Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused. John Thavis
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused - John Thavis страница 16

Название: Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused

Автор: John Thavis

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: История

Серия:

isbn: 9789949931910, 978-9949-9319-0-3

isbn:

СКАЧАТЬ teravalt polügaamiat. Paavsti sõnul oli mitmenaisepidamine naiste jaoks solvav ja alandav. Kui tema sõnad kuningat ja tema naisi solvasidki, siis välja nad seda igatahes ei näidanud. Mswati võttis paavsti hiljem oma kojas soojalt vastu. Külastust jälgis eemalt üks aukartustäratav ja mõtliku ilmega naine.

      „Kes see on?” küsisin ühe musta rõivastatud Svaasimaa bürokraadi käest.

      „See on kuninga ema Indlovukazi.” Ta konsulteeris põgusalt kolleegiga ja pöördus siis uuesti minu poole. „Teie keeles tähendab see Vägev Emaelevant,” ütles ta, nagu ma peaksin sellest midagi järeldama. Mu näoilme ilmselt reetis, et olen endiselt hämmingus.

      „Ta on Svaasimaal väga tähtis isik,” selgitas ta aeglaselt ja iga sõna rõhutades. Tõepoolest, hiljem sain teada, et see suure turbani ja kurjakuulutava pilguga daam valitses koos pojaga riiki ja aitas muuhulgas pojale ka uusi naisi välja valida.

      Paavsti kaheksatunnine visiit Svaasimaale ja tema jutlus monogaamia ainuõigsusest möödusid nagu suvine vihmapilv. Polügaamia õitseb seal edasi ja umhlanga meelitab endiselt kohale kümneid tuhandeid tütarlapsi. Aastaid hiljem lugesin ajalehest, et 37-aastane kuningas Mswati sattus pahandustesse, valides oma kolmeteistkümnendaks naiseks 17-aastase teinimissi. Sellega rikkus ta AIDS-i leviku takistamiseks välja kuulutatud kõlbluskoodeksit, mis keelas alla 18-aastastel tüdrukutel abielluda. Rahva meelepaha leevendamiseks tunnistas kuningas, et seadused kehtivad ka talle ja määras endale trahviks ühe lehma.

*

      2001. aasta septembri lõpus veetis paavst Johannes Paulus kolm päeva Armeenias, enne seda oli ta teinud neljapäevase visiidi Kasahstani. 81-aastase põdura ja Parkinsoni tõve käes vaevleva paavsti jaoks oli reis liiga pikk. Teda pidi kõndides pidevalt toetama ja tal oli jumalateenistuste ajal raske püsti seista. Aeg-ajalt vajus ta keset jutlust väsinult oma tooli. Tema käed värisesid tugevamini kui varem ja Vatikani arvutiasjatundjad varustasid kõnepuldi sülearvutiga, mis aitas tal tekstis paremini järge pidada. Idee oli sündinud otsesest vajadusest – kord olid paavstil poognad käest libisenud ja lehekülgede järjekord segi läinud. Aastaid paavsti kõrval püsinud inimestel oli tema aeglast hääbumist valus vaadata. Oli selge, et varem või hiljem jääb ta ratastooli.

      Volo papale ajakirjanike seas tekitas see reis delikaatse küsimuse, kas paavst on üldse veel Vatikani juht. Küsimus muutus eriti teravaks just Kasahstani visiidi ajal. 11. septembri rünnakust kaksiktornidele oli möödunud vaid kaks nädalat. Afganistani riigipiirini oli kõigest mõnisada kilomeetrit ja ajakirjanikud tahtsid teada, mida Vatikan arvab USA rünnakust Talibani vägede vastu. Paavst ega tema välispoliitikud ei olnud seni USA operatsiooni „Kestev vabadus” kohta suurt midagi öelnud, aga Vatikani pressiesindaja Joaquin Navarro-Valls otsustas selle vea Kasahstani pealinnas Astanas äkitselt parandada. Päevakavas tekkinud pausi ajal ütles ta, et Vatikan mõistab USA ülemaailmset terrorismivastast sõda, kui see on osa enesekaitsest. Tema kommentaar oli üllatavalt radikaalne ja sõjale õhutav ning lükkas tagaplaanile paavsti visiidi tegeliku eesmärgi. Jälgisin, kuidas paavst valusid trotsides jutlust pidas ja mõtlesin, kas ta üldse teab, mida tema pressiesindaja just maailmale öelnud oli.

      Selleks ajaks, kui Armeeniasse jõudsime, oli Navarro-Valls, mõistes, kui ärgas paavst füüsilisele nõtrusele vaatamata oli, hakanud juba teist juttu ajama. Kui ainult tunneksime teda lähemalt, ütles ta meile, saaksime aru, kui terane tema mõistus ikka veel on. Mulle tundus, et tema meelemuutuse taga olid Vatikani tippametnikud. Kahtlemata ei jäänud neil märkamata, et Navarro-Valls oli võtnud endale omavoliliselt õiguse edastada rahvale paavsti nägemust „terrorismivastasest sõjast”. Tema käitumine jättis mulje, nagu ei suudaks paavst enda eest enam ise kõnelda.

      Nutikas Saksa ajakirja Bild reporter Andreas Englisch kasutas juhust ja alustas avalikku diskussiooni teemal, kes Vatikani õieti juhib.

      „Kas arvate, et Navarro tegi seda omal algatusel? Ma ei usu seda ilmaski. Loomulikult tõmbas keegi kuskil niite, aga kes? Nüüd tuleb neil meid veenda, et paavst on „vaimselt ärgas” ja et tegelikult juhib riiki ikkagi paavst!” ütles ta kõlava naeru saatel.

      Avastasime Englischiga veidrate märgistustega kollased kanistrid, mis olid paavsti lennukile laaditud. Tootjaks oli märgitud üks Saksamaa ettevõte. Sisestasime firma nime Google’i otsingusse ja saime teada, et tegemist on hapnikuballoonidega, mis olid tõenäoliselt hädaolukordadeks kaasa võetud. Kõik see jättis mulje, et hinge vaakuvat paavsti veeti näitamiseks mööda maailma ringi, samal ajal kui Vatikani käsuliin koost lagunes.

      Reisi viimasel päeval olime Jerevanis järjekorda võtnud, et bussi pääseda. Kurnatud Vik van Brantegem seisis bussiukse kõrval ja kontrollis nimekirjast, ega keegi maha pole jäänud. Lennujaama viivast bussist mahajäämine võis tähendada katastroofi ja minuga on seda juhtunud vaid ühel korral Mosambiigis. Tol korral tormasin peatänavale ja püüdsin hääletada, vehkides meeleheitlikult 50-dollarilise rahatähega. Esimene möödasõitev auto pidas kinni ja viis mu lennujaama. Tasu heateo eest keeldus ta vastu võtmast.

      Buss sõidutas meid lennujaama ja läksime pardale. Ootasime paavsti, kes külastas kolmekümne kilomeetri kaugusel asuvat kloostrit. Olime harjunud lennukites tundide viisi õhkutõusmist ootama, aga Armenian Airlinesi personalile oli antud korraldus, et meile ei tohi enne paavsti saabumist midagi süüa ega juua pakkuda. Isegi vett mitte. Paavst jäi hiljaks ja iga järgmise tunniga muutusid ajakirjanikud turtsakamaks.

      Andreas Englisch ootas lennuki väljumist vahekäigus kõõludes. Ta oli lipsu lõdvemale lasknud ja laubalt voolav higi moodustas kulmude kohal kurve nagu jõgi. Nagu alati, suutis ta ka sel korral meie olukorra absurdsuse üle naerda.

      „See on naeruväärne!” ütles ta. Tal õnnestus lennusaatja tähelepanu võita ja teda viisakalt teavitada, et kui tema kolleegid kohe midagi juua ei saa, võib puhkeda mäss.

      „Vesi ei ole pardale veel toodud,” vastas naine.

      „Mida teil siis on?” küsis Englisch.

      Stjuardess läks vaikides vaatama, mida neil on, ja tuli mõne hetke pärast pudeli viinaga tagasi.

      „Ahhaa!” hüüatas Englisch rahulolevalt. Peagi käis lennukis ringi juba mitu pudelit viina. Pudelite sisu tühjendati plasttopsidesse ja ulatati edasi neile, kellel selleks päevaks töökohustusi enam polnud.

      Ma ei ole suur viinasõber, aga avastasin ruttu 80-protsendilise alkoholisisaldusega Avshari-nimelise napsu rõõmud. Mulle öeldi, et seda valmistatakse Ararati mäe jalamil kasvatatud nisust. See oli vaieldamatult Armeenia parim alkohoolne jook ja meie lennukil voolas seda ojadena. Üldine meeleolu muutus sõjakast lustlikuks. Kellele seda vett üldse vaja on? Minu meelest ei märganud keegi hetke, kui lennuk õhku tõusis.

      Meie ette ilmus Navarro. Tal oli meile tähtis teadaanne edastada. Navarro oli korraldanud nii, et tagasiteel Rooma surub paavst eranditult meie kõigiga kätt. Kui meid ükshaaval paavsti kõrvale istuma ja lobisema juhatati, sai igaüks ise näha, kui terane ja selge mõtlemisega ta oli.

      Navarro ei pannud ilmselt tähelegi, et pooled reisijatest olid pehmelt öeldes purjakil. Ja läkski nii, et Johannes Paulus kuulas vaaruvate ja pehme keelega ajakirjanike heietusi elust, religioonist, lastest ja loomulikult ka paavstiametist. Fotod nendest kohtumistest on hindamatud: nägime piltidel välja nagu paavsti vanad semud, kes on juhtumisi lennukis tema kõrvalistmele sattunud. Piltide lähemal uurimisel paljastub kahjuks vähem vaimustav tõde: fotol räägin mina grimassitades ja žestikuleerides, paavst naeratab vaevumärgatavalt, tema udune pilk on kuhugi kaugusesse suunatud.

*

      Paavst Benedictus on püüdnud iga hinna eest vältida kristlikke eelposte ja nende paikade kultuurilisi veidrusi. See peegeldab ka tema paavstiameti põhieesmärke: pärast rohkem kui 25-aastast katoliku usu levikut Aafrikas СКАЧАТЬ