Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused. John Thavis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kiriku juhiga vähemalt sinasõber. Seda oletust jagavad kahtlemata ka ajalehetoimetused, kes maksavad nende lennureiside eest peadpööritavaid summasid. Nad usuvad, et oskame lugeda paavsti kehakeelt, kui ta peaministriga tema kabinetis kohtub. Meie peaksime nende meelest lugema paavsti mõtteid, kui ta mošeest väljub, ja kuulma, mida ta paavstimobiili hüpates abilistele sosistab. Televiisorist või internetist saab igaüks paavsti esinemisi vaadata, aga meie oleme need, kes teavad, mis tegelikult toimub, kuna me oleme seal, otse kaamera taga ja järgneme talle varjuna kõikjal.

      Kuna paavsti esinemistele pääsemine on logistiliselt niivõrd keeruliseks aetud ja kogu ettevõtmisega kaasneb lugematu hulk reegleid ja rituaale, oleme me sageli ainsad, kes paavsti ei näe.

      2007. aasta septembris leidsime end taas kord hämarast lennujaamaangaarist ja kuulasime paavst Benedictuse kõnet. Ta seisis poodiumil, milleni viis pikk punane vaip, vaiba ääres seisid reas Austria sõdurid. Olime Viinis. Ilm oli külm ja vihma kallas nagu oavarrest. Lennujaamast pidi paavst otse Viini peaväljakule minema, rahvas juba ootas teda. Seal pidi ta neitsi Maarja kuju ees palve lugema ja seejärel holokausti ohvrite mälestusmärki külastama. Need sündmused olid niigi tihedasse päevakavasse lisatud viimasel hetkel. Van Brantegemi käsiraamat juhendas meid enne paavsti lahkumist bussi istuma, aga kui märkasin, et paavst angaarist välja viiva ukse taha kadus, taipasin, et nii see küll ei lähe. Meie bussi lihtsalt ei olnud kuskil.

      Kössitasime lõdisedes angaari ukse juures ja hakkasime juba murelikuks muutuma. Kui me kohe liikuma ei hakka, ei näe me kumbagi selleks päevaks planeeritud paavsti esinemist. Vaatasin ringi: angaaris ei olnud isegi televiisorit, kust võiks sündmusi jälgida. Olime maailmast ära lõigatud. Haistsin katastroofi.

      Märkasin ühte Austria noorukit, kes meile lehvitas.

      „Tähelepanu! Tere tulemast Austriasse! Püüame leida teie bussi, mis teid pressikeskusesse viib. Palun varuge kannatust,” hõikas ta.

      Tema hõikele reageeriti paari protesteeriva märkuse ja ükskõiksusega.

      Võiks arvata, et ajakirjanike transportimine lennuväljalt paavsti esimesele etteastele ei tohiks kellelegi mingeid raskusi valmistada, kuid paavsti visiitide ajalugu on täis valestarte, kadunud busse ja tundide viisi raisatud aega. Väga sageli on põhjuseks võõrustajariigi ülemäärased pingutused. Näiteks Sambias, kus valitsus lasi enne paavsti saabumist uuendada lennujaama kõiki turvasüsteeme ja – meetmeid, sattus ajakirjanduse buss tohutusse liiklusummikusse ja passis seal, kuni paavsti autokolonn minema kihutas. Aserbaidžaanis oli valitsus meile lennujaama vastu saatnud äsja ostetud eriti suure bussi. Buss oli nii kõrge, et jäi esimese silla alt läbi sõites katusest ilma. Bussijuht jätkas sõitu täiskiirusel, kuna arvas, et tegemist oli terrorirünnakuga.

      Austrias õnneks meie bussid lõpuks ikkagi saabusid. Ühte sõidukisse paigutati väike reporterite grupp, peamiselt telejaamade töötajad ja nad sõidutati linnaväljakule paavsti etteastest otseülekannet tegema. Ülejäänud viidi pressikeskusesse, et saaksime toimuvat teleekraanidelt jälgida. Suure vedamise korral oleksime isegi õigeks ajaks kohale võinud jõuda. Et sõit võimalikult kiiresti ja sujuvalt mööduks, saatis meid politseieskort, aga kui maanteele keerasime, sõitis politseiauto meist mööda ja haihtus.

      Pool tundi hiljem jäime Viini kesklinnas liiklusummikusse lootusetult toppama. Möödud viis minutit. Kümme minutit. Me ei olnud sentimeetritki edasi liikunud. Samal ajal saabus paavst Viini kesklinna. Osad ajakirjanikud otsustasid olukorra Telepace abil lahendada. Telepace on väike katoliku kiriku telejaam Itaalias, mis edastab paavsti visiitidest otseülekandeid ja neid kommenteerib mesimagusal häälel preester Don Guido. Helistasin Rooma meie ajalehetoimetusse ja palusin kolleegil Carol Glatzil Telepace käima panna ja jutustada, mis toimub. Carol kirjeldas sündmusi peensusteni. Ta rääkis isegi seda, et noored kandsid kollaseid vihmamantleid, hüplesid joovastuses üles-alla ja tervitasid paavsti rõõmuhõisetega.

      „Need vaesed lapsed on läbimärjad. Vihma kallab,” rääkis Carol. Panin kõik märkmikusse kirja.

      „Paavst jäi äkitselt vait,” jätkas Carol. „Ta lihtsalt seisab seal ega ütle midagi. Midagi toimub, aga ma ei saa aru, mis.”

      Krigistasin hambaid ja kirusin mõttes bussi, liiklust ja kõige rohkem meie reisikorraldajaid. Küsisin Carolilt, kas keegi katkestas paavsti. Kas ta viidi lavalt ära? Kas vihma pärast?

      „Ei, nad lihtsalt seisavad seal. Kardinal Schönborn naeratab, järelikult pole midagi tõsist lahti.”

      Keegi helistas meie võttegrupile, kes pidi üritust filmima. Ilmselt olid nad juba sündmuskohal ja teadsid, mis seal lahti oli. Selgus, et võttegrupp oli linnaväljakult ära viidud ja nad ei olnud paavsti läheduses. Nad seisid täiesti mõttetult kuskil lausvihmas. Millegipärast ei üllatanud see meid mitte üks raas.

      Ülejäänud bussis olevad ajakirjanikud haarasid samuti telefonid. Nad helistasid kontoritesse ja naisele ning lastele. „Pange Telepace käima,” palusid nad.

      Selgus, et paavsti mikrofon oli üles öelnud ja tal tuli publikuga žestide abil suhelda, mis ei ole just tema tugevaim külg. Mõne aja pärast andis ta alla.

      Kogu selle aja oli meie buss paigal seisnud. Küsisin reisisaatjalt, mida teha annaks. „Mitte midagi. Tavaliselt ei ole olukord nii hull, aga täna on paavst siin,” vastas ta. „Kas me jala ei võiks minna?” küsisin. Ta kaalus ettepanekut mõned sekundid ja hakkas siis tegutsema. Neiu teatas mikrofoni, et võiksime bussi maha jätta ja teekonda metrooga jätkata. Metrooga? See oleks paavsti visiitide ajal esimene kord. Ronisime bussist maha ja kiirustasime läbi saju lähimasse metroopeatusesse. Meie saatja, kes hoidis kollast vihmavarju kõrgel pea kohal, juhatas meid läbi liikluse ja üle sõiduteede nagu algklasside õpetaja, kes on viinud mudilased linnaekskursioonile.

      Metroo saabus mõne minuti pärast ja viiskümmend viis Vatikani ajakirjanikku, kõigil pressikaardid kaelas rippumas, sisenesid vagunisse. Kümme minutit hiljem olime juba Hofburgi palees asuvas pressikeskuses. Kui olime metallidetektoritest möödas ja tööruumidesse astusime, oli paavst välietteastetega just ühele poole jõudnud. Vaatasime, kuidas ta auto tagaistmele vajus ja minema sõitis. Võtsime istet ja hakkasime kirjutama kokkuvõtteid paavst Benedictuse esimesest päevast Austrias.

*

      Sündmustest kõrvale jäämine on paavsti lendude ehk volo papale ajal täiesti tavaline asi.

      Van Brantegemi plaanidesse mahub enamasti väike korrespondentide grupp, kes paavstiga esinemistel kaasas käib. Sinna kuuluvad mõned teletöötajad, paar fotograafi ja kaks või kolm trükimeedia esindajat. Seda põhjendatakse üldiselt ruumikitsikusega, aga tegelikult on kümne ajakirjanikuga lihtsalt hõlpsam hakkama saada kui kahe- või kolmekümnega. Reeglina peab see meeskond ühe reisi ajal kõikidel üritustel käima, kiirustades ühest sündmuskohast teise. Samal ajal kui paavst saabub ühte kohtumispaika, sätime meie end juba järgmise koha poole teele. Tavaliselt ei näe kohapealsed ajakirjanikud suurt midagi, nende kolleegid pressikeskuses saavad aga kõike teleekraanilt jälgida.

      Osad üritused, näiteks jumalateenistused, on avalikud sündmused, kuhu võivad kõik minna, aga meie jaoks pole isiklikult kohal viibimisest eriti mingit tolku. Reporterid kupatatakse tavaliselt kuhugi altari kõrval asuvasse boksi, kust midagi ei näe, ja käsutatakse paigale. Intervjueerida õnnestub ainult koguduse töötajaid, mõnda vabatahtlikku või teisi ajakirjanikke. Mina püüan alati mõneks minutiks end rahva sekka sokutada, et publikuga vestelda ja iga kord tuleb mul selle eest ka kõrget hinda maksta, kui ebaseaduslikult hangitud märkmetega oma kohale tagasi hiilin ja kotkasilm van Brantegem mind märkab.

      Paavst Benedictuse esimese välisvisiidi ajal Saksamaal õnnestus mul pressiboksist põgeneda ja vestelda katoliiklikele noortepäevadele kogunenud noorukitega. Kui vargsi tagasi hiilisin, oli van СКАЧАТЬ