Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused. John Thavis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ osa oma karjäärist oli veetnud Vatikani diplomaadina. Tema kandidatuurile oli aga vesi peale tõmmatud kohe pärast Rooma saabumist. Itaalia meedias kirjutati, et Diaz on nõrga tervisega ja põeb suhkruhaigust ning vajab isikliku põetaja abi, et kardinali juurde igapäevasele nõupidamisele ja sealt tagasi pääseda. Diazi vastuväited ei tahtnud sugugi trükivalgust näha.

      Vatikanis suhtuti Kolmanda Maailma paavsti kui muinasjuttu. Rooma kuuria ametnikud said aru, et tuuled puhuvad hoopis teisest suunast. Kakskümmend kuus aastat oli kirik Johannes Paulus II juhtimise all globaliseerunud. Oli korraldatud lõputuid visiite Kolmanda Maailma riikidesse, iga Aafrika küla võis katoliku kiriku rambivalguses särada. Oli peetud lugematuid dialooge teiste religioonide usujuhtidega, tehtud ajaloolisi žeste, külastatud mošeesid ja sünagooge. Nüüd oli aeg pilgud jälle enda poole pöörata, endasse investeerida. Katoliku kirik vajas korrastamist ja suurpuhastust. Olukord soosis kedagi enda hulgast ja Ratzinger seda kahtlemata oli.

      Lanzani vaatas kella. Möödunud oli veel viis minutit. Korraga süttis telefonil saabuvast kõnest märkuandev tuluke. Lanzani tormas kabinetist välja ja jooksis Fiorucci juurde.

      „Ta käskis kella lüüa,” teatas Fiorucci.

      „Kes?”

      Fiorucci ütles ühe peapiiskop Marini alluvuses töötava monsenjööri nime. Lanzani noogutas rahulolevalt – korralduse oli andnud tseremooniameister.

      „Nüüd me siis teame,” ütles ta igat sõna rõhutades ja vaikis seejärel mõne hetke, et tema sõnum ja mõte kõikidele ruumisviibijatele kohale jõuaks.

      „Helista campanone’t,” ütles ta viimaks.

      Fiorucci vajutas nuppe, mistõttu hakkas tornis väike elektrimootor surisema ja hiigelsuured hammasrattad aeglaselt pöörlema. Mõne sekundi pärast hakkas campanone kõikuma. Habemus papam.

      TEINE PEATÜKK

      Volo papale

      Isegi 10 000 meetri kõrgusel pidi paavst Benedictus XVI ilmumine rahva ette olema viimse detailini läbi mõeldud. Ta oli riietatud parimasse valgesse sutaani ja tema juukseid oli äsja pügatud. Värske paavst liugles vaikselt lennuki nõupidamissalongi ja jäi kuuekümne viiele ajakirjanikule sulnilt naeratades otsa vaadates vaheseina ette seisma. Ajakirjanikud saatsid teda lennul Roomast Brasiiliasse São Paolosse. Vatikani raadio närveerivad tehnikud olid mikrofoni paavsti poole suunanud, lootes, et pärast nelikümmend viis minutit kestnud pusimist, on juhtmed lõpuks õigesti ühendatud. Benedictus rääkis ajakirjanikele reisi eesmärgist ning kristluse ja Ladina-Ameerika tulevikust. Tehnikute kergenduseks mikrofon toimis ja paavsti esimene pressikonverents lennuki pardal võis alata.

      Alguses arvasin, et olin üsna hea koha saanud. Istusin salongi paremas ääres, paavstist umbes kolme meetri kaugusel. Siis aga märkasin, et helitehnika oli üles pandud salongi vasakusse serva, mis tähendas seda, et mikrofoni juhe minuni ei ulatunud ja mul ei olnud mingit lootust paavstile küsimusi esitada. Pealegi olid kolm esimest istmerida broneeritud fotograafidele, mis oli selliste reiside puhul tavaline. Isegi kaela õieli ajades ei näinud ma suurt midagi, kuna kaamerate meri ja karvaste otstega mikrofonid segasid mu vaatevälja. Tundsin, et miski pressib mulle tagantpoolt selga. Brasiilia ajalehe naiskorrespondent oli mulle peaaegu selga roninud, et paremini näha. Vaatasin põrandale ja märkasin, et tema kingakonts toetus mu sülearvuti kaanele.

      Sikutasin naist varrukast. „Te seisate mu arvuti peal.” Ta võttis jala arvutilt ära, kuid samal ajal vajutas küünarnukiga veel tugevamini mu õlga.

      Oli 2007. aasta maikuu ja kolmapäeva hommik. Meie tööpäev oli kestnud juba neli tundi. Pidime varahommikul end lennule registreerima, sellele järgnes tasuta apelsinimahl lennujaama VIP-idele mõeldud ootesaalis ja igale paavsti reisile iseloomulik tundidepikkune ootamine. Pardal oli kuuskümmend või seitsekümmend erineva riigi ajakirjanikku, neist seitse või kaheksa ameeriklast, kes võtsid osa igast paavsti reisist. Oleksime pidanud tundma end kõrvust tõstetuna, kuna tahtjaid on alati rohkem kui lennukis kohti. Teoorias peaks meile kõigile avanema parem võimalus paavstiga kontakti saada. Meile eraldati juba enne reisi erinevatesse keeltesse tõlgitud paavsti kõned, meid sõidutati politseieskordi saatel paavsti üritustele ja sealt tagasi ning meil lubati osa võtta paavsti lennureisist. Kõrvaltvaatajale võis jääda mulje, et meid lausa poputati, aga kõige sellega kaasnes ka tähelepanelik kontroll. Meid peeti kogu aeg silmas ja mõnes mõttes tegi see meie ajakirjanikutöö väga raskeks.

      Kui ootasime lennujaamas, et pääseda paavsti Alitalia tšarterlennule, saabus üks habetunud tegelane ja uuris meid sapise pilguga pealaest jalatallani. Paremas käes rippus tal väike punane plastkohver.

      „Tere, Vik. Kas võtsid suupilli kaasa?” küsisin mehelt, peaga kohvrikese poole noogutades.

      Ta avas vaikides kohvri ja ma nägin metalset ketipundart. Seejärel jätkas ta patrullimist.

      Vik van Brantegem on paavsti reisidel alati kaasas olev ajakirjanike järelevaataja ning jooksvate küsimuste lahendaja. Tema täpsust ja reeglite piinlikku järgimist peetakse Vatikani reporterite seas lausa legendaarseks. Ta naeratas põgusalt, aga see ei olnud õnnelik ja reisiootel naeratus. See oli veidi pilkav naeratus, mis ütles: „Kas sa tõesti arvasid, et pääsed niimoodi lennukisse?”

      Ta puuris pilguga Fox Newsi korrespondent Greg Burke’i.

      „Sinine pael ära võtta,” müristas Vik.

      Burke sattus segadusse. Van Brantegem toksas sõrmega Burke’i kaelas rippuvat sinist paela, mille küljes rippus pressikaart. Ta võttis kohvrikesest keti ja pistis selle Burke’ile pihku. Seejärel jalutas ta meie rumaluse peale pead vangutades edasi. Sinine pael oli kaunistatud sõnadega „Püha Tool” ja neid jagasid ajakirjanikele Vatikani ametnikud. Viki hämmastas, kui sageli pidi ta paavsti lennureisidel osalevatele ajakirjanikele seletama, et lennuki pardal kasutatavad pressikaardid pidi kinnitama spetsiaalse keti, mitte sinise kaelapaela külge. Van Brantegem teadis hästi, et juhmid ajakirjanikud ei osanud tihtipeale kette isegi õigesti käsitseda. Ta oli korduvalt näinud, kuidas nad läbipääsukaardid nende külge pahupidi olid kinnitanud või haagi kahe augu asemel ühest läbi torganud. Viimases hädas oli van Brantegem lasknud trükkida juhendi: „Palume ajakirjanikel küsida endale Püha Tooli pressikabinetist metallist kett ja kinnitada see läbi kahe augu läbipääsuloa külge. Turvakontrolli ajal segaduste vältimiseks ja et mitte lõhkuda läbipääsuluba, palume kaardist mitte läbi torgata esemeid, mis pole selleks ette nähtud.”

      Lisaks sellele hoiatusele jagati ajakirjanikele detailne ja põhjalik reeglistik, mille van Brantegem igaks paavsti reisiks koostas. Esialgu sisaldas voldik ainult kahe lehekülje pikkust paavsti päevakava, aga aastate jooksul oli see kasvanud kolmekümne- või neljakümneleheküljeliseks käsiraamatuks, mis sisaldas logistilisi detaile, minuti pealt paika pandud juhiseid, millal hommikul ärgata, mis kell hommikusööki süüa, millal ja kus jagatakse paavsti kõnesid, millist ilma paavsti esinemiste ajal võib oodata, millal ja kus bussijärjekorda võtta, millal bussi istuda, kus paavsti saabumise ajal seista ja millal koguneda igapäevasele ajakirjanikele mõeldud missale, mis viidi läbi van Brantegemi hotellitoas (sinna lubati korraga tavaliselt üks-kaks ajakirjanikku ja väga harva olid nad tõsiusklikud). Käsiraamatu teemad olid värvidega tähistatud – paavsti päevakava oli sinine, üldine teave must ja ajakirjanike liikumiskava erkpunane. Üks lehekülg oli pühendatud juhtnööridele, kuidas paavsti üritustel käituda ja kuidas mitte käituda.

      Paavsti reisidel juba aastaid osalenud ajakirjanikud lõbustavad end sellega, et soovitavad uustulnukatel, kes mõnest käsiraamatu punktist aru ei saa, pöörduda oma küsimusega van Brantegemi poole. „Küsi Viki käest,” ütleb keegi, ja meie seisame eemal, teades, et kohe hakkab nalja saama. Seda СКАЧАТЬ