Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Riigisaladuse kaitse Eesti Vabariigis 1918–1940. Ivo Juurvee

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ 12. veebruaril 1925 vastu võetud Riigikorra kaitse seadusega muudeti küll UNS § 99–102, mis käsitlesid terrorismivastast võitlust, kuid riigireetmist puudutavasse ossa muutusi ei tulnud.86 Tõepoolest, mässukatsest oli riigil küll palju õppida, mida ka edukalt tehti, kuid mitte saladuste õigusliku kaitse valdkonnas.

      Avalikkuse õiglustunne sai riivatud ka 1927. aastal, kui Sõjaringkonnakohtus mõisteti riigireetmises õigeks endine Eesti saadik Moskvas Ado Birk, keda süüdistati välisriigile riigisaladuse avaldamises ja selleks kokkuleppe sõlmimises (UNS § 111¹ ja § 111³ järgi). Ajakirjandus selles seadusi valdavalt ei süüdistanud, vaid ajaleht Vaba Maa kirjutas korra: „Meie seadused on ju pärit vanast Vene ajast, elust maha jäänud ja puudulikud. Pole sellepärast midagi imestada, kui niisugused asjad, mida avalik arvamine kõige valjumalt hukka mõistab, seaduse tähe põhjal karistatavad ei ole. Siit võib ainult ühe järelduse teha, et meie vastavaid seadusi vaja on kiires korras täiendada. […] Vastasel korral ei jõua meie oma riigiga kaugele.”87 Kuigi KrS oli parasjagu väljatöötamisel, Birki kaasus õigusloomesse muutusi ei toonud.

      Kriminaalseadustik võeti Riigikogus vastu 1929. aastal88, kuid kehtestati see alles 1. veebruarist 1935. Riigisaladuse kaitsega seotud paragrahve muudeti 1940. aasta veebruaris.89

      KrS-i eriosa peatükk „Riigi äraandmine” koosnes kaheksateistkümnest paragrahvist (§ 80–97) UNS-i vastav peatükk (О государственной измене) kaheteistkümnest, aga see-eest pikemast ja raskemini mõistetavast paragrahvist (§ 108–119). 90 Suurem osa neist puudutas riigisaladuse kaitset, kuid reguleeriti ka teadvalt riigile kahjuliku välislepingu sõlmimist ja riigikaitseliste tellimuste teadvalt kasutuskõlbmatult täitmist. Edaspidi äratoodud karistused on antud vastavalt KrS-ile (UNS ja KrS karistusmäärade võrdlust vt tabelis leheküljel 59).

      Vaenlase toetamise või abistamise eest Eesti Vabariigi vastu suunatud sõjaliste või muude vaenulike tegude juures oli karistusena ette nähtud tähtajata sunnitöö, kui see toetus seisnes salakuulamises, siis surmanuhtlus. Samasugused karistused olid ette nähtud, kui need pani Eesti kodanik toime Eestiga sõjalises liidus oleva riigi vastu (KrS § 80; UNS § 108) või Eestis viibiv välismaalane Eesti Vabariigi või tema liitlase vastu (KrS § 97; UNS § 119). Karistuse määramisel on kohtule jäetud salakuulamise puhul väga kitsad võimalused, selleks on surmanuhtlus isegi juhul, kui salakuulamine toimus sunniviisiliselt, väga lühikese perioodi jooksul või kui vaenlasele anti edasi täiesti tähtsusetuid andmeid. Ei UNS ega KrS ava täpsemalt salakuulamise mõistet. Koosseisu muudab veelgi segasemaks see, et lahti seletamata on jäänud, millised on „muud vaenulikud teod” ja kas need saavad toimuda rahuajal või ainult sõja ajal – viimasele võimalusele viitab paragrahvi üldine kontekst ja spionaaži täpsem lahtikirjutamine järgmises paragrahvides. Et paragrahv on rakendatav ainult sõja ajal, ilmneb ka KrS kommenteeritud väljaandest,91 kuid kuna seaduse tekst seda ei kinnita, tekitas sõnastust segadust.

      Käsitletud paragrahvi puudutas ainuke pärast 1912. aastat UNS-i riigisaladuse kaitset puudutavatesse ossa tehtud parandus. Esimese maailmasõja ajal 1916. aastal anti kohtule võimalus UNS § 108 järgi surmamõistetutelt nende vara ära võtta.92 KrS üldosa sellist võimalust ette ei näinud.

      Lisaks eelmainitud tegude kordasaatmisele oli süütegu ka ainuüksi selles kokku leppimine, mida rahu ajal võis karistada kuni kuueaastase vangistusega ja sõja ajal kuni 15-aastase sunnitööga, kuid kui süüdlane sellest õigeaegselt võimudele teatas, võis kohus karistust kergendada või karistamisest loobuda (KrS § 96; UNS § 118, 118¹, 118²). Seega sai välismaalt Eestisse saadetud luurajat karistada ka juhul, kui ta mingeid andmeid koguda ega muud kahju teha ei jõudnud, kuid ennast viivitamatult üles andes oli tal võimalik karistusest pääseda.

      Kui Eesti kodanik andis võõrriigi valitsusele enda või kellegi teise nimel enne sõjakuulutust lubaduse olla abiks Eesti-vastases sõjategevuses, karistati teda sunnitööga mitte üle 15 aasta, kui ta sealjuures võis teada Eesti sõjajõudude seisukorda või anda vaenlasele tuntavat abi, oli karistuseks tähtajata sunnitöö (KrS § 82; UNS § 110). Seadusest jääb selgusetuks, kas „enne sõjakuulutust” tähendab lihtsalt rahuaega või peaks koosseisu kohtus kasutamiseks olema teole järgnenud sõjakuulutus. Tegelikkuses pelgalt lubaduse andmise eest kedagi kohtu alla ei antud.

      Richard Maasing, Eesti sõjaväeluure juht aastail 1933–1939.

      EESTI FILMIARHIIV

      Välisriigi valitsuse või agendi aitamine Eesti välisesse julgeolekusse või riigikaitsesse puutuvate andmete või esemete kogumisel oli karistatav vanglaga mitte üle kuue aasta, kui seda tehti sõja ajal, siis sunnitööga mitte üle 15 aasta. Ka katset loeti karistatavaks. (KrS § 83; UNS § 111, 118²). Defineerimata väljendi „väline julgeolek” all peetigi üldiselt silmas sõjalist riigikaitset ja sellesse puutuvat. Eraldi mõistet sisemine julgeolek ei kasutatud, kuigi põhiseadusliku korra vastased kuriteokoosseisud olid UNS-is ja KrS-is ette nähtud. Teadmata jääb, kuidas oleks kohus tõlgendanud vastuluurealase info kogumisele kaasaaitamist – vastuluure tegeleb vaenulike agentide kindlakstegemisega, kuid kuna töö toimub siseriigis, siis kas see oleks mahtunud mõiste väline julgeolek alla. Tavaliselt olid võõrriigi agentide ülesanded infokogumisel piisavalt laiad, et lisaks sisejulgeolekule haarata enda alla ka väline julgeolek. Ühel juhtumil 1939. aastal, mõisteti KrS § 83 lg 1 alusel süüdi Nõukogude Liidu kodanik Vassili Kalinin, kes oli üritanud koguda infot NSVL-s tegutsevate poliitilise politsei agentide kohta – Sõjavägede Staabi ülema I abi Richard Maasingu ja II osakonna ülema Villem Saarseni ühiselt allkirjastatud ekspertarvamuses leiti toona, et „Eesti Vabariigi välisjulgeolekule on kahjulik ja seepärast keelatud, kui võõrriigi luureorganeile edasiandmiseks kogutakse teateid Eesti poliitilise politsei agentide ükskõik millise ametialase tegevuse kohta.”93

      Karistatav oli info välisriigi huvides avaldamine, teatamine või teisele isikule ilma sellekohase volituseta edasi andmine, kui selleks olid teated või asjad, mis puutusid Eesti Vabariigi välisesse julgeolekusse või ta sõjajõududesse või sõjalise riigikaitse ehitustesse ja mida pidi hoitama saladuses. Kui tegu pandi toime rahuajal, karistati seda kuni kaheksa-aastase sunnitööga, sõja ajal kuni 15-aastase sunnitööga. Raskemaks loeti juhtumit, kui avaldatavaks või edasiantavaks oli plaan, joonistus või muu kirjeldus või kujutus Eesti Vabariigi kindlustatud kohast, viimase jaoks määratud rajoonist või esplanaadist, sõjalaevast või muust ehitusest, mis olid määratud sõjaliseks riigikaitseks, või dokument, mis puutus mobilisatsiooni või üldse sõja ettevalmistuskorraldustesse. Seda karistati kuni 12-aastase sunnitööga ja sõja ajal tähtajata sunnitööga. (KrS § 84; UNS § 111¹, 118²; NS § 425) Riigisaladuse kaitse seisukohast võib sellist kitsast edasiantava info määratlemist pidada KrS-i puuduseks. Juba UNS-i muutmise ajal 1912. aastal ei olnud tegu eriti tulevikku vaatava regulatsiooniga, kuid 1930. aastateks oli see selgelt iganenud. Esplanaadid olid oma tähtsuse kaotanud, püsivate kindlustuste tähtsus sõjapidamises oli vähenenud ning seoses lennunduse ja aerofotograafia arenguga oli saladusega ümbritsemine oluliselt keerukamaks muutunud. Samas oli seoses tehnika arenguga lisandunud muid olulisemaid riigisaladuse kaitset vajavaid sõjanduse valdkondi, mida KrS ei loetlenud. Arvestades tehnika kiiret arengut, oleks ammendava loetelu seadusesse kirjutamine olnud lühinägelik samm ja mõistlikum oleks olnud laiem lähenemine, mis haaranuks ka muid info valdkondi.

      Kuritegu oli ka kahes eelmises lõigus kirjeldatud kuritegude toimepanekuks kokkuleppe sõlmimine välisriigi valitsuse СКАЧАТЬ