Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused. John Thavis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kontrollivat, ja lihtsalt lipsasime paari töötaja selja taha varjudes vaikselt sisse. Pika koridori lõpust leidsime lifti. Mõni minut hiljem seisime juba saali rõdul ja vaatasime, kuidas paavst ovatsioonide saatel publiku ette astus. Saalis olid mõned vabad istekohad. Näitasin pressikaarti ühele turvamehele, lootuses istekohta saada, aga see ei avaldanud talle mingit muljet ja mul tuli leppida seisukohaga.

      Paavsti esinemistel peaks vähemalt mõned saatvad ajakirjanikud paavsti ka oma silmaga nägema. Isegi kui üritusel midagi dramaatilist ei juhtu, on ise sündmuskohal olemisel siiski teatud väärtus, mis telekaekraani vahendusel tabamata jääb – üritusel valitsevat meeleolu on võimalik niimoodi palju paremini tajuda. Seekord tajusin saalis valitsevat tuimust ja ilmetust. Paavsti tekst oli tegelikult üsna huvitav – ta analüüsis moraali, vabaduse ja inimõiguste seoseid, aga ma ei tabanud tema hääletoonis entusiasmi raasugi. Paavst Benedictusel on komme öelda aplausi väärivad kohad nii monotoonselt, et keegi ei pane neid õieti tähelegi ja kuulajate tähelepanu hajub. Tema kõne kõrghetk saabus siis, kui ta kaitses usuvabadust: „See on käsitamatu, et usklikud peavad oma usku maha suruma, et end täisväärtuslike kodanikena tunda. Inimõiguste nautimiseks ei peaks keegi oma Jumalat maha salgama.” See oli Benedictuse jaoks üks tähtsamaid veendumusi, aga publik ei reageerinud tema sõnadele mitte kuidagi. Oli näha, et paljudele tikub uni peale. Paavst seisis maailma laval, aga ta kasutas seda nagu akadeemik loengusaali kõnepulti.

      Võrdluseks võiks tuua paavst Paulus VI, kes ei olnud samuti väga kütkestav kõnemees, aga suutis 1965. aastal ÜRO-s esinedes olukorda ära kasutada ja sai keerulises situatsioonis hästi hakkama. Tema haarav sõnavõtt lõppes üleskutsega: „Lõpp sõdadele, me ei taha enam kunagi sõda!” Kui Benedictus kõne lõpetas, publik küll plaksutas, aga seda tehti pigem viisakusest, mitte siirast vaimustusest. Paar nädalat hiljem ütlesin ühele Vatikani ametnikule, et paavst jättis ÜRO peakorteris hea võimaluse kasutamata ja sain kohe pragada. „Ajakirjanikud! Kas te kõne üldse läbi lugesite? Te tahate alati ainult kirgedemöllu ja kisa-kära!” sajatas ametnik. Neid rõõme paavst Benedictus mõistagi ei pakkunud.

*

      2009. aasta kevadel helistas mulle mu sakslasest sõber Andreas Englisch. „Gänswein tahab meiega kohtuda,” ütles ta. Selgus, et paavsti isiklik sekretär monsenjöör Georg Gänswein tahab meedias Benedictuse lähenevale palverännakule Palestiinasse veidi lobitööd teha. Olin mitu nädalat tagasi kuulnud, et väike grupp valitsuse liikmeid oli mõnda aega tegelenud ennetustööga, et vältida igasuguseid prohmakaid, mis oleksid palverännaku juba eos ära rikkunud. Varasematel reisidel oli neid niigi liiga palju ette tulnud. Töögrupp tegeles valupunktidega, mis võisid islamimaid solvata või ärritada. Sellised teemad olid näiteks kondoomide kasutamine, abort ja holokaust. Gänswein püüdis saavutada seda, et paavst oma väljaütlemisi hiljem väänama ei hakkaks ja sellega veelgi piinlikumaid olukordi ei tekitaks. Paavst valmistus läbima Lähis-Ida miinivälja, et külastada Jordaaniat, Iisraeli ja Palestiina alasid. Gänswein tahtis kindel olla, et nende jalge all miski ei plahvata. Ta korraldas mitteametliku kohtumise kolme ajakirjanikuga: Englischi, minu ja New York Timesi Rooma korrespondendi Rachel Donadioga. Ühel kaunil hommikul võttis Andreas meid auto peale ja suundusime Castel Gandolfosse, kuhu paavst koos väikese saatjaskonnaga mõneks päevaks puhkama oli läinud.

      Olime paavsti villa elegantselt sisustatud ooteruumis just istet võtnud, kui Gänswein sisse tormas. Ta kergitas veidi sutaani ja istus antiiktoolile. Liivakarva juustega monsenjöör, keda CNN korduvalt „paavsti George Clooneyks” oli nimetanud, oli päris elus täpselt sama ilus kui teleriekraanil. Alguses lobises ta natuke tühjast-tähjast ja asus siis asja juurde. Ta tahtis teada meie kui ajakirjanike arvamust, mis aitaks eeloleval palverännakul õnnestuda ja mida vältida, et see katastroofiga ei lõpeks. Mida paavst ei tohiks teha ega öelda? Mis on peamised komistuskivid? Pidin Gänsweinile au andma: ta mõistis, et kas või mõningane meedia poolehoid on taoliste reiside puhul hädavajalik. Samas tekitasid meie vastused vaeses monsenjööris veelgi rohkem segadust. Andreas püüdis talle üsna jõuliselt selgeks teha, et kui Benedictus külastab Yad Vashemi Õiglaste alleel asuvat holokausti memoriaali, peab ta sõna võtma kui saksa paavst. Tal avaneks sellega ajalooline võimalus rääkida kristluse läbikukkumistest natsiperioodil. Mina Andreasega lõpuni nõus ei olnud. Benedictus ei peaks Jeruusalemmas endale kogu Saksa rahva esindaja rolli võtma – tema roll paavstina oli palju globaalsem ja tema sõnavõtt peaks seda ka rõhutama. Mis peamine, minu arvates ei olnud paavsti reisi õnnestumise võtmesõnad mitte poliitika ja ristiusu integratsioon, vaid vaimne dimensioon. Just sellega võitis Johannes Paulus II 2000. aastal Palestiina visiidi ajal inimeste südame. Ta oli ennekõike palverändur ja tema meelest olid kõik maailma usklikud omavahel seotud – olgu nad siis kristlased, muslimid või juudid. Benedictuse peamine väljakutse oli mitte matkida eelkäijat, vaid olla tema ise.

      Gänswein kuulas meie ideed mõtlikult ära, seejärel tõusis, tänas meid, vaatas korraks kella, ütles, et peab minema, ja lahkus. Järgmine külaline oli saabumas ja ta pidi teda paavstile esitlema.

      Kaks nädalat hiljem oli paavstil ja temaga koos ka meil pool Palestiina reisist selja taga. Benedictus oli seekord tõepoolest prohmakaid vältinud. Jordaanias tõstatas ta küll religiooni ja vägivalda puudutava teema, aga nii, et tema jutt ei solvanud kedagi, ning julgustas tagasihoidlikke islamiliidreid isegi sõna võtma. Paavst rõhutas, et mõlemasse religiooni kuuluvad inimesed usuvad jumala olemasolusse moodsas ühiskonnas ja võitis ilmselt kogu rahva poolehoiu, kandes punasevalgeruudulist traditsioonilist Jordaania pearätti.

      Jeruusalemmas kõik nii libedalt siiski ei läinud ja paavsti Yad Vashemi külastust triumfiks nimetada ei saa. Nad oleksid pidanud Andreas Englischi nõu kuulda võtma. Seisin hämara memoriaali nurgas ja jälgisin paavsti esinemist. Valitsev meeleolu kiskus üha tuimemaks ja igavamaks. Paavsti nägu oli ilmetu nagu mask, kirikukoor laulis ja matusekõne öeldi maha. Seejärel pidas paavst haruldaselt lühikese kõne, rääkides põgusalt holokausti ohvritele osaks saanud tragöödiast, aga ei maininud poole sõnagagi sakslaste või kristlaste ajaloolist vastutust toimunu pärast. Ta avaldas „kaastunnet”, mitte kahetsust. Kui paavsti autokolonn memoriaalist minema kihutas, liitusin väikese reporterite grupiga, kes kohale saabunud riigijuhte küsimustega pommitasid. Nad olid küll paavst Benedictuse külaskäigu eest tänulikud, aga väljendasid ka pettumust. Sõjaaegsel Saksamaal üles kasvanud paavst ei rääkinud midagi natsikurjategijatest. Benedictus jättis järjekordselt isikliku kogemuse avalikkusele edastamata ja ometi pidi just see esinemine tema reisi emotsionaalne tipphetk olema.

      Hommikusöögi ajal luges paavsti kaaskond rahulolematult ajalehtedes ilmunud artikleid. „Benedictuse kõne viitas verbaalsele võimetusele ja banaalsusele” ilutses ühe väljaande esikaanel. Eriti masendas Vatikani ametnikke mitmes artiklis mainitud tõsiasi, et teismeliseeas oli Benedictus Hitlerjugendisse kuulunud. Saatjaskonna liikmed arutasid teemat hommikusöögilauas ja monsenjöör Gänswein teatas, et see on sulaselge vale, Joseph Ratzinger ei ole kunagi Hitlerjugendi aktiivne liige olnud. Isa Federico Lombardi kuulas mõtlikult paavsti sekretäri juttu ja mõistis, et järjekordne taktitundetuse seeme on kasvama pandud.

      Mõni tund hiljem istusin rahvarohkes pressikeskuses Victor Simpsoni kõrval ja kuulasin, kuidas Lombardi ajakirjanike väiteid tõrjus, nagu ei oleks paavst Benedictus söandanud Yad Vashemi külastuse ajal „Saksa küsimust” puudutada. Siis võttis Lombardi kasutusele ründamistaktika. Ilma et keegi oleks temalt selle kohta midagi küsinud, hakkas ta rääkima ajaleheartiklitest, kus oli mainitud, et Joseph Ratzinger kuulus Hitlerjugendi ridadesse. Ühes väljaandes oli tsiteeritud Iisraeli parlamendiliiget, kes kirjeldas Benedictust kui „sakslast, kes kuulus Hitlerjugendisse ja liitus hiljem natsiarmeega”.

      Lombardi sõnul oli äärmiselt tähtis need „valed” ümber lükata. „Paavst ei ole kunagi Hitlerjugendisse kuulunud. Sellesse organisatsiooni kuulusid vabatahtlikud fanaatikud ja natsiideoloogia pooldajad. Paavst ei ole kunagi Hitlerjugendisse kuulunud. Mitte iialgi!” teatas Lombardi iga sõna rõhutades. Vaatasin Vic Simpsonile otsa ja nägin, et ta on sama jahmunud kui minagi. Me mõlemad teadsime, et Ratzinger oli ise tunnistanud, et teda sunniti noorena Hitlejugendiga СКАЧАТЬ