Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused. John Thavis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hommikul. Rudi haaras pudeli enda kätte, valas klaasi pilgeni täis, ulatas mulle ja seisis kõrval, kuni olin selle ära joonud. Endale tellis ta viinakokteili. Lennuk ei olnud veel õhkugi tõusnud, kui pooled reisijatest olid juba kergelt purjakil.

      Mõne aja pärast hakkasid stjuardessid jagama kingitusi, mida üha juurde ja juurde nõuti – firmaembleemidega kangast kotid, parfüümid ja sigaretipakid. Lennuk oli suur ja iga reisija sai üksinda tervel pingireal laiutada. Otsisin sobiva koha ja seadsin end sisse. Kahjuks kardan ma kohutavalt lendamist ja isegi Rudi tervitusnaps ei suutnud mu hirmu maandada. Mind ootas ees üheteisttunnine õudusunenägu. Olin võtnud ka paar rahustitabletti ja lootsin, et neist on pisut abi. Lisaks kuulasin rahustuseks pleierist Roy Orbisoni. Atlandi ookeani kohal jagati meile kätte paavsti kõned – saabumiskõne ja Santo Domingos enne missat peetav kõne. Tegin ringid ümber lõikudele, kus räägiti ebaõiglusest ja rõhumisest, ning veel ühele kohale, mis paistis olevat vabastusteoloogia vastane sõnavõtt. Otsisime kaasaskantavad trükimasinad välja ja hakkasime artikleid koostama. Seejärel võtsime Rudilt veel mõned joogid.

      Santo Domingole lähenedes tundsin, kuidas pinge lihastes järele annab ja lõpetasin käsitugede krampliku pigistamise. Kui olime puude kõrgusele laskunud, vaatasin aknast välja ja nägin terminali lähedale platsile kogunenud rahvasumma. Lennuk laskus kohmakalt üha allapoole ja kõikus küljelt küljele. Ainult mõni sekund veel. Maandumisraja ja lennuki vahel oli veel kõigest kuus meetrit õhku. Siis juhtus midagi. Midagi halba. Mootorid lisasid kiirust. Lennuk hakkas gravitatsioonireegleid eirates hoopis kõrgemale tõusma. Mõne hetke pärast olime jälle Santo Domingo kohal. Vaatasin hämmeldunult ringi ja nägin, et mõned mu kolleegid naeravad lõbusalt. Ladina-ameeriklastele paistis see suurt rõõmu valmistavat, et paavsti lennuk enne lõplikku maandumist rahva peade kohal ühe auringi tegi. Hingasin sügavalt sisse. Lennuk hakkas jälle maandumisringe tegema. Koukisin märkmiku välja ja kirjutasin: „Paavst teab, kuidas efektselt publiku ette saabuda.”

*

      1986. aastal viis volo papale mind Indiasse. Olin suurendanud oma rahustidoosi ja lisanud muusikavalikusse kantrimuusiku Don Williamsi. New Delhisse maandusime auringideta ja lennujaamas ei olnud ka juubeldavaid rahvamasse. Erilist huvi paavsti visiidi vastu ei olnud märgata.

      Ajakirjanikele tähendas reis Indiasse igahommikusi äratusi enne kukke ja koitu ning bürokraatlikke kannatusi. India ametnikud lausa armastasid kummitempleid, lõputuid järjekordi ja kõikvõimalikke ankeete, mida tuli tingimata kahes eksemplaris täita. Küsimuste peale, millele oleks võinud vastata lihtsalt jah või ei, tegid nad pea kohal kätega naljakaid žeste ja kui millegi üle kaebasid, lubasid nad alati „VIP-teenindust” ning kadusid seejärel nelja tuule poole. Artiklite sorteerimine ja saatmine oli täielik õudusunenägu. India telegraafioperaatorid oleks pidanud meie tekstide koopiad masinasse sisestama, aga nad kaotasid alatasa mõne lehekülje ära ja ajasid nende järjekorra segamini. Nende tööruum meenutas stseeni Marx Brothersi filmist. Kahe ööpäeva pärast olime kõik surmväsinud. Minu ähmane, aga siiras poolehoid Kolmanda Maailma riikide vastu oli asendunud ärrituse ja pahameelega.

      Kolmandal päeval lendasime Kolkatasse. Lennujaamas pidime võimalikult kiiresti meid ootava bussi peale jõudma. Terminalist välja joostes oleksin äärepealt ukse ees lamava ja almuseid paluva inimese otsa komistanud. Tal puudusid küünarnukkidest alates käed ja jalad olid põlvedeni ära lõigatud, aga kuidagi õnnestus tal torso üle tänava lohistada, et kiirustavatele ajakirjanikele mitte jalgu jääda. Lennujaamast sõitsime otse ema Teresa surijate majja, mis asus ülerahvastatud Kalighati linnajaos. Terve tee hõljus meie ümber avatud roiskveekanalitest tõusev lehk. Tänavate ääres korjasid osad inimesed sõnnikut, et seda kuivatada ja kütteks kasutada. Teised kahlasid Hugli jões ja pesid pesu. Meie buss püüdis kõrvulukustava tuututamise saatel tihedast liiklusest läbi pääseda. Möödusime plakatist, mis tervitas tähtsat külalist sõnadega „Soojad tervitused Johannes Paulusele!”, selle all oli arusaamatu tekst „Polar Fan Co”.

      Ema Teresa kahest ruumist koosnevasse keskusesse jõudes lehvitasin pressikaardiga ja sisenesin paavsti järel hoonesse. Jälgisin hämaras ruumis, kuidas ema Teresa paavsti meeste ja naiste varjupaigas tervitas. Enamik hoolealustest ei suutnud madratsitelt tõusta. Ema Teresa ulatas paavstile magusa hapupiimaga täidetud kausikesi, mida järgemööda haigetele jagada. Ema Teresa juhendas paavsti igal sammul. Polnud kahtlustki, kes on siin majas perenaine. Üks naine hakkas bengali keeles karjuma ja paavst uuris, mida ta ütleb. „Ta ütleb: „Olen nii üksik, nii üksik, tule tagasi,”” vastas ema Teresa ja juhatas paavsti kärmelt järgmise voodi juurde. Praegu ei olnud südantlõhestavateks viivitusteks aega. Märkasin sissekäigu juures tahvlit, millele märgiti ilmselt päeva jooksul majas toimunud sündmused. Seal seisis: „3. veebruar 1986: saabunud: 2; ära saadetud: 0; surnud: 4. Teeme seda Jeesuse auks.” Mõni minut hiljem ilmus paavst rahvarohkele tänavale ja astus poodiumile, mille ümber hakkas kiiresti igast ilmakaarest inimesi kogunema. Paavst aitas poodiumile ka ema Teresa, kes kummardus nõtkelt nagu noor tüdruk ja ütles: „Täna on mu elu kõige õnnelikum päev.”

      Järgmisel ööl kell kolm koputati mu uksele. Oli aeg minna Kolkata lennujaama, et jõuda Shillongisse suunduvale lennukile. Lendasime sellesse India kirdeosas asuvasse linna Fokkeri turbopropellerlennukiga ja olin liiga kurnatud, et lennupaanikasse sattuda. Lennuk oli tibatilluke ja kaasa võeti ainult mõned ajakirjanikud. Ülejäänud seltskond sai end hotellis rahulikult välja magada. Päikesetõusu ajal kihutas meie buss juba Shillongisse viivatel mägiteedel. Sõitsime läbi külade, kus hiinapärastes rõivastes inimesed onnide ümber toimetasid. Nii mõttetu, kui see ka ei tundunud, pidi paavsti jumalateenistus toimuma Briti kolonialistide poolt rannikule rajatud golfiväljakul. Saabusime varakult ja silmitsesime inimesi, kes olid pöetud muruplatsile kogunenud. Kuna ma khasi keelt ei oska, leidsin ühe abivalmis kohaliku, kes hakkas rõõmuga mu tõlgiks.

      Paavsti jaoks üles pandud altari lähedal märkasin tätoveeritud mehi, kes kandsid kaunistustega rahvarõivaid ja olid varustatud teravate odadega. See oli täistabamus. Mu tõlk selgitas, et tegemist oli Naga peaküttidega, õigemini endiste peaküttidega, kuna nad olid umbes kümne aasta eest ristiusku pöördunud. Sain jõugu ninamehega jutule. See oli tugeva kehaehitusega mees, kelle laupa kaunistasid metsseakihvad ja kaelas rippus tal viie väikese vasest valatud peaga kee. Ta paljastas matšeete ja demonstreeris mulle selle teravust.

      „Nüüd skalpeerin sellega ainult ahve,” selgitas mees. Tajusin tema hääles kerget nostalgianooti. Viis vasest pead kaelakee küljes sümboliseerisid tema viimast suurt sõjakäiku, mil tal õnnestus tappa viis rivaalitseva suguharu esindajat ja nende pead sõjasaagina kaasa võtta.

      Uurisin, miks ta ristiusku oli pöördunud. Ta kehitas õlgu.

      „Peaaegu kõik Nagalandi põlisrahvad on ristiusu vastu võtnud.”

      Mees teadis, mis suunas uued tuuled puhusid.

      Kombetalituse ajal jälgis paavst veidi segadusse aetuna endiste peaküttide rahvatantse. Miski nende liigutustes ei viidanud vägivallale, sõjakusele ega mõõgavõitlusele, pigem meenutas tants rähni lendu.

      Paavsti India visiit kestis võrratud kümme päeva. Magamatusest kurnatud ajakirjanikele tundus see terve igavikuna. Sõitsime kogu riigi risti-põiki läbi, külastasime Goa osariiki ja lõpetasime rännakud Mumbais. Pärast lõputuid paavstiüritusi pidime viimaks ometi öise lennuga koju sõitma. Lennujaama jõudes selgus, et nii kergelt me siiski ei pääse. Lähis-Ida kohale ennustati tugevat tormi, mis tähendas, et vahemaandumisi teha ei saa ja paavsti Boeing 707 tuli pilgeni täis tankida. See lisas aga lennukile nii palju kaalu, et kõik paavsti kingitused ja ajakirjanike kohvrid tuli maha jätta. Lennukisalong oli väga väike ja kõik istekohad said täis, mis ei vastanud kuidagi „VIP-teenindusele”, millega volo papale reporterid harjunud olid. Tõotas tulla pikk ja ebamugav lend. Itaalia riigitelevisiooni RAI reporter oli nördinud, et tal ei lubatud lennukisse kaasa võtta suveniiri, mida ta oli reisi teisest päevast saadik endaga kõikjal kaasas kandnud. See oli nelja СКАЧАТЬ