Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Riigisaladuse kaitse Eesti Vabariigis 1918–1940. Ivo Juurvee

Чтение книги онлайн.

      Füüsiline kaitse – ruumid, kus riigisaladust töödeldakse (sh hoitakse) peavad olema valvatud ja kõrvalistele isikutele ligipääsmatud. Vaadeldaval perioodil olid riigisaladuseks ka kindlustusehitised, mis asuvad vabas õhus ja omavad suuri mõõtmeid – nende puhul olid kaitse meetodid küll teistsugused kui dokumentide puhul, kuid kaitsti neidki. Füüsiline kaitse peab tõkestama vaenulikku visuaalset ja inimluuret.

      Taustakontroll ja väljaõpe – tuleb välistada võimalus, et riigisaladuse töötlejate hulka satuksid isikud, kes kujutavad ohtu selle kaitsele ehk riigile ebalojaalsed isikud, samuti muidu kahtlane kontingent, nagu näiteks alkohoolikud ja vargad, täpsemalt isikud, kes on asunud koostööle võõrriigi eriteenistusega või kelle puhul on kõrgendatud oht, et nad seda tulevikus teeksid. Väljaõpe ehk teadlikkuse tõstmine on vajalik selleks, et riigisaladusele juurdepääsu omavad isikud ei seaks selle kaitset ohtu teadmatusest või hooletusest, lisaks otsesele harimisele aitab sellele kaasa ka võõrriikide eriteenistuste tegevuse kajastamine ajakirjanduses. Inimestega töötamise alla kuulub tinglikult ka vastuluure, kuid seda ei kajastata käesolevas töös mahu piiratuse tõttu ning ühtlasi on see teema ammendavat kajastamist leidnud väljaspool käesolevat tööd.36 Taustakontroll peab takistama vaenulikku inimluuret.

      Sideturvalisus – riigisaladuse lekkimise võimalused peavad olema välistatud mitte ainult nende hoidmisel, vaid ka nende edasiandmise ajal ja sõltumata sellest, kas edastamiseks kasutatakse kullerit, posti, raadiolaineid või sidekaablit. Selleks arendati sidevõrke turvalisemaks ja muudeti teave edasiandmise ajaks krüptosüsteeme kasutades arusaamatuks. Sideturvalisus peab tõkestama vaenulikku signaalluuret.

      Need valdkonnad on omavahel tihedalt põimunud ja ühe valdkonna nõrga arendatuse korral kaotaksid oma mõtte ka teised. Näiteks pole kasu täiuslikest krüptosüsteemidest, kui neid kasutavate inimeste taustakontroll puudub või neid hoitakse ilma füüsiliselt kaitsmata. Pole mõtet tugeval füüsilisel kaitsel, kui kaitstud alale pääsevad kontrollimata isikud või õiguslike meetmete nõrkuse tõttu on kogu info nagunii avalike allikate kaudu kättesaadav jne. Tähtsuse järgi neid valdkondi reastada ei saa. Selles suhtes võib riigisaladuse kaitse süsteemi võrrelda veevärgiga. Viimane võib olla küll hästi projekteeritud ja ehitatud ning selles võivad olla väga head torud, pumbad, ventiilid jms, kuid kui kraanid on viletsa kvaliteediga, lekib siiski kogu süsteem. Riigisaladuse kaitse erinevate valdkondade tugevus mõjutab ka vaenuliku eriteenistuse meetodite valikut ja arendamist.37

      Seega on riigisaladuse kaitsest tervikliku pildi saamiseks vajalik kõigi loetletud valdkondade käsitlemine, mis tingib ka töö interdistsiplinaarsuse. Tervikliku käsitluse teeb võimalikuks piiratud ajaline raam ja Eesti riigi väiksus. Kuigi eri valdkondade kohta leidub mingil määral uurimusi teistes riikides, on terviklik käsitlus seni puudunud.

      Eespool toodud nelja erinevat valdkonda uurides üritab raamat selgitada: kas ja kuidas Eesti Vabariigis riigisaladust nende nelja valdkonna raames aastatel 1918–1940 kaitsti? Millised olid riigisaladuse kaitse tugevused ja nõrkused neis neljas valdkonnas?

      Tegelikkuses ilmnes mitmeid praktilisi probleeme, mis riigisaladuse kaitsel tuli lahendada või mida peab selle mõistmiseks käsitlema, kuid mis ei kuulu ühegi valdkonna alla. Näiteks ei olnud nõrga õigusliku regulatsiooni tõttu täpselt sätestatud piir avaliku teabe ja riigisaladuse vahel, vaid see kujunes välja alles praktikas. Sellise praktika kujunemist käsitletakse eraldi peatükis. Samuti on oluline teada, missugust riigisaladuseks loetavat teavet millistes asutustes töödeldi – kõige otstarbekamaks osutus seda käsitleda koos riigisaladuse füüsilise kaitsega. (Kaudselt võib riigisaladuse kaitset määratleda veelgi laiemalt – näiteks inimluure tõkestamisel aitavad kaasa elanikkonna positiivne suhestumine oma riigiga, kriminaalkuritegevuse tugev ohjamine ja riigipiiride range valve; visuaalse luure tõkestamiseks laia piirivööndi loomine, efektiivne õhutõrje jne – kuid kõigi riigisaladuse kaitsesse riivamisi puutuvate valdkondade käsitlemine paisutaks asjatult töö mahtu ja kaotaks selle fookuse.)

      Arvestades valdkondade eripalgelisust on paratamatu ühtse metoodika puudumine. Nende valdkondade puhul, mille käsitlemiseks on teaduskirjanduses traditsioonid välja kujunenud, on neist eeskuju võetud – eriti kehtib see õigusliku kaitse ja kasutatud krüptosüsteemide kohta. Metoodika probleeme on põhjalikumalt käsitletud vastavate peatükkide alguses, iga peatüki lõpus leidub alapeatükk olulisemate järeldustega peatükist.

      Esimene peatükk käsitleb riigisaladuse õiguslikku kaitset, vaadeldakse täpsemalt riigisaladuse defineerimist ja sellega seotud probleeme. Selgitatakse välja valdkonda reguleerinud seadused ja mõnel juhul käsitletakse ka nendega tihedalt seotud määrusi. Võrdleva analüüsi teel ning kirjandust ja arhiiviallikaid kasutades uuritakse regulatsiooni muutumise dünaamikat ja selle põhjuseid. Peatüki kirjutamise tegi oluliselt keerukamaks, aga ka tulemuse oluliselt huvitavamaks tõsiasi, et enne Eesti Vabariigi seadusi reguleerisid vaadeldaval perioodil riigisaladuse kaitset ka Venemaa seadused. Seepärast osutus vajalikuks ka Venemaa õigusloome protsessist ja seaduste avaldamise süsteemist arusaamine. Peatüki kirjutamisel etendas olulist osa konsulteerimine õigusajaloolase ja tegevjuristiga.

      Teine peatükk on piirist salajase ja avaliku teabe vahel. Lisaks riigisaladusetasemetele uuritakse põhjuseid julgeolekualase info avaldamiseks, aga ka selle avaldamise piiramiseks. Eesti Vabariik aastatel 1918–1940 on juhtumi-uuringuna huvitav materjal, kuna perioodi jääb nii sõja- kui ka rahuaeg, nii demokraatlik kui ka autoritaarne valitsemine. Peatükis analüüsitakse mitmeid n-ö piiripealseid julgeolekualase teabe avaldamise juhtumeid ning hinnatakse neid riigisaladuse kaitse aspektist.

      Kolmas peatükk selgitab välja riigisaladust töödelnud asutused ning uurib, missugust julgeolekualast teavet need töötlesid. Suurt tähelepanu on pööratud nende asutuste füüsilisele kaitsele alates hoonete asukohast ja arhitektuurist kuni tööpäeva pikkuse ja valve organiseerimiseni. Eraldi vaatlemist on leidnud esemeliste riigisaladuste, nagu kaitsekindlustused ja sõjalaevad, kaitse – kuigi eelmainitud suurte mõõtmetega objektid erinesid oluliselt riigisaladust sisaldavatest dokumentidest, olid need seaduste järgi riigisaladusena kaitstavad ning seda järgiti ka praktikas. Lisaks asutustele on lühidalt peatutud eraisikute valduses olevatel salastatud materjalidel ning riigisaladuse kodustes tingimustes СКАЧАТЬ