Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused. John Thavis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mul seda lendu üle elada ei aita.

      Varsti pärast õhkutõusmist tuli meie salongi paavst, kes paistis olevat sama ärritunud, nagu me kõik. Ta püüdis tulutult mööda kitsast vahekäiku tahapoole liikuda. Nägin, kuidas paavsti ilme veelgi tõsines, kui New York Timesi reporter E. J. Dionne talle India rahvaarvu kasvu kohta küsimuse esitas, uurides, mida kirik inimestele soovimatust rasedusest hoidumiseks soovitab. Paistis, et küsimus ei meeldi paavstile. Ta manitses Dionne’i, andes sõrmeviibutusega oma sõnadele kaalu juurde. Mõne aja pärast tõmbus paavst tagasi esimesse klassi ja kohale veeretati joogikäru.

      Mitu tundi hiljem ärkasin pimedas lennukis. Kõik magasid, ainult üks Vatikani ametnik liikus vaikselt pingiridade vahel. Nähes, et olen ärkvel, kummardus ta mu kohale ja sosistas: „Me maandume Napolis.” Seejärel mees kadus ja mina jäin talle hämmeldunult järele vahtima. Vaatasin aknast välja. Nägin lainelisi mäeharju ja mägede vahel haigutavat pimedat sügavikku. Lendasime väga madalalt otse üle Vesuuvi. Olin üsna kindel, et üle aktiivse vulkaani ei peaks ükski lennuk lendama. Turvaeeskirju silmas pidades panin mõttes lennufirma Air India piloodile veel ühe miinuse kirja, aga hiljem selgus, et piloot päästis meid hoopis vägagi tõenäolisest surmast. Kui magasime, oli lennuk hulk aega asjatult Rooma kohal tiirutanud, kuna lennukorraldajad teatasid, et kõik maandumisrajad on kinni tuisanud ja maandumine on võimatu. Piloodil kästi suunduda Pisasse. Piloot hindas allesjäänud kütuse hulka ja sai aru, et Pisani ei jätku sellest mingil juhul. Korraldust eirates pööras ta lennukinina hoopis lõuna poole ja valis kõige otsema tee Napolisse, kuhu me nüüd maandusimegi. Ka siin sadas lund, aga lennukirattad puudutasid juba maapinda.

      Pärast maandumist sai meie sündmusterohke reis väga veidra lõpu. Lennuväljal topiti meid bussi ja sõidutati Napoli rongijaama. Kell oli kolm öösel ja Vatikan oli otsustanud, et meid sõidutatakse kahevagunilise treno papale’ga Rooma. Napoli rongijaam oli varasel hommikutunnil peaaegu inimtühi, ainult mõned vesiste silmadega joodikud pöörasid end pinkidel ringi ja vahtisid imestunult, kuidas valges rüüs Johannes Paulus neist ihukaitsjate ja ajakirjanike saatel mööda tuhises.

      Nägin silmanurgast, kuidas Phil Pullella telefoniputkasse lipsas. Mobiiltelefonide ajastu ei olnud veel saabunud ja Pullella kandis kõikjal kaasas žetoone, millega sai Itaalias telefoniputkadest helistada. Nüüd toppis ta neid raevukalt telefoniaparaati, ise samal ajal Reutersile uudislugu dikteerides. Mind üllatas, et ükski Itaalia ajalehetoimetuse reporter helistama ei rutanud. Korraga kuulsin ühte neist Pullellale hõikamas: „Meil oli ju kokkulepe!” Tuli välja, et surmväsinud itaallased olid kokku leppinud, et enne Rooma jõudmist keegi toimetustesse midagi ette ei kanna. Pullella ei tahtnud sellest midagi kuulda ja edastas agaralt toimetusele kõmu-uudist. Kerge see ilmselt ei olnud, kuna samal ajal, kui ta hingeldades oma märkmeid telefonitorusse vuristas, tuli tal aparaati pidevalt žetoone toppida ja seljaga telefoniputka ust kinni suruda, kuna Mandillo püüdis talle ukse vahelt vastu hambaid virutada.

      Rong oli väga romantiline valik. Libisesime mööda lumistest mäenõlvadest, millele langesid tõusva päikese esimesed punetavad kiired. Talvine päike kahjuks sooja ei andnud ja paavst magas kogu sõidu tekkidesse mähituna oma erakupees. Paljud meist olid ikka veel ainult lühikeste varrukatega särkides, mida meeldivalt soojas Mumbais kandsime, ja nüüd pidime sooja saamiseks üles-alla hüplema ning muid pentsikuid võimlemisliigutusi tegema. Kui saabusime Rooma väikesesse Trastevere jaama, ütles paavst perroonile astudes, et ta poleks osanud uneski näha, et niimoodi Indiast tagasi jõuab. „Vahel lihtsalt läheb nii,” lisas ta. Tõepoolest, selle kohta ei oskakski midagi muud kosta.

      Rooma tänavaid kattis endiselt lumevaip ja mul tuli ligi neli kilomeetrit jalgsi koju kõmpida. Seljas oli mul endiselt ainult T-särk, ühes käes kohver, teises kaasaskantav trükimasin. Lasin uksekella ja mu naine avas ukse. „Kuidas reis läks?” küsis ta rõõmsalt.

*

      Johannes Paulus II külastas Aafrikat neliteist korda. Just seal juhtus volo papale ajal kõige rohkem äpardusi.

      1988. aastal otsustati käia viies Aafrika lõunaosas asuvas riigis, jättes meelega reisikavast välja apartheidliku Lõuna-Aafrika vabariigi. Kui kolmandik reisist oli juba selja taga, ootasid Vatikani pressiesindajad Botswana lennujaamas Lesothosse suunduvat lendu. Lesotho on väike merepiirita riik, mida ümbritseb igast küljest Lõuna-Aafrika vabariigi territoorium. Ilmateatest kuulsime, et Lesotho pealinna Maseru lähistel on puhkenud torm, aga just sinna oligi meil tol päeval kavas lennata. Nägin juhtumisi meie Air Zimbabwe pilooti. Läksin temaga rääkima, et olukorrast paremat ülevaadet saada. Ta kinnitas ilmateates kuuldut. Piloot paistis olevat sõbralik ja jutukas. Ta selgitas, et Maseru asub otse mäe kõrval ja tormiga on seal väga keeruline maanduda. Järeldasin tema jutust, et ta on seal korduvalt käinud. Piloot naeratas ja ütles: „Ei, ma pole seal kunagi varem käinud. Täna maandun seal esimest korda.”

      Vaatasin lennuväljal seisvat päevinäinud Boeing 707, mis oli ilmselt kunagi mõne Euroopa lennukompanii poolt maha kantud ja nüüd Air Zimbabwe lennukiparki jõudnud. Meie reisi igas eelnevas maandumispaigas oli mehaanik ühte mootorit putitanud. Ta tegi seda alati hetkeni, mil paavst lennukipardale astus. Vahetult enne õhku tõusmist kruvis ta mootorikatte kiiresti tagasi. Pean tunnistama, et see tegi mind natuke ärevaks. Nüüd nokitses mootori kallal juba kaks mehaanikut. Kuskilt kaugelt kostus signaal, mis tähendas, et paavst saabus lennuväljale. Ronisime lennukisse ja enne, kui istuda jõudsime, oli probleemsele mootorile kate tagasi peale kruvitud.

      Eelmistel lendudel oleksin sellise asja peale hirmust kange olnud. Ma ei tea, kas põhjus oli rahustites või mingis metafüüsilises meeleolumuutuses, aga ma ei tundnud vähimatki hirmu. Isegi siis, kui lennuk nii hirmsasti rappuma hakkas, et enamik reisijaist paanikasse sattus ja paberkottidesse oksendas, avastasin, et ma ei karda mitte midagi ja sõin rahulikult edasi. Ilm oli tõepoolest kohutav ja vigane mootor põhjustas probleeme. Tiirlesime Maseru kohal ja ootasime, et torm kas või hetkeks vaibuks. Siis me seda veel ei teadnud, aga selle olukorra põhjustasid lisaks ilmastikuolude ka mehaanilised probleemid ja käitumisprotokoll. Lesotho kuningas Moshoeshoe II, kes pidi paavstile lennujaama vastu tulema, hilines ja kihutas lennujaama poole, et enne paavsti kohal olla. Lennujuhid kavatsesid meie lennukit kuninga saabumiseni õhus hoida, aga kui see hetk saabus, oli torm hullemaks muutunud ja lennujaama navigatsioonimärkide süsteem ja radarid rivist väljas. Volo papale oli natuke rikkis mootoriga kuskil mägede ja pilvede vahel õhuvangis. Torm räsis tugevasti tasakaalust väljas olevat lennukit, mis muudkui tiirutas ja tiirutas linna kohal. Itaalia uudisteagentuuri ANSA reporter Federico Mandillo sai rabanduse. Siis hakkas lennuk vähehaaval kõrgust kaotama.

      Mõni hetk hiljem naasis särav stjuardess meie juurde ja teatas valjuhäälselt: „Jo-burg!” Lennuk lõpetas tiirutamise ja pool tundi hiljem maandusime Johannesburgi Jan Smutsi lennuväljal. Sööstsime lennukist välja, et leida telefon ja lood toimetustesse edastada. Reutersi korrespondent Barry Moody jälgis õudusega, kuidas tema kolleegid vahekäigus kössitavat ja vaevu meelemärkusel olevat Mandillot jalge alla sõtkuvad. Keegi ei paistnud aru saavat, et mees on tõepoolest rabanduse saanud. Lõuna-Aafrika riigiametnikud püüdsid iga hinna eest ootamatutele saabujatele oma külalislahkust demonstreerida. Kiiresti organiseeriti kohale bussid, mis pidid meid Lesothosse toimetama. Paavsti jaoks telliti kuulikindel BMW, mis autokolonni ees sõitis. Kuskil poolel teel keerati tanklasse ja paavst tuli autost välja. Inimesed, kes parajasti bensiinijaamas juhtusid olema, langesid rabatult põlvili ja hakkasid palvetama. Paavst kinkis neile palvehelmeid.

      Sõit kestis umbes viis tundi. Kuulsime, et Lesothos levivad dramaatilised kuulujutud, et paavsti tahetakse röövida. Püssimehed olid kinni pidanud bussitäie katoliiklastest palverändureid, kes olid teel paavsti missale. Nad nõudsid paavstiga kohtumist. Kohale oli saadetud rühm Lõuna-Aafrika kiirreageerijaid, kes omakorda bussi ümber piirasid. Jälgisime sündmuste kulgu mu kaasaskantavast transistorraadiost, kui meie buss oapõldude ja karjamaade vahel kihutas. Kuulikindlas BMW-s sõitev paavst nii informeeritud ei olnud. Talle küll öeldi, et palverändurite buss peeti kinni, aga tema röövimise plaanist ei räägitud.

      Õhtul СКАЧАТЬ