Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Riigisaladuse kaitse Eesti Vabariigis 1918–1940. Ivo Juurvee

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis pole paraku sarnast autoriteeti ja järjepidevust saavutanud, näiteks Journal of Intelligence History ja European Journal of Intelligence Studies. Ameerika Ühendriikide Luure Keskagentuuri puhul on teada, et juba 1955. aastal hakkas seal ilmuma sisetarbimiseks mõeldud Studies in Intelligence, mille sisu oli riigisaladus. (Miron Varouhakis. What is Being Published in Intelligence? A Study of Two Scholarly Journals. // International Journal of Intelligence and Counterintelligence 2013, 1, lk 176.)

18

Vt nt: Rebecca A. Ratcliff. Searching for Security: The German Investigations into Enigma’s Security. // Intelligence and National Security, 1/1999, lk 146–167; Charles Maechling Jr. Official Secrets: British Style / American Style. // International Journal of Intelligence and Counterintelligence 1988, 3, lk 359–380.

19

James D. Calder (toim). Intelligence, Espionage and Related Topics: An Annotated Bibliography of Serial Journal and Magazine Scholarship, 1844–1998. London: Greenwood Press, 1999.

20

Ameerika Ühendriike puudutavatest teostest vääriks väljatoomist spetsiaalselt teemale pühendatud monograafia: Daniel Patrick Moynihan. Secrecy: The American Experience. New Haven: Yale University Press, 1998. (Daniel P. Moynihan oli senaator ja Külma sõja järel moodustatud probleemistikku uurinud erikomisjoni Commission on Protecting and Reducing Government Secrecy esimees.) Euroopa ja ülejäänud maailma kohta vt: Sandra Coliver, Paul Hoffman, Joan Fitzpatrick, Stephen Bowen (toim). Secrecy and Liberty: National Security, Freedom of Expression and Access to Information. Hague: Martinus Nijoff Publishers, 1999. (Kogumik sisaldab lisaks probleemi üldisele käsitlusele ka 16 juhtumiuuringut riikide ja/või regioonide kohta.)

21

Norman Polmar ja Thomas B. Allen. Spy Book: The Encyclopedia of Espionage. New York: Random House, 2004, lk 321. Näiteks endine MI6 ohvitser H. Ferguson kasutab hoopis kaheksast etapist koosnevat luuretsüklit. (Harry Ferguson. Spy: A Handbook. London: Bloomsbury, 2004, lk 87.)

22

See tuleneb eriteenistuste erinevast ülesehitusest – kogutud informatsiooni usaldusväärsust võivad hinnata nii seda kogunud operatiivtöötajad, nende juhid, analüütikud või teatud juhtudel isegi riigi poliitiline juhtkond (näiteks soovisid seda osaliselt isiklikult teha Winston Churchill ja Jossif Stalin).

23

Mõnikord eristatakse ka raporti koostamist eraldi tsükli osana, kuid see tundub kunstlik.

24

Karl Laurits. Luureteenistus staapides. Tallinn: Kaitsevägede staabi VI osakonna väljaanne, 1931, lk 8–9.

25

Luureteenistuse-eeskiri. Tallinn: Kaitsevägede Staabi väljaanne, 1933.

26

Richard K. Betts. Analysis, War, and Decision: Why Intelligence Failures Are Inevitable. // World Politics 1978, 1, lk 61–89.

27

Walter Laqeur. The Question of Judgment: Intelligence and Medicine. // Journal of Contemporary History, Vol 18, 1983, lk 533–548.

28

Täpsemalt luuretsükli puuduste kohta vt: Arthur S. Hulnick. What’s Wrong with the Intelligence Cycle. // Intelligence and National Security 2006, 6, lk 959–979; Loch K. Johnson. Making the Intelligence “Cycle” Work. // International Journal of Intelligence and Counterintelligence 1986, 4, lk 1–23.

29

Tema tegevuse ja raamatu sünniloo kohta vt: Ivo Juurvee. Meie mees Havannas või nende mees Tallinnas. // Eesti Ekspress, 14.07.2005.

30

Walter Laqeur. The Question of Judgment: Intelligence and Medicine. // Journal of Contemporary History, Vol 18, 1983, lk 533–548.

31

Väga laias laastus jagunevad need samamoodi ka praegu, kuid seoses tehnoloogia arenguga viimase sajandi jooksul on üht-teist ka lisandunud, nagu näiteks elektromagnetkiirguse mõõtmisel ja analüüsil põhinev Measurement and signature intelligence (MASINT), millele eesti keeles veel üldtunnustatud vastet ei ole.

32

Külma sõja perioodil said selle luurekogumisviisi kasutamisel kõige olulisemaks vahendiks luuresatelliidid, kuigi kasutusse jäid ka kõik varasemad meetodid.

33

Sellise jaotuse väljatöötamisel on abiks olnud ka praegu kehtiv Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus (RT I 2007, 16, 77) ja selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrus Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord (RT I 2007, 73, 449), kuid jaotus ei tulene otseselt nendest õigusaktidest.

34

Mitte ajada segamini tänapäevase juriidilise terminiga „õiguskaitse”.

35

ERA 2124-2-1100. Vabadussõja ajaloo komitee: Nõukogude Vene salaluure huvialade skeem. (Dateerimata. Originaal joonestuspaberil mõõtmetega 156x73 cm ja värviline, kirjapilt on jäetud muutmata.) Võib arvata, et kuulus muuseumi ekspositsiooni või kasutati esitlusmaterjalina. Koostatud arvatavasti 1930. aastatel, osaliselt viitab sõjaaegsele olukorrale (näiteks sabotaaži rahu ajal praktiliselt ei kasutata), teisalt aga rahu ajale (mobilisatsiooniplaan on võõrriikide eriteenistuste prioriteediks enne sõda, kuid kaotab aktuaalsuse kohe pärast selle läbiviimist, ehk juba sõja algfaasis).

36

Need põhjalikud uurimused on: Reigo Rosenthal, Marko Tamming. Sõda pärast rahu: Eesti eriteenistuste vastasseis Nõukogude luure ja põrandaaluste kommunistidega 1920–1924. Tallinn: SE&JS, 2010; Reigo Rosenthal, Marko Tamming. Sõda enne sõda: Nõukogude eriteenistuste tegevusest Eestis kuni 1940. aastani. Tallinn: SE&JS, 2013.

37

Parim näide selle kohta on ehk Lääne luuretegevus Külma sõja ajal. Idabloki tugevate eriteenistuste ja arenenud vastuluure tõttu oli inimluure korraldamine väga keeruline. Tsensuur piiras tugevalt täpse info avaldamist ajakirjanduses ja teisalt täitis propaganda väljaanded kasutu või väära infoga – seega oli luurest vajaliku info saamine ka avalike allikate kaudu keerukas. Seepärast eelisarendati luurelennukeid/satelliite ja signaalluuret ning suur osa vajalikust infost õnnestus siiski hankida.

38

Tänapäeval on sarnase tegevuse kohta kasutusel termin „julgeolekukontroll”, kuid kuna see omab täpset juriidilist määratlust – vt Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus, 4. jaotis. RT I 2007, 16, 77RT I 2007, 16, 77 – mis erineb paljudes aspektides käesolevas töös vaadeldaval perioodil praktikas läbiviidud tegevustes (sh on põhimõtteline erinevus ka õigusliku regulatsiooni kui sellise olemasolu), ei ole segaduse vältimiseks ülalnimetatud terminit kasutatud.

39

Ivo Juurvee. Estonian Interwar Radio-Intelligence. // Baltic Defence Review 2003, 2, lk 123–137; Ivo Juurvee. Briti sideluure Eesti kommunistide vastu. // Tuna 2011, 4, lk 111–113; Ivo Juurvee. Wabariigi moodsad salakõrvad. Tehnikamaailm 2003, 2, lk 64–66.

40

MTÜ S-Keskuse projekt „Krüpto II”, mida HTM toetas vastavalt 16.12.2010 sõlmitud lepingule nr 10.1-8.1/985.

41

Ainuke üritus riigisaladuse kaitsele süsteemsemalt läheneda on ühes kaitsepolitsei aastaraamatus ilmunud lühike artikkel: Riigisaladuse kaitse 1920–1940. // Kaitsepolitsei aastaraamat 2005. Tallinn: Kaitsepolitseiamet, 2006, lk 34–36. Teemat on süsteemsemalt puudutanud Eero Medijainen, vt: Saadiku saatus: Välisministeerium ja saatkonnad 1918–1940. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1997, lk 80.

42

Tiit Noormets. Eesti sõjaväeluure tegevusest, meetoditest ja vahenditest aastail 1920–1940. // Luuramisi: Salateenistuste tegevusest Eestis XX sajandil. Tallinn: Kistler-Ritso Sihtasutus, 1999, lk 35–66.

43

Reigo Rosenthal, Marko Tamming. Sõda pärast rahu: Eesti eriteenistuste vastasseis Nõukogude luure ja põrandaaluste kommunistidega 1920–1924. Tallinn: SE&JS, 2010; Reigo Rosenthal, Marko Tamming. Sõda enne sõda: Nõukogude eriteenistuste tegevusest Eestis kuni 1940. aastani. Tallinn: SE&JS, 2013.

44

Ivo Juurvee. Krüptograafid 1920–30ndate Eestis. // Tehnikamaailm 2006, 9, lk 78–80.

45

Elias СКАЧАТЬ