Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused. John Thavis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ 2005. aasta augustis oma esimesel reisil Saksamaale andis Benedictus mõista, millised tema visiidid välja hakkavad nägema. Tal paluti Colognes sisse juhatada ülemaailmne katoliiklike noorte päev. Neid noorte megakogunemisi on võrreldud Woodstockiga, aga tegelikult ühendab seda üritust rokifestivaliga ainult suur rahvahulk. Vatikani mõistes tähendab „noor” inimest vanuses kuusteist kuni kolmkümmend viis, seega ei ole need kohtumised päris eelpuberteedieas noorukitele mõeldud. Üritus meelitab kohale tuhandeid kahekümnendates aastates katoliiklasi, kes tegutsevad aktiivselt kohalikes kogudustes ja tahavad tutvuda teiste usklike noortega.

      Nende rahvusvaheliste kogunemiste kõrghetkedeks on õhtune palvus koos paavstiga ja järgmise päeva hommikune jumalateenistus. Johannes Paulus II muutis õhtuse palvuse tavaliselt vaimseks ergutuskõneks. Ta kuulas noorte lugusid, vaatas pealt, kuidas nad tantsivad ja laulis koos nendega. Ta viskas nalja, keerutas jalutuskeppi, heitis valmis kirjutatud kõned kõrvale – püüdis lõbusast peomeeleolust igal viisil osa saada ja sellele kaasa aidata.

      Saksamaal taipasime kohe, et paavst Benedictuse stiil on teine.

      Cologne õhtupalvus toimus päikseloojangu ajal mäenõlval. Silmapiirile oli kerkinud täiskuu. Põhirõhk oli palvetamisel, meelelahutus oli teisejärguline. Aeg-ajalt hakkasid noored paavsti nime hüüdma, nagu seda Johannes Pauluse ajal tehtud oli, aga sakslasest paavst tõstis selle peale sõrme suule ja manitses neid vaikima. Mõne hetke pärast hüüded vaibusid. Ürituse programmi olid pistetud mõned aeglased ja viisakad Ghana ja India noorte tantsunumbrid, aga selle asemel viidi täielikus vaikuses läbi püha sakrament.

      Õhtu edenedes hakkas kostuma veidi tontlikku klarnetimuusikat, noored süütasid küünlad ja liigutasid neid pea kohal küljelt küljele, tekitades niimoodi lainetava tuledemere. Poodiumil seisev Benedictus hoidis samuti küünalt käes, aga ta ei liigutanud seda. Paavsti selja taga istusid Rooma kuuria kardinalid nagu üks mees. Nad olid täiesti liikumatud nagu skulptuurid. Kõik kardinalid peale kardinal Angelo Sodano, kes oli pilgu taevasse suunanud ja aeglaselt küünalt kõigutas, vaatasid rahva poole ja naeratasid. Kunagist Vatikani riigisekretäri Sodanot kritiseeriti hiljem selja taga, et ta niimoodi originaalitses. Üks vanem Vatikani ametnik ütles mulle paar päeva hiljem: „Sodano käitus naeruväärselt.” Tema miimikast ja dramaatilisest hääletoonist oleks võinud järeldada, et küünla kõigutamise pärast võib Sodano karjääriredelil langeda või üldse ametist tagasi astuda.

      Noored paistsid toimuvasse rahulikult suhtuvat. Nad võisid kanda T-särke kirjaga „Lase käia, Ratzi!”, aga intervjuude ajal muutusid nad kohe palju tõsisemaks ja rääkisid katoliku identiteedi taasleidmisest. Paavsti sõnum oli neile pärale jõudnud.

      „See oli hästi tehtud. Inimestele tuleb meelde tuletada palvetamise tähtsust,” ütles üks 22-aastane hispaanlane.

      Hiljem magamiskottide vahel kikivarvul kõndides rääkisin Californiast pärit Gabriela Delgadoga ja uurisin tema käest, mida ta üritusest arvab.

      „Seekord oli sündmus rohkem religioosne kui poliitiline. Minu meelest on see tore, kuna usu pärast me siia ju tegelikult tulimegi,” vastas neiu.

      Benedictus oli südames akadeemik ja ta ei unustanud seda ka Colognes. Kuulasin pahviks lööduna, kui ta selgitas noortele ürituse viimasel jutlusel sõna „jumaldamine” Kreeka ja Rooma juuri. Kardan, et tema etümoloogialoeng läks 99,9 protsendil noortest kõrvust mööda. Samas meeldis mulle tema mõttekäik, kui ta võrdles püha sakramenti aatomipommi plahvatusega. Ta ütles, et armulaud on nagu „intiimne plahvatus”, mis vallandab terve rea transformatsioone. See oli väga loominguline lähenemine ja andis mulle kui katoliku kiriku uudisteagentuuri ajakirjanikule mõtteainet.

      Suuremale osale volo papale reporteritest paavsti keskendumine ainult usuteemadele ei meeldinud. Mu kolleegid lausa ägasid, kui kell viis hommikul van Brantegemi hotellitoast kõik paavsti järgnevate päevade kõned kätte olid saanud.

      „Ma ei saa kirjutada artiklit armulaua vägevusest,” kurtis ühe suure Briti väljaande ajakirjanik. Ilmaliku meedia jaoks oli uus paavst päris kõva pähkel. Johannes Paulus II oli ülemaailmse noortepäeva kõnedes alati puudutanud globaalseid konflikte, põgenikekriise, tehnoloogilisi väljakutseid, seksuaalset hedonismi või mida tahes, mis kõlbaks tõmbenumbrina järgmise päeva Pittsburgh Gazette’i esikaanele. Paistis, et Benedictus püüab kollasele ajakirjandusele huvi pakkuvaid teemasid sihilikult vältida.

      Koos põnevusega oli paavsti kõnedest kadunud ka entusiasm ja ülevoolav emotsionaalsus, kadunud olid ka paavsti kallistused ning rivitants. Kui Benedictus liikumatult Colognes oma poodiumil istus, kuldne paavstirüü õlgadel ja seenekujuline baldahhiinist vari pea kohal, koputas üks fotograaf mulle õlale ja urahtas: „Mida me selle selliga ometi peale hakkame? Ta on nagu muumia.”

*

      Kui Benedictus 2008. aastal esimest korda paavstina Ameerika Ühendriike külastas, tärkas meedial saksa pühamehe vastu uuesti huvi. Lõpuks ometi sattus paavst ajalehtede esikaanele. Lennul Roomast Washingtoni vastas paavst tähelepanuväärselt otsekoheselt ja detailselt küsimusele, mis puudutas preestrite seksuaalkuritegusid. „Meil on juhtunu pärast äärmiselt piinlik ja teeme kõik, mis meie võimuses, et seda enam ei juhtuks,” ütles ta pehmel häälel. See kõlas nii lihtsalt, sellegipoolest ei olnud ükski Vatikani kõrgem ametnik neid sõnu seni üle huulte saanud. Loomulikult ei tulnud küsimus seksuaalse ahistamise kohta ootamatult. Sel korral kästi ajakirjanikel küsimused enne pressikonverentsi ette valmistada ja paavstile edastada. Vatikani ametnikud valisid mõned küsimused välja ja jagasid need siis juhuslikele ajakirjanikele. See teatraalne võte ajas paljud ajakirjanikud vihale.

      Paavst saabus Valgesse Majja oma kaheksakümne esimesel sünnipäeval. President George W. Bush kutsus kohale peaaegu 9000 sünnipäevalist ja Valge Maja aia lõunapoolsel platsil laulsid kõik kooris talle „Õnne soovime sul …”. Paavsti auks oli korraldatud väike rongkäik, mida ilmestas vilepillidel ja trummidel esitatud traditsiooniline pala „Yankee Doodle”. Kui paavst ja president kõnesid pidasid, jäi mulle mulje, et Bush ragistas ajusid veidi rohkem kui tavaliselt. Usun, et enamik lugejaist nõustub minuga, kui ütlen, et president Bushi ei saa just intelligendiks pidada. Oma kõnes ütles ta, et on lugenud ühte paavst Benedictuse kirjutatud teost, kuid hiljem tunnistas ausameelselt, et on siiski lugenud vaid mõnda peatükki sellest. Paavst kuulas mõni meeter kõnepuldist eemal istudes presidendi kõnet. Bush lülitas end eeskujuliku tuupuri režiimile ja loopis filosoofilisi väljendeid nagu „relativismi diktatuur” ning tsiteeris püha Augustinust ja veel ladina keeles! Seejärel kuulasime paavsti kõnet, mis puudutas põgusalt Ameerika Ühendriikide rajajaid ja moraalseid väärtusi. Kui ta lõpetas oma jutu vältimatute sõnadega „Jumal õnnistagu Ameerikat!”, kargas president püsti ja hõikas: „Suur tänu, Teie Pühadus! Suurepärane kõne!”

      USA visiit oli reporteritele logistiline õudusunenägu. Meil kästi igal üritusel vähemalt kuus tundi varem kohal olla, kuna läbida tuli lõputuid turvakontrolle. Tegelikult pääsesid volo papale ajakirjanikud isegi kergelt. Kui paavsti lennuk New Yorki saabus, pidi Benedictus peaaegu kohe Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peakorteris kõne pidama. Kuulusin väikesesse ajakirjanike gruppi, kes JFK lennuvälja maandumisraja ääres ootavasse sõjaväehelikopterisse käsutati. Meid lennutati Manhattanile ja seal istusime bussi, mis kihutas mööda tühja Franklin D. Roosevelti tänavat politseieskordi sireenide saatel sihtpunkti poole. ÜRO peakontori ees leidis aset ka üks lõbus vahejuhtum: New Yorgi tähtsad ninad ei lubanud meil tänavat ületada ja hoonesse siseneda. Kui meie saatjad anuma hakkasid, sekkusid asjasse politseinikud. Viimases hädas otsustasime hoonele läheneda põhjapoolsest küljest. Ilm oli palav ja kõrvaltänavaid ummistasid rahvamassid, keda meie mure täiesti külmaks jättis. Üks meie saatjatest väänas jala välja ja jäi meist maha, mõni hetk hiljem oli rahvasumm ta juba endasse neelanud. Jõudsime põhjapoolsete uste juurde, meie tumedad ülikonnad lirtsusid higist ja ma kuulsin, kuidas paavsti autokolonn nurga taga peatus. Kogu üritus СКАЧАТЬ