Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused. John Thavis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ka kirikukellad. Enamik inimesi pidas kellalöömist lihtsaks ülesandeks, millega võiks hakkama saada iga inimene. Lanzani teadis, et see on palju keerulisem kui pealtnäha paistab. Püha Peetri kiriku kellalööja pidi põhjalikult tundma elektrilist kellade juhtimise pulti. Hetkel täitis seda kohustust Giuseppe Fiorucci, kes oli oma töös väga osav, aga õnnetuseks läks ta igal õhtul pärast tööpäeva lõppu koju. Õhtu, mil Johannes Paulus II suri, oleks seetõttu äärepealt lõppenud katastroofiga. Lanzani aitas parasjagu Püha Peetri väljakul kümnete tuhandete palverändurite rongkäiku juhtida, kui talle kõrva sosistati, et paavst on surnud. Lanzani taipas, et neil ei ole kellalööjat. „Helista Fioruccile!” ütles ta abilisele, lootes, et kellalööja ei ole veel magama heitnud. Äsja koju jõudnud Fiorucci tormas tagasi Vatikani. Kui Johannes Pauluse surm viimaks teatavaks tehti, oli Fiorucci juhtimispuldi juures ja üle väljaku hakkas kostuma aeglane, madal ja ühtlane kellahelin. Traditsioonide kohaselt pidid kellad lööma paavsti surmahetkel, aga sel korral, nagu Lanzani hiljem meenutas, oli paavst juba hulk aega varem teise ilma läinud.

      Taas kord oli kogu maailma tähelepanu koondunud kirikukelladele. Õnneks seekord oli Fiorucci tööpostil. Lanzani oli just oma kabinetti astunud, kui telefon helisema hakkas. Fiorucci haaras toru, aga helistajaks ei olnudki peapiiskop Marini, vaid hoopis itaalia keelt tugeva aktsendiga rääkiv Šveitsi kaardiväelane.

      „Te peate campanone’t helistama! Paavst on valitud!”

      Fiorucci pani kõne ootele ja valis Lanzani numbri. „Šveitsi kaardiväelane helistab ja käsib mul kella lüüa.”

      Lanzani kortsutas kulmu. Selline korraldus pidi tulema otse peapiiskop Marini kabinetist. „Mis selle kaardiväelase nimi on?” küsis ta kellalööjalt. Fiorucci ei teadnud. „Ta oli väga kategooriline ja ütles, et helistab Sixtuse kabeli juurest.”

      Ootele pandud kaardiväelast haaras paanika ja ta anus, et Fiorucci viivitamatult kella lööks.

      Lanzani oli oma otsuse juba teinud. Niimoodi ikkagi asju ei aeta. Kuidas ta võis üldse kindel olla, et helistaja on see, kelle ta väitis end olevat? Kust ta võis teada, et mees Sixtuse kabeli juurest helistab?

      „Me ei saa ühe anonüümse Šveitsi kaardiväelase telefonikõne peale kella helistada. Ütle talle edasi, et selle korralduse saab anda keegi, kellel on vastavad volitused, näiteks tseremooniameister,” ütles ta Fioruccile.

      Šveitsi kaardiväelane tutvustas end nimepidi ja kinnitas veel kord, et ta helistab Sixtuse kabeli ukse juurest ning tal oli kästud edasi öelda, et kelli tuleb kohe lüüa.

*

      CNN katkestas kavajärgse programmi kohe, kui Sixtuse kabelist hakkas suitsu tulema. Püha Peetri väljaku ääres olevalt terrassilt tegid otseülekande korrespondendid Jim Bittermann ja John Allen. Midagi konkreetset nad veel ei öelnud ja oli näha, et nad on äraootaval seisukohal.

      Bittermannile meenus 1978. aasta fiasko, kui ta oli CNN-i Rooma korrespondent ja kanal edastas valeteate. Vaatajatele öeldi ennatlikult, et suits on valge. NBC ootas asjatult pool tundi, aga keegi ei ilmunud rõdule uue paavsti valimisest teatama. Selleks ajaks, kui viga taibati, oli Püha Peetri väljak juba peaaegu inimtühi. Bittermannile meeldis seda lugu ikka ja jälle jutustada, aga ta ei tahtnud mingil juhul seda viga korrata. Seda ohtu seekord õnneks ei olnudki, kuna kirikukellade helin pidi igasuguse kahtluse hajutama.

      Keegi ulatas Bittermannile paberilehe. Itaalia uudisteagentuur ANSA oli äsja teatanud, et suits on valge. See ei veennud Bittermanni. Nad olid ka eile kinnitanud, et suits on valge. Itaalia ajakirjanikud jälgisid toimuvat nagu teatrietendust, mitte kui ajaloolise tähtsusega sündmust. Kui valge suits hoopis mustaks värvus, lisas see nende meelest etendusele ainult vürtsi juurde.

      Bittermann jälgis, kuidas rahvas iga minutiga rohkem elevile läks. Kui selguks, et suits on siiski must, oleks see kõikide valehäirete ema.

      „Paistab, et rahva meelest on suits valge,” teatas Bittermann.

      Samal hetkel täitis väljaku kirikukellade helin.

      „Kellad hakkasid lööma, Jim,” ütles John Allen.

      „Tõsi, kellad löövad, aga kell sai kuus.”

      „Seda küll,” nõustus Allen.

      Bittermann vaatas kaamerasse, mis campanone’t filmis. Kell oli paigal. Möödunud oli kaksteist minutit ja korsten suitses endiselt. Mis kurat nüüd siis lahti on?

*

      Fabbrica’s ootasid kaks meest telefonikõnet.

      Giuseppe Fiorucci istus kannatlikult puldi ees ja kuulas kirikust kostuvaid erutunud hääli. Valge suits, must suits, peaksime kella lööma – igaühel oli mingi arvamus. Sellest kirikutiivast, kus Fiorucci istus, ei olnud näha suitsu, väljakut ega midagi muud.

      Inimesed rääkisid kella helistamise „aust”, aga Fiorucci ei olnud nendega nõus. Ta istus puldi taga sellepärast, et oli nelikümmend aastat basiilikas töötanud, mitte sellepärast, et oleks kriisihetkedega teistest paremini toime tulnud või oskuslikumalt nuppu vajutanud. Fiorucci ei pidanud end tähtsamaks, kui ta tegelikult oli. Inimesed, kes arvasid, et uue paavsti auks kella helistamine võib teda närveerima panna või temas erutust tekitada, eksisid. Igatahes ei närveerinud ta praegu rohkem, kui eelmise paavsti surmakella helistades. See oli tema töö ja selles ei olnud midagi erilist. Nüüd oli kõige tähtsam mitte midagi tuksi keerata ja mitte mingil juhul enne õiget aega nupule vajutada. Kui kell juba lööma hakkab, ei saa enam ümber mõelda. Peab olema täiesti kindel. Need mõtted rahustasid teda.

      Mõni korrus allpool istuv piiskop Lanzani nii filosoofilisi mõtteid ei mõlgutanud. Ta vahtis üksisilmi telefoniaparaati. Miks see juba ei helise? Keegi pistis pea ukse vahelt sisse: „Nad ütlesid, et suits on valge.”

      Lanzanile tuli pähe kohutav mõte: mis siis, kui keegi ei märganudki helistada? Mis siis, kui uus paavst astus rahva ette enne campanone löömist? Lanzani teadis hästi, et sellist apsakat ei unustataks iial.

      Uus paavst. Kahtlemata Ratzinger. Kedagi teist ei oleks ainult nelja hääletusega valitud. Ja oligi hästi. Erinevalt enamikust kardinalidest oli Ratzinger basiilika personalile tuttav tegelane. Ta jalutas iga päev üle Vatikani peaväljaku, must barett peas ja kohver käe otsas. Teda oleks võinud vabalt ülikooliprofessoriks pidada. Ratzinger oli väga tihti ise Püha Sakramendi kabelis missasid läbi viinud. Ta tegi seda ladina keeles. Tema on mees, kes kaitseks kiriku traditsioone ja see oleks ainult hea. Mõne teise välismaalasest paavsti puhul ei võiks iial kindel olla, et ta Vatikani kuhugi mujale ei koli või seda maha ei müü, et vaeseid toita. Tõsi, Ratzinger oli sakslane ja sakslastest paavstid ei olnud ajaloos seni veel millegi erilisega silma paistnud, aga Vatikani itaallased olid Ratzingeri omaks võtnud ja lugesid teda enda hulka kuuluvaks. Ta oli siin juba kakskümmend neli aastat töötanud. Pealegi ei olnud seekord ühtegi sobivat itaallasest paavstikandidaati.

      See valmistas paljudele muret. Minevikus, kui Itaalia kardinalid jagunesid kahte leeri ja mõlemal leeril oli oma itaallasest kandidaat, oli neil piisavalt mõjujõudu, et soovitada kompromisskandidaadiks samuti itaallast. Seekord oli teisiti. 115 kardinalist koosneva kolleegiumi häältest kuulus itaallastele ainult 20 ja kes nende kandidaadid siis olid? Pooled neist toetasid kardinal Camillo Ruinit, Rooma paavstlikku vikaari. Liberaalid lootsid kardinal Carlo Martinile, aga tema koguks vaid mõned sümboolsed hääled Ratzingeri vastastelt.

      Ummikusse aetud konklaav võiks viimases hädas pöörata pilgu Kolmanda Maailma kandidaatide poole, aga kuhu täpsemalt? Paljud rääkisid viimasel ajal Ladina-Ameerikast, kuid USA kardinalid ja ka mitmed eurooplased suhtusid ladina-ameeriklastesse eelarvamuse ja ettevaatlikkusega. Valjult sellest küll ei räägitud, СКАЧАТЬ