Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused. John Thavis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ need pisiasjad valmistavad reporteritele parajat peavalu. Paavsti reisid on lõputud logistilised rituaalid, millest paavst ise väga harva, kui üldse kunagi, osa võtab. Paavst ilmub tavaliselt väga väikese grupi ajakirjanike ette ja seda vaid hetkeks enne kirikusse, presidendipaleesse või staadionile sisenemist. Kuna kohtumised on nii põgusad, kirjutavad peaaegu kõik ajakirjanikud paavsti visiitide ülevaateid pressikeskuses. Mitte sellepärast, et pressikabinetis oleks meil mugavam töötada – seal saab sündmustest telepildi vahendusel hoopis parema ülevaate. Üldiselt järgivad reisil osalevad ameeriklastest ajakirjanikud ühte kirjutamata reeglit: peame iga reisi ajal paavsti vähemalt korra oma silmaga nägema.

      Kui paavst Benedictus Sahara kõrbe kohal toimuvale pressikonverentsile jalutas, oli lennukisalong elevust täis. Selle eest ongi meie toimetused valmis nii suuri summasid välja käima – ligipääsu eest valges rüüs mehele. Just nendel hetkedel tasub meie amet end ära. Meil avaneb võimalus esitada paavstile kimbatusse ajavaid küsimusi ja kuulata tema ettevalmistamata vastuseid. Need on hetked, mil saame paavsti lähedalt vaadata ja teda pilguga mõõta. Nendel hetkedel omandab paavsti reisil kaasas olemine mõtte.

      Meile öeldi, et seekord annab paavst tõelise pressikonverentsi. Eelmistel lendudel oli paavst Benedictus enne lennuki õhku tõusmist vastanud vaid paarile sümboolsele küsimusele ja seejärel kiiresti lennuki etteotsa kadunud. See valmistas meile pettumuse. Paljud meist meenutasid nostalgiaga Johannes Paulus II pressikonverentse, kui ta lennu ajal pikalt ja kiirustamata meie kõikvõimalikele küsimustele vastas. Johannes Paulus tuigerdas vahekäikudes isegi siis, kui lennuk õhuaukudes kõvasti rappus. Benedictus seevastu paistis olevat mees, kes parema meelega turvavöö kinni hoiab.

      Aga nüüd oli ta siin. Ta naeratas ja rääkis perfektses itaalia keeles vaevutajutava saksa aktsendiga. Esimene küsimus puudutas Brasiilias toimuvat vägivalda. Teise küsimuse peale teritasid kõik kõrvu: mida arvab paavst Mehhikos äsja vastu võetud seadusest, mis legaliseerib abordid? Kas paavst toetas Mehhiko piiskoppe, kes selle seadusemuudatuse koostajad kirikuvande alla panid?

      Kõigepealt rääkis paavst inimelu väärtusest ja ilust. Poliitikute hukkamõistmist puudutavat küsimust otsustas ta lihtsalt ignoreerida, kuid mõni minut hiljem võttis Rooma ajalehe La Repubblica ajakirjanik Marco Politi teema uuesti üles: „Kas pooldate seda, et Mehhiko seadusandjad aborte puudutava seaduse vastu võtmise tõttu kirikuvande alla sattusid?”

      Seekord ei olnud paavstil enam pääsu. „Jah, kirikuvande alla panemine ei olnud meelevaldne tegu, vaid seda tehti kanoonilisele seadusandlusele tuginedes. Meie kirikuseaduse järgi ei tohi süütuid lapsi tappa, see ei sobi püha sakramendiga kokku. Minu seisukoht on, et piiskopid ei teinud midagi üllatavat ega meelevaldset.”

      Benedictus jätkas samal teemal arutlemist veel umbes kakskümmend minutit, mõned suuremate uudisteagentuuride reporterid hakkasid juba energiliselt klaviatuure toksima. Nad olid kuulnud kahte maagilist sõna: abort ja väljaheitmine. Artiklid olid peagi toimetustesse saadetud, pealkirjaks endastmõistetavalt midagi sellist: „Paavst toetab aborte pooldavate poliitikute kirikuvande alla panemist”.

      Paavst oli vaevu lahkuda jõudnud, kui Vatikani pressiesindaja Federico Lombardi tagasi ajakirjanike ette ilmus ja püüdis loole hoopis teise suuna anda. Ta teatas, et ajakirjaniku küsimus põhines valedel oletustel, kuna tegelikult ei olnud Mehhiko poliitikuid piiskoppide käsul kirikuvande alla pandud.

      „Kui piiskopid seda teinud ei ole, ei kavatse seda ka paavst teha,” ütles Lombardi.

      Kuid heasüdamlik ja kiire taibuga Lombardi püüdis ajakirjanikele maha müüa midagi, mille ostmisest keegi huvitatud ei olnud. Möödunud aegadel oli paavsti eksimusi väga lihtne siluda, kuna ajakirjanikud ei saanud artikleid enne ära saata, kui lennuk mitu tundi hiljem sihtpunktis maandunud oli, kuid Alitalia 777 oli varustatud telefonide ning internetiühendusega ja džinn oli pudelist juba välja lastud.

      „Seda ma ei kirjuta. See rikuks kogu loo ära,” teatas üks Ameerika ajakirjanik pärast Lombardi sõnavõttu.

      Kui Alitalia reisijatele lõunat hakati jagama (artišokkide ja mündilehtedega lasanje ning grillitud lest mandlite ja oliividega), puhkesid reporterite vahel tulised vaidlused. Paljud meist olid kanooniliste seadustega kursis. See oli kiriku sisekoodeks, mis lubas kirikuvande alla panna isikud, kes olid otseselt abordiga seotud, aga ei andnud õigust kirikust välja heita seadusekoostajaid, kes võimaldasid abordi tegemist. Pole kahtlustki, et kakskümmend neli aastat Vatikani tippametnikuna töötanud Benedictus oli sellest teadlik. Ta pidi teadma, et Vatikani õiguseksperdid peaksid aborti pooldavate poliitikute automaatset kirikust välja heitmist kanoonilise seaduse rikkumiseks.

      Magustoidu serveerimise ajal (miniatuurne rabarberikook ja valge šokolaadiga Baieri kreem) tuli isa Lombardi tagasi, varuks uus relv. Paavst ei olevat tahtnud öelda, et aborti pooldavad poliitikud tuleb kirikuvande alla panna, vaid et nad ise vastandavad end püha sakramendiga. Teisisõnu – nad ei peaks enam armulauast osa võtma. See oli muidugi hoopis midagi muud kui kirikuvande alla sattumine. Võimalik, et Lombardi tajus ajakirjanike skeptilist suhtumist, kuna ta lisas, et selle selgituse edastamiseks on tal paavsti enda volitus. Mõned reporterid lükkasid Baieri kreemi vastumeelselt kõrvale ja haarasid sülearvutid. Nende uudislugu oli nüüd ametlikult ära vusserdatud.

      Samal ajal korrigeeris keegi Vatikani valitsuses juba paavsti sõnu. Kui avaldati pressikonverentsi ametlik käsikiri, nägime, et seda oli kõvasti muudetud. Paavsti esimene vastus, millega ta näitas oma poolehoidu poliitikute kirikuvande alla panemisele, oli kadunud. Samuti olid ära kustutatud kõik spetsiifilised viited Mehhiko kardinalidele. Paavsti hinnang, et aborti pooldavate poliitikute seisukohad ei ole kooskõlas kiriku armulauareeglitega, oli asendatud sõnadega „… nad ei tohiks armulaua sakramendist osa võtta, kuna seal võetakse vastu Kristuse ihu ja verd”.

      Paavst Benedictuse kommentaare oli algusest peale põhjalikult toimetatud. Vatikani ametnikud õigustasid end sellega, et paavsti itaalia keele oskus ei olnud piisav, et ta oleks end alati täpselt väljendada suutnud ja seetõttu tuli tema ebatäpseid ja lihvimata väljaütlemisi hiljem korrigeerida. Kõrvaltvaatajatele võib tunduda veider, et mingi keskmise tähtsusega bürokraat võis paavsti sõnu muuta ja väänata, aga kogu asjaajamisest jäi mulje, et ühtegi paavsti sõnavõttu ei saanud enne kajastada, kui Vatikan on avaldanud sellest ametliku versiooni. Tavaliselt olid muudatused lihtsalt veidi tüütud, kuid seekord püüti tõde sõna otseses mõttes väänata.

      Kui pärast 12-tunnist lendu São Paolos maandusime, küsisid ajakirjanikud endalt, kuidas sai paavst, kes on väidetavalt kõige targem mees Vatikanis, teha nii ränga vea teemal, millega ta ise nii põhjalikult kursis on. Võib-olla väljendas ta end segaselt ja tema tegelik eesmärk oli poliitikuid lihtsalt noomida või hoiatada. Igatahes oli see väga veider ega tulnud ka ajakirjanikele kasuks. Toimetajatele võis jääda mulje, et tegime lihtsalt meelevaldseid oletusi ja saime paavsti sõnumist valesti aru.

      Kui võtsime lennukist väljumiseks järjekorda, pöördus minu poole kolmkümmend aastat paavsti lennureisidel saatnud ajakirjanik Victor Simpson ja ütles irooniliselt naeru kihistades: „Ma ei imesta, kui see jääb paavst Benedictuse viimaseks pressikonverentsiks.”

      Mõni minut hiljem juhtis van Brantegem meid kätega vehkides hämarasse angaari, kus toimus vastuvõtutseremoonia. Kohast, kus ma seisin, oli paavsti raske näha. Ta seisis kaugel platvormil habetunud Brasiilia president Luiz Inácio Lula da Silva kõrval. Mõni hetk hiljem kadus paavst oma paavstimobiili, millele järgnes autode kolonn. Meid suunati bussi.

      „Tehke rutem,” ütles van Brantegem kella vaadates paarile kohmerdama jäänud reporterile.

      Keegi küsis, kas buss peatub kõigepealt hotelli või pressikeskuse juures. Van Brantegem ei vaevunud pilkugi tõstma.

      „Kõik on juhendis kirjas,” ühmas ta pahuralt.

*

СКАЧАТЬ