja vappide õpetus. Neli viimast eemaldati siiski programmist juba 1775. Kooli vaimu juurde kuulus 18. sajandi lõpust peale filantroopia ja humanismi rõhutamine. Õpilasi võeti vastu seisusele vaatamata, kuid peamiselt panid oma lapsi Rüütlikooli aadlikud, kui nad just ei andnud neile koduõpetust. Kooli ülesandeks oli ühelt poolt valmistada õpilasi ette ülikooli astuma, teiselt poolt kasvatada neist sõjaväelasi või ametnikke. 1819. aastal oli koolis 110 õpilast.32

      Saanud teate vastuvõtu kohta Rüütliakadeemiasse, sai Palmén ka kooli kodukorra. Kuuepäevane koolinädal oli täis usinat õppimist: päev algas kell 8 hommikul, kell 12–14 peeti pausi ja siis jätkus õppetöö kuni nelja või viieni õhtul.

      Siin on paras koht rääkida lähemalt õppetöö sisust.

      Friedrich Reinhold Gedner õpetas kaks tundi nädalas usuõpetust, esmaspäeva ja neljapäeva hommikuti. Friedrich СКАЧАТЬ