Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused. John Thavis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja möödus peatumata bussist, mille hambuni relvastatud püssimehed ümber olid piiranud. Paavstile ei olnud keegi ikka veel öelnud, et palverändureid pantvangis hoidvad maanteeröövlid temaga kohtumist nõudsid. Vatikani ametnikud, kes paavsti turvalisuse eest vastutasid, ei mõelnud hetkekski bussikaaperdajate nõudmistele järele anda ja paavsti sündmuskohale viia. Mõni minut pärast seda, kui paavsti autorong kaaperdajatest möödus, käskisid püssimehed bussijuhil lähedal asuva Briti saatkonna väravaid rammida. Enne kui hirmunud bussijuht käsku jõudis täita, korraldasid Lõuna-Aafrika kiirreageerijad sõidukile tormijooksu ja surmasid kolm kaaperdajat. Hukkus ka 16-aastane koolitüdruk. Kui hotelli juurde jõudsime, kuulsime, kuidas kiirabiautod huilgavate sireenide saatel haavatuid haiglasse toimetasid.

      Möödunud päeva surmajuhtumid varjutasid ka paavsti hommikust jumalateenistust. Ajakirjanike eesmärk oli üles otsida intsidendist eluga pääsenud palverändurid. Teadsime, et nad on missal, aga keegi ei soostunud meile ütlema, kus täpsemalt. Viimane asi, mida paavsti vastuvõtukomisjon näha soovis, oli traumeeritud inimeste pildid ajalehtede esikaantel. Murdsin end pressiboksist välja ja uurisin rahvast täis väljakut. „Kui pantvangidraamast pääsenuid siin ongi,” arutlesin endamisi, „pandi nad kahtlemata esiritta istuma, et nad paavsti armulauast osa saaksid.” Kui kombetalitus pihta hakkas, hiilisin läbi rohtukasvanud platsi palvetajate ja altari poole. Kui keegi mind kahtlustavalt silmitsema jäi, manasin tähtsa ilme näole, vehkisin pressikaardiga ja ütlesin nii ükskõikselt kui oskasin: „Vatikan.” Seletasin, et pean leidma inimesed, kes eelmise päeva pantvangidraamast pääsesid. Keegi osutas abivalmilt tekil istuva pearätiga naise suunas. „Tema oli seal bussis.”

      Lähenesin naisele. Ta istus kahe inimese vahel, kes paistsid olevat ta sõbrad. „Kas tohin teile paar küsimust esitada?” küsisin. Sõbrad vaatasid mind kahtlustavalt. Näitasin neile pressikaarti. „Vatikan,” ütlesin. Naine noogutas vastumeelselt. Oleksin justkui kullasoonele sattunud ja nüüd tahtsin kogu varanduse endale krabada. Vaatasin ringi ja tõmbasin vihmamantli kapuutsi silmini pähe, et kolleegid mind ei märkaks. Naine oli 49-aastane kooliõpetaja, bussis üks eakamaid. Sosistasin oma küsimused talle vaikselt kõrva, kuna jumalateenistust jälgiv publik manitses mind korduvalt tasa olema. Alguses ei vastanud naine midagi. Hakkasin juba arvama, et ta ei oska inglise keelt, aga siis sain aru, et ta ei vasta, kuna nutab. Lõpuks kuivatas ta pisarad ja jutustas mulle, mis bussis oli juhtunud. Nad olid palvetanud koos kaaperdajatega, kes uskusid, et paavst saab aidata neil Lesotho valitsust mõjutada. Kui tulistamine algas, olid nad kõik pinkide alla varjunud. Naine oli tundnud seda 16-aastast tüdrukut, kes tulevahetuses surma sai.

      „Ta oli paavsti visiidist nii elevil. Ta oli alles koolilaps,” ohkas naine ja hakkas jälle nuuksuma. Isegi kõige kalgim ajakirjanik saab vahel aru, et tema küsimused on intervjueeritava jaoks liiga pealetükkivad ja jõhkrad ning selle kooliõpetaja pisarad sundisid mind vaikima ja märkmiku sulgema. Jätsin naisega hüvasti ja hiilisin läbi rohu tagasi oma kohale. Kui tagasi vaatasin, ei suutnud ma naist ülejäänud palvetajate hulgast enam eristada.

*

      Meil kõigil oli hea meel Lesothost lahkuda ja Svaasimaale suunduda. See on järjekordne kummaline väike kuningriik, kus paavst kavatses jalgpalliväljakul jutluse pidada. Oli võrratu päikesepaisteline päev. Trügisin läbi staadionile kogunenud rahvamassi. Paistis, et enamik neist oli kohale tulnud uudishimust, mitte sügava veendumuse või vagaduse pärast. Paavsti jaoks püsti pandud altari lähedal märkasin kulmu kortsutavat isa Roberto Tuccit.

      Seltskondlik Tucci, kelle ülesandeks oli paavsti visiitide korraldamine, oli Vatikani ajakirjanike lemmik. Harukordselt suure peaga suurt kasvu mees nägi välja nagu põline talumees. Tema kurnatud nägu oli kaetud sügavate vagude ja kortsudega ning lopsakad kulmud olid täiesti kontrolli alt väljas. Mitte keegi poleks osanud ilmaski arvata, et tegemist on jesuiidiga. Teda iseloomustas lihtne ja maalähedane kõneviis ning otsekohesus, mis talle Vatikani diplomaatidega suheldes alatasa probleeme tekitas. Tuccil puudus diskreetsus – omadus, mille tõttu enamikku Vatikani ametnikest oli äärmiselt ebahuvitav intervjueerida. Kui Tucci ajakirjanikega kohtus (tavaliselt suitsupauside ajal), rääkis ta neile seda, mida tegelikult mõtles. See aga oli üsna ohtlik teguviis. Tähtsa mehena oli ta läbirääkimisi pidanud pea kõikide riikide valitsustega ja teadis, milliseid totrusi nad paavstilt ootasid – paraade, eraviisilisi õnnistamisi, avalikke tunnustusavaldusi, riigi tootmishoonete ja vabrikute külastamist, palvete lugemist mõne lähedase haual ja uute kinnisvaraprojektide õnnistamist. Paljud valitsusjuhid, eriti diktaatorid, nägid paavsti kohalolekus suurepärast võimalust avalike suhete parandamiseks ning enesereklaamiks. Tucci oli see, kes ütles neile vaikselt, kuid kindlameelselt, et sellised asjad ei tule kõne allagi.

      Kui paavsti külastusprogramm oli mõistlikuks lihvitud, oli Tucci ülesanne tagada, et kõik tõrgeteta sujuks. Ta tellis transpordi, luges üle trepiastmed, millest paavst pidi üles ronima, mõõtis päikesekiirte altarile langemise nurka. Ta oli etenduse mänedžer ja produtsent.

      Vähesed teadsid, et Tucci ja Johannes Pauluse sõprus oli alanud kümnete aastate eest. Nad kohtusid esmakordselt Vatikani II oikumeenilise kirikukogu ajal, kui paavst oli alles noor ülempiiskop ja Tucci kirikukogu dokumentide ning määruste koostamise teoloogiline nõustaja. Kuigi Tucci oli intelligent selle sõna kõige tõsisemas mõttes, oli tema kõneviis nii lihtne, nagu räägiks suvalise selliga kuskil baarileti taga.

      Jalutasin Tucci juurde, et temaga Svaasimaa kõrvetava päikese all natuke juttu puhuda. Sain teada, mis talle meelehärmi põhjustab. Jumalateenistus oleks võinud alata, aga Vatikani ametnikud ootasid kahekümneaastast Svaasimaa kuningas Mswati III, kellel oli komme alatasa kõikjale hilineda. Tucci vaatas närviliselt kella.

      Meile lähenes tumesinisesse rõivastatud valitsusametnik.

      „Väikest hilinemist peetakse meie maal austusavalduseks,” selgitas ta. Tucci ei öelnud midagi. Tema lopsakad kulmud olid meeleheitest kortsus ja ta vajas hädasti ühte sigaretti.

      Svaasimaalased olid juba Johannes Pauluse saabumisel prohmakaga hakkama saanud. Kui paavsti auto staadionile jõudis, kogunes jõuk Svaasi mehi tema auto ümber ja tõstis kilbid tervituseks kõrgele õhku. See kõik oli tore, aga autojuht keeras enne peatumist autonina vales suunas ja pidi eksimuse tõttu natuke tagurdama. Hämmingus paavst ei saanud aru, mis toimub. Tucci oli päris jahmunud ega mõistnud, miks auto ümber kogunenud rahvamass selle manöövri peale vaimustunult kiljuma hakkas.

      Kuningas oli juba viisteist minutit hiljaks jäänud ja paavst oli altaril ning ootas. Tucci jälgis toimuvat ja märkas midagi, mis talle ei meeldinud. Ta ütles järsult midagi raadiosaatjasse. Täisrelvastuses sõdurid olid tema meelest altarile liiga lähedal ja paavsti selja tagant piilus välja automaatrelva padrunipesa. Tucci käskis sõdurid mujale paigutada, et jumalateenistus ei näeks välja nagu sõjaväeõppus.

      Paavst alustas jumalateenistust ja mõni minut hiljem hakkas rahvas valjuhäälselt juubeldama. Kuningas Mswati oli viimaks saabunud. Tema vana tüüpi Cadillac tegi enne kuninga istekoha juurde sõitmist staadionil auringi. Nägin, kuidas Tucci midagi raadiosaatjasse torises ja pead vangutas.

      „No vaadake seda ometi,” pomises ta pahaselt. Ta oli jälle millegipärast pahane, aga ma ei saanud aru, miks. Siis märkasin – noor kuningas oli saabunud koos kahe abikaasaga. Kokku oli tal neid neli.

      Polügaamia on Svaasimaal laialt levinud ja kuningas Mswati oli alati esimene, kes meheleminekueas tütarlapsed üle vaatas. Kolm nädalat enne paavsti saabumist toimus Svaasimaal iga-aastane umhlanga-pidu, kus kümned tuhanded noored süütud tütarlapsed paljaste rindadega tantsisid ja laulsid, lootes kuninga tähelepanu võita ja üheks tema naiseks saada. Ühel neiul tavaliselt veabki ja temast saab kuninga uus mõrsja. Tütarlaste jaoks tähendab kuninga naiseks saamine pääsemist vaesusest – vähemalt kinnitasid seda paavsti missal viibinud Svaasimaa ametnikud. Lisaks selgitasid nad mulle, et 20 000 tantsiva tütarlapse seast pruudi valimine pole kaugeltki nii lihtne, kui pealtnäha paistab. Sel aastal ei tahtnud kuningas valikut СКАЧАТЬ