Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Riigisaladuse kaitse Eesti Vabariigis 1918–1940. Ivo Juurvee

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Vaadeldavad õigusaktid jaotuvad esmalt neid välja andnud riigi järgi. Eesti Vabariigi sünnihetkeks loetakse kokkuleppeliselt 24. veebruari 1918, kuid iseenesestmõistetavalt ei olnud võimalik luua iseseisvat õigussüsteemi hetkega. 19. novembril 1918 otsustas Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus tunnistada kuni uute seaduste vastuvõtmiseni ja endiste seaduste muutmiseni kehtivaks kõik endised Venemaa seadused sellistena, nagu nad ühendatud Eestimaa ja Põhja-Liivimaa kubermangude piirides olid jõus olnud 24. oktoobril (vkj) 1917,62 ehk siis enne bolševike riigipööret. Seadustes esinev sõna „Venemaa” asendati nende kasutamisel ja tõlkimisel lihtsalt sõnaga „Eesti” või „Eesti Vabariik” – selguse mõttes on samamoodi talitatud ka käesolevas töös. Uute seaduste väljatöötamine ja vastuvõtmine oli aeganõudev protsess. Venemaa seadused kehtisid kohati veel 1940. aastal, riigisaladuse kaitset puudutavate seaduste osas vähemalt kuni Eesti Kriminaalseadustiku maksmapanekuni 1935. aastal. Teatud erandi moodustavad ainult trükiseadused, sest selle valdkonna reguleerimist alustas Eesti Vabariik juba 18. novembril 1918 vastu võetud ja Riigi Teatajas nr 1 ilmunud Trükiasjade ajutiste määrustega.

      Nagu mainitud, kehtisid Eesti Vabariigis esialgu Venemaa seadused. Need avaldasid tugevat mõju ka Eesti Vabariigi enda tulevastele seadustele. Sarnaselt seadustele kujunes ka oskussõnavara läbi vene keelest tõlkimise. Õigusaktides kasutati nii nimisõna „saladus” (vn k тайна) kui ka omadussõna „salajane” (vn k секретный) ehk „saladuses hoitav” (vn k тайне подлежащий). Praegu vene keeles riigisaladuse kontekstis kasutatav sõna „секрет” toona selles tähenduses ei eksisteerinud (kuigi sõna ise oli olemas bioloogilise terminina, tähendades sekreeti ehk nõret). Riigisaladust sisaldavatele dokumentidele tehti Venemaal märge „секретно”.

      Riigisaladuse töötlemist Eesti Vabariigis mõjutasid lisaks õigusaktidele kindlasti ka kirjutamata reeglid ja tavad. Kitsamalt võttes mõjutasid dokumentatsiooniga ümberkäimist kindlasti tsaaririigi asjaajamistavad, mis olid juurdunud toonaste asjaajamiskordade kaudu, kuid üldiste arusaamade lätteid on keerukam leida. Populaarne vanasõna ja paljudes keeltes kasutatav vanasõna – rääkimine hõbe, vaikimine kuld – leidub ka eesti keeles. Diskreetsuse kui moraalse väärtuse esiletõstmine on aga mainitud vanasõnast märksa vanem, näiteks juba Piiblis, mis oli ja on isegi praegu aluseks paljudele tõekspidamistele. Nii on olemas õpetussõnad „kes valvab oma suud, hoiab oma hinge, aga huulte ammuliajajat tabab hukatus!”63 ja „kes valvab oma suud ja keelt, hoiab oma hinge hädade eest!”64 On tõenäoline, et ühiskondlikud väärtushoiakud võimaldasid riigisaladuse kaitse vähemat reguleerimist seadusandja poolt, samas ei saanud kirjutamata reeglite alusel võidelda spionaaži vastu. Viimane oli ka seadustesse suhteliselt täpselt sisse kirjutatud. Vajadust spionaaživastaseks võitluseks – kuigi see võib tunduda iseenesestmõistetavana – seletati Eestis 1939. aastal lahti järgmiselt:

      „Loodusõigusliku ürgnormina kehtib seisukoht, et igaühel, järelikult ka riigil, on õigus endakaitseks abinõusid tarvitusele võtta. Endakaitse huvides riik püüab teada, mida teine riik tema suhtes kavatseb, – seega endakaitse huvides on riik õigustatud spionaažiks. Vastaspoole spionaaž on aga hädaohtlik siseriiklikult. Selle hädaohu vastu, jällegi endakaitse huvides, riik on õigustatud tarvitusele võtma abinõusid.”65

      Brockhausi entsüklopeedia venekeelne väljaanne sisaldas küll märksõna riigisaladus66, kuid ei avanud seda kuidagi ning juhatas lugeja edasi märksõnade riigireetmine ja spionaaž juurde. 1930. aastatel välja antud Eesti Entsüklopeedias märksõna riigisaladus ei olnud. Seal leidus küll sisult ehk mõneti sarnane termin – sõjasaladus:

      „Laiemas mõttes igasugune informatsioon kõige kohta, mida riik võib kasutada riigikaitseks ja mille teatavakssaamine võib mõjustada negatiivselt sõjapidamist; kitsamas mõttes – kõik riigi sõjalistesse jõududesse ja nende jõudude kasutamise võimalustesse puutuvad küsimused. Sõjaajal on keelatud avaldada: teateid oma ja liitlaste vägede arvu, koosseisu, asupaiga, varustamise kohta, teateid vägede liikumise kohta, vägede tegevuse kavatsusi, oma väeosade ja nende juhtide nimesid, teateid varustisvarude, raudtee, veoabinõude, telefoni- ning telegraafivõrgu ja raudtee üldise korralduse kohta.”67

      Selle definitsiooni laiem osa sarnaneb küll mõneti käesolevas töös kasutatava definitsiooniga – Eesti Vabariigi julgeoleku või välissuhtlemise tagamise huvides avalikuks tuleku eest kaitset vajav teave – kuid sõjasaladuse teatavakssaamine mõjutab negatiivselt ainult sõjapidamist, samas kui julgeolek on laiem mõiste. Tegelikult liikus ka perioodil 1918–1940 suur hulk dokumente märkega „salajane” väljaspool Kaitseministeeriumi/Sõjaministeeriumi haldusala, eriti Siseministeeriumis ja Välisministeeriumis. Vaieldamatult võis ka see teave vaenulikele riikidele teatavakssaamise korral Eesti julgeolekut kahjustada, kuigi sõjapidamisega ei pruukinud olla sellel mingit seost. Ja nagu näitasid sündmused Tšehhoslovakkias 1938–1939 ja Balti riikides 1939–1940, oli täiesti võimalik riikide okupeerimine ja õigusvastane annekteerimine ehk siis julgeoleku seisukohast kõige mustem stsenaarium ilma igasuguse sõjapidamiseta.

      Lisaks riigisaladusele leidus veel terve hulk saladusi, mida osaliselt õiguslikult kaitsti. Peale sõjasaladuse oli riigisaladusele samuti lähedane ja kohati isegi kattuv ka ameti- ehk teenistussaladus (toonases keelepruugis ka ametsaladus; vn k служебная тайна), millest ka edaspidi juttu tuleb. Muudest väga erinevatest saladustest, mis on tuntud ka tänapäeval ja mida ka praegu osaliselt seadustega kaitstakse, olid olulisemad pihisaladus, ärisaladus, patsiendi ja arsti vaheline saladus ning postisaladus68. Viimast tuntakse tänapäeval seoses inimestevahelise kommunikatsiooni tehniliste võimaluste olulise avardumisega sõnumisaladusena.

      Ametisaladuse ja sõjasaladuse osaline kattuvus tuleneb sellest, et valdavalt said sõjasaladused teatavaks sõjaväelastele nende teenistuskohustuste tõttu. Sõjasaladused võisid teatavaks saada ka mittesõjaväelastele või riigikaitsega mitte seotud isikutele, eriti puudutab see kohalikke elanikke kindlustatud rajoonides nagu Aegna või Naissaar. Riigisaladuseks tuleks lugeda ka infot, mis ei olnud sõjasaladus, kuid puudutas riigi julgeolekut, näiteks vastavalt märgistatud poliitilise politsei või Välisministeeriumi ettekandeid. Teatud tingimustel võis riigisaladuseks osutuda ka teave, mis polnud ei sõja- ega ametisaladus:

      „Salajasteks tuleb tunnustada ka andmete kogu, mis pikema aja jooksul süsteemiliselt on kogutud olgugi mitte salajastest allikatest (näit. ajakirjadest, paraadidel, manöövritel, tegelaste kõnedest jne.) ja mis peale süstematiseerimist osutub tähtsaks ja antud kujul salajaseks. Säärane teadete kogumine, kui teated puutuvad riigi välisesse julgeolekusse ja sündis välisriigi huvides, osutub karistatavaks.”69 Ametisaladuse kohta on selle hoidmise vajadust põhjendades väga tabavad sõnad, mis kehtivad ka riigisaladuse kohta, kirjutanud Eugen Maddison: „[…] ametsaladus ei ole ju selleks, et avalikkuse eest varjata amet-asutuse tegevuses ettetulevaid väärnähtusi, vaid selleks, et kaitstud oleksid esimeses järjekorras riiklised ja sellega ka kodaniku huvid.”70

      1.1. Karistusseadused

      Vabadussõja ajast on andmeid 38 Eestis spionaažis süüdistatuna kohtu alla antud isiku kohta, kellest süüdi mõisteti 29. Aastatel 1920–1940 arreteeriti erinevates spionaažikuritegudes kahtlustatavatena umbes pooltuhat inimest. Kohtuotsus langetati teadaolevalt 393 isiku suhtes ja 315 juhul oli see süüdimõistev.71 Järgnevalt vaadeldakse, milline oli valdkonnas kehtinud karistusõiguslik regulatsioon.

Uus nuhtlusseadus СКАЧАТЬ