Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Riigisaladuse kaitse Eesti Vabariigis 1918–1940. Ivo Juurvee

Чтение книги онлайн.

      Ka luuretsükliga seoses on tegelikus elus probleeme rohkem kui teoorias, ning see, et vajalikku infot ei ole võimalik teise riigi vastumeetmete tõttu kätte saada, on ainult üks neist.

      Nagu Richard K. Betts on veenvalt näidanud, siis vähemalt poliitilise luure puhul on vigade tekkimine vältimatu – sõltub ju tulevik väga paljudest erinevatest teguritest, millest mitmed on subjektiivsed.26 Walter Laqeur on võrrelnud luureanalüütikut arstiga, sest mõlemad peavad andma piiratud aja jooksul ja piiratud infole tuginedes diagnoosi ning eksimuse korral võivad tagajärjed olla traagilised.27 Mõlemad mainitud teadlased toovad esile probleemi, et isegi kui ohtu ennustav teave on olemas, ei pruugi otsusetegijad seda kuulda võtta või ei peeta infot piisavalt selgeks, et see õigustaks vastumeetmetele tehtavaid kulutusi. Ka praktikud on loetlenud terve rea luuretsükli puudusi: luuretegevust suunavad poliitikud võivad olla valdkonnas võhikud ja anda seeläbi segaseid suuniseid või jätta protsessi suunamise üldse unarusse; eriteenistuste operatiivtööga tegelevad üksused hoiavad kogutud andmeid kiivalt enda teada ega jaga neid teiste üksuste ja analüütikutega; analüütikud saavad järelduste tegemisel ainult osaliselt kasutada kogutud infot ja järelduste formuleerimine võib olla tugeva poliitilise surve all; jagamisel salastatakse luureraportid nii rangelt, et luuretöö tulemused ei jõua õigeaegselt nendeni, kellel oleks neist otsuste langetamisel kasu jne.28 (Kirjanduslikus võtmes on neid probleeme nauditavalt käsitlenud endine luurepraktik Graham Greene29 raamatus „Meie mees Havannas”, mis on eesti keeles ilmunud 1961. ja 2008. aastal.)

      Vaadeldes eespool äratoodud skeemi, on siiski selge, et vaenuliku võõrriigi luuretsüklit on kõige edukamalt võimalik väljastpoolt segada just kogumise faasis. Teistes faasides on see praktikas väga raske või võimatu (see võiks toimuda näiteks mõjuagentide värbamise läbi vaenulike eriteenistuste või poliitilise süsteemi olulistel ametikohtadel). Teatud informatsiooni salastamine ja selle kaitse ehk riigisaladuse kaitse on selleks üks olulisemaid abinõusid, kuigi mitte ainuke. Võimalik on ka desinformatsiooni levitamine, sõjaline pete jt sarnased psühholoogilise sõjapidamise valdkonda kuuluvad meetodid, mis võivad toimida ka rahu ajal. Seega: riigisaladuse kaitse seisneb vaenuliku võõrriigi luuretsükli segamises info kogumise faasis, selle tingib vajadus segada võõrriiki ellu viimast vaenulikku poliitikat, takistades tal poliitika kujundamiseks vajalike otsuste tegemist täpse info baasil.

      Pöördudes näitlikustamiseks veel kord tagasi üksikisiku juurde, võib nentida, et piiratud asustusega väikesaarel ei pruugi uste lukustamine enda ja oma vara julgeoleku tagamiseks olla õigustatud. Olukord võib aga oluliselt muutuda suure hulga turistide saabumisel või üldise majandusliku olukorra halvenemisel – uste mitte-lukustamine on võimalik siis, kui on teada, et keegi seda kurjasti ära ei kasuta. Riikide huvid paraku ei ole alati kattuvad ja ka kaugetel saartel asuvad riigid ei saa kunagi lõpuni kindlad olla, et teistel riikidel ei oleks nende huvide vastaseid kavatsusi. Isegi kui see lühiajaliselt nii võib tunduda, siis poliitiliste või majanduslike suhete arenemist on pikemas perspektiivis võimatu kindlalt ennustada.30 Kahtlemata ei saadud selles kindlad olla vaadeldava perioodi Eesti Vabariigis. Õigemini oli see suisa vastupidi – ühe naaberriigi ebasõbralikkusest andis üpris veenvalt tunnistust Vabadussõja algus ainult mõned nädalad pärast de facto iseseisvumist.

      Rahu ajal eriteenistuste kasutatavad luure kogumise viisid jagunesid vaadeldaval perioodil31 laias laastus neljaks ja kõiki nelja kasutati erineva intensiivsusega Eesti Vabariigi vastu.

      Avalike allikate luure (open source intelligence – OSINT) seisneb võõrriigi ajakirjanduse, kirjanduse, sh ka ametlike väljaannete ja seadusloome pidevas jälgimises ja analüüsis.

      Signaalluure (signals intelligence – SIGINT) seisneb võõrriigi sidevõrkude kaardistamises ja pealtkuulamises. Vaadeldaval perioodil tuli Eesti suhtes kõne alla peamiselt raadioluure, aga ka välismaal asuvate Eesti esinduste posti ja kaabelside vaheltvõtmine, vähesel määral ka kaabelside pealtkuulamine idapiiri läheduses.

      Visuaalne luure ehk piltluure (imagery intelligence – IMINT) seisneb huvipakkuvate objektide pildistamises või vaatluses ja hilisemas kirjeldamises, sobib eelkõige sõjaliste rajatiste kohta teabe kogumiseks. Vaadeldaval perioodil võis seda sooritada ka laevadelt või lennukitelt.32

      Inimluure ehk agentuurluure ehk spionaaž (human intelligence – HUMINT) seisneb inimeste kasutamises luuretegevuseks, sealhulgas allikate värbamises võõrriigi kodanike hulgast. See on ühtlasi avalikkuse huvi enim köitev ja kõige tuntum luureandmete kogumise viis.

      Eeltoodud meetodeid on võimalik kasutada ka kombineeritult. Näiteks võib inimluure hankida võõrriigi koodiraamatu, mille tulemusel saab signaalluure oluliselt edukamalt tegutseda või avalikest allikatest saadud andmete alusel sõjaliste objektide olemasolu kohta mingis piirkonnas võib sinna suunata luurelennukid.

      Lisaks eriteenistustele saab iga riik teiste riikide kohta märkimisväärselt infot ka diplomaatiliste kanalite kaudu. Sõja ajal lisandub mainitud neljale luureandmete kogumise viisile rida meetodeid, mida rahu ajal kasutada ei saa, näiteks sõjavangide ülekuulamine ning trofeedokumentide ja – relvade uurimine.

      Võõrriikide luurehuvid Eesti Vabariigi suhtes kahe maailmasõja vahel on raskemini määratavad – kindlasti erinesid need riigiti ja periooditi, kuid Eesti-vastast luuretegevust suunanud dokumendid ei ole kättesaadavad. Osaliselt saab neid huvisid tuletada avastatud vastase salakuulajate ülesannetest ja seda tehti juba vaadeldaval perioodil. Vabadussõja Ajaloo Komitees kokku seatud skeemil on „salaluure huvialad” jaotatud kuude kategooriasse: relvastatud jõud, poliitika, sabotaaž, majandus, rahandus ja propaganda. Kuigi ühest küljest on skeem laiahaardeline ja teisest küljest ei pretendeeri täielikkusele, võtab see mingi riigi eriteenistuste ülesanded teise riigi suhtes kokku üsna adekvaatselt. Vaenulike eriteenistuste tegevuse eest neis kuues valdkonnas on iga riiki kahtlemata vaja kaitsta, kuid kõigi valdkondadega ei tegele riigisaladuse kaitse.

      Relvajõududesse puutuva teabe levikut on riigil kindlasti võimalik piirata ja vaenulike eriteenistuste eest kaitsta, töös käsitletaval perioodil oli sellise info kaitsmine valdav kõigis riikides ning peamiselt sellele keskendus riigisaladuse kaitse ka Eestis. Poliitilise informatsiooniga on olukord keerulisem, seda eriti demokraatlikus riigis, kus parteide lahkhelid leiavad laia kõlapinna ajakirjanduses ning parteide kavatsused peaksid olema avalikud (vastasel korral puuduks vabadel valimistel sügavam mõte). Üht-teist julgeolekusse puutuvat on siiski võimalik mingil määral kaitsta, nagu valitsuse poliitika ja kavatsused julgeoleku valdkonnas ning suhted teiste riikidega.

      Sabotaaži СКАЧАТЬ