Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused. John Thavis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õlgu ja manasin näole kahetseva ilme, aga Vik sai sellest ainult hoogu juurde.

      „Te olete nagu lapsed. Arvate, et reeglid on ilmaasjata paika pandud ja neist polegi vaja kinni pidada. Sulle on altari kõrval istekoht kinni pandud. Kas sellest ei piisa? Kas sa arvad, et mul oli lihtne ajakirjanikele altari juurde kohad saada? Aga ei, sa pead ikka kuhugi mujale minema. See on ebaprofessionaalne käitumine. Kas sa arvad, et turvameestele meeldib, kui ajakirjanikud ringi hulguvad? Kui käitute nagu tited piknikul, siis käitume meie teiega ka vastavalt.”

      Victori kohta oli see noomitus võrdlemisi leebe, kümne punkti skaalal umbes 3,2. Nägu küll punetas, aga otsmikul olevad veenid ei tuksunud, neid polnud õieti nähagi ja suunurgas võis midagi naeratusetaolist märgata. Sellepärast me kõik Viki armastamegi.

      Kõiki neid piiranguid ja kitsendusi arvesse võttes pole sugugi üllatav, et paljud ajakirjanikud paavsti esinemistele ei lähe ja püsivad kogu visiidi vältel pressikeskuses, aga vahel on tegemist ajalooliste sündmustega ja siis lihtsalt peab kohale minema. Või vähemalt proovima kohal olla.

      2001. aastal pidi paavst Johannes Paulus Süüria visiidi ajal külastama iidset Umayyadi mošeed, mis asus Damaskuse kesklinnas. See oli paavsti esimene visiit islami pühakotta ja mina olin üks neist vähestest õnnelikest, kes teda sellel ajaloolisel reisil saatsid.

      Oli pühapäeva pärastlõuna ja van Brantegemi käsiraamatu järgi pidime kogunema kell 15.45 Damaskuse Sheratoni hotelli fuajeesse, kus pidime saama pressikaardid. Vik hõikas meid nimepidi ja ulatas igaühele plastkaardi, mis pidi tagama meile sissepääsu üritusele, mida ta ise salapäraselt CE/SI-08-ks nimetas (tema koodnimetuste süsteem on meile tänaseni suureks mõistatuseks). Seejärel asetas Vik käed seljale ja jalutas meie ees edasi-tagasi nagu sõjapealik, kes rügementi lahingusse hakkab saatma. Ta kontrollis, kas läbipääsuload on õigesti kettide külge kinnitatud. Nähtuga ilmselt rahule jäädes käsutas ta meid bussi.

      Jõudsime mošeesse kaks tundi enne paavsti saabumist. Esimesed märgid lähenevatest probleemidest ilmnesid siis, kui kohalikud ninamehed nõudsid, et võtaksime kohad sisse mošee ees asuval väljakul. Nad ei tahtnud meid mošeesse lasta. Van Brantegem turtsus ja paukus ning kadus kuhugi – ilmselt läks ta nõudma, et meid ikkagi sisse lastaks. Mõne aja pärast lubati meil mošee väljapääsu juurde koguneda. Hetkeks tundus, et isegi Umayyadi mošee administratsioonile avaldas meie volo papale staatus mingit muljet. Siis nägime meie poole kõndivat Viki. Tema nägu oli vihast hall ja huul veritses. Lähemal uurimisel selgus, et verd tuleb hoopis ninast ja tema otsmikul oli korralik muhk. Ta viipas meile, et läheksime tagasi väljakule. Ilmselgelt oli toimunud midagi katastroofilist.

      Toimunust kuulsime täpsemalt alles hiljem. Van Brantegem oli Umayyadi turvameestega tülli läinud. Meid hämmastas, et Vik ajakirjanike õiguste eest võitles, aga konflikti tegelik põhjus peitus mujal. Van Brantegem märkas, et turvamehed keeldusid kardinal Walter Kasperit mošeesse laskmast. Van Brantegem leidis, et see on Vatikani au rüvetamine ja nõudis, et kardinal sisse lubataks. Üks turvameestest tahtis mošee ust Viki nina ees kinni lüüa, aga õnnetuseks tabas see Viki nägu.

      Vatikani ajakirjanikud rääkisid erutatult van Brantegemi veritsevast ninast ja paistis, et tema ninaluu võis vabalt murdnud olla. Meil sellest kõigest muidugi mingit kasu ei paistnud olevat. Seisin CNN-i korrespondendi Jim Bittermanni kõrval, kes murelikult pead vangutas. „Midagi head siin loota pole,” ütles ta. Otsisime silmadega väljakult mõnda teleekraani, aga ei näinud ühtegi. Kõigele lisaks puudus mobiililevi.

      „Lähme kõnnime natuke,” tegi Bittermann ettepaneku.

      Lahkusime vaikselt mošee juurest ja pöörasime iidse linna tolmusele kõrvaltänavale. Kortermaja keldrikorrusel oli majapidamistarvete kauplus. Astusime sisse ja nägime poeomanikku. See oli nooremapoolne mees, kes kassaaparaadi taga istudes teed rüüpas. Tema pea kohal oli seina külge kinnitatud mustvalge televiisor ja sealt tuli mingi Süüria seebiooper.

      Jim vaatas mulle lootusrikkalt otsa. „Tasub proovida,” ütles ta.

      Poepidaja Muhammad oskas nii palju inglise keelt, et tundsime end tema kaupluses teretulnuna. Kui ta aru sai, et oleme paavsti visiiti jälgivad ajakirjanikud, keeras ta televiisori riigikanali peale, kust edastati otseülekandena mošees toimuvat, ja soovitas lahkelt, et tunneksime end nagu kodus. Võtsin istet ja otsisin märkimiku välja. Jim ostis jäätise ja võileiva. Kauba eest makstes märkas ta kassaaparaadi kõrval telefoni. Ta küsis, kas võib Londonisse oma töökohta helistada ja paluda neil siia tagasi helistada. Jim oli muidugi valmis kõne kinni maksma. Muhammad oli nõus. Kauplusesse tuli vahepeal üks vanem mees koos väikese lapsega. Jim sõi jäätise lõpuni ja tema tuju oli märgatavalt paranenud. Mida rohkemat võiksimegi soovida?

      Viisteist minutit hiljem vaatasime tillukesest telekast, kuidas Johannes Paulus veidi komberdas, kummardus, võttis kingad jalast ja pani valged sussid jalga. Seejärel sisenes ta 8. sajandil ehitatud mošeesse ja kuulas tähelepanelikult, mida muslimist giid talle seletas. Teleka ette naelutatud Bittermann jagas CNN-i uudistesaatele telefoni teel kommentaare. Ta vastas oskuslikult küsimustele ja kommenteeris islami pühakojas ringi liikuva paavsti käitumist ja žeste. Loomulikult anti vaatajatele mõista, et Bittermann viibib koos paavstiga Damaskuses. Keldripoodi tuli rahvast üha juurde ja paistis, et Muhammad on meie sealviibimise üle veidi uhke ja kõrvust tõstetud.

      Ülekanne kestis pisut üle kahekümne minuti ja kui see lõppes, jalutasime tagasi Umayyadi mošee juurde, kus oli meie kogunemiskoht. Meie kolleegid olid kogu selle aja mošee juures väljakul oodanud ja kõigest ilma jäänud. Van Brantegem ajas neid bussi. Tema nina ei veritsenud enam, aga paistis, et tegemist on ikkagi luumurruga. Paistetus taandus alles mitme päeva pärast.

*

      Kohe pärast valimisi teatas paavst Benedictus, et ta ei kavatse nii palju reisida kui tema eelkäija. Sellele vaatamata tegi ta esimese kuue ametiaasta jooksul kaheksateist välisvisiiti. Küllap ta mõistis, et 21. sajandil ei saa paavst ainult Vatikanis viibida. Kui paavst Johannes Paulus paistis igat välisreisi täiel rinnal nautivat, siis uus paavst pigem talus neid. Benedictus peab alati rangelt reisigraafikust kinni, ei tee ühtegi kõrvalepõiget ega lisavisiiti ja hoiab rahvakogunemistest igal võimalusel eemale. Aeg-ajalt meenutab ta pedantset turisti, kes on koostanud endale nimekirja vaatamisväärsustest, mida tingimata külastama peab, ja neid siis ükshaaval nimekirjas läbi kriipsutab.

      Suurim erinevus kahe paavsti vahel on see, et Johannes Paulus andis endale välisreiside ajal kogu aeg aru, et viibib teatrilaval, kus kogu maailm teda jälgib. Kui ta lennujaama saabus ja asfaldile suud andis, võis religioosne etendus alata. Benedictus pidas maa suudlemist liiga teatraalseks. Volo papale fotograafid tabasid peagi ära, et Benedictus väljus lennukist sageli esiukse kaudu, enne kui fotograafid lennuki juures kohad sisse jõudsid võtta ja saabumishetk jäi enamasti jäädvustamata. Sakslasest paavst ei olnud meediasõust huvitatud, ta tahtis ainult visiitide sisuliste küsimustega tegeleda. Kohtumistseremooniad, tervituskõned, missad ja liturgiad – kuivad formaalsused, millega meedial peale faktide edastamise suurt midagi pihta polnud hakata.

      Veel üks põhjus, miks paavst Johannes Pauluse reisid ajakirjanikele rohkem huvi pakkusid, oli see, et ta lahkus väga tihti turvalisest Euroopast ja külastas misjonärina Kolmanda Maailma riike. Kui paavst külastas Aafrika riike, tervitasid teda sulgedega kaunistatud peaehetes pärismaalaste tantsutrupid, luuletusi lugevad lapsed ja teede ääres mängisid teismeliste bändid rokkmuusikat. Benedictus viibis palju parema meelega endasarnaste väärikate härrade ja prouadega kuskil kontserdisaalis, kus esitati Mozarti kauneid sümfooniaid.

      Esimest korda sattusin paavsti välisvisiidile 1984. aastal, mil ta külastas Dominikaani vabariiki ja Puerto Ricot. See toimus enne Vik van Brantegemi aega ja kogu ettevõtmist ei paistnud keegi juhtivat. Kohe, kui astusime Alitalia 747 pardale, tekkis kaos. Ajakirja Time fotograaf Rudi Frey tõmbas mingeid salapäraseid niite ja organiseeris kõikidele klaasi СКАЧАТЬ