Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Riigisaladuse kaitse Eesti Vabariigis 1918–1940. Ivo Juurvee

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ be, vaikimine kuld

      SISSEJUHATUS

      Sõna „saladus” tekitab uudishimu, soovi teada saada, mis on selle taga. Veelgi suuremat huvi tekitab ehk sõna riigisaladus. Lisaks uudishimule tekitavad need mõisted ka soovi neid kasutada – sõltumata sellest, kas nende sisu mõistetakse või mitte – kohati nendega isegi manipuleerida. Ajalooprofessor Richard G. Powers on tabavalt leidnud: „Salastatus müüb. Kui saladused ei ole huvitavad, siis pole seda miski.”1 See omakorda on tekitanud surve sõna (kuri)tarvitamiseks lihtsalt müügiedu nimel – sõna „saladus” või „salajane” on täiesti kontekstiväliselt paljude ajalugu puudutavate populaarteaduslike, aga ka suisa ilukirjanduslike käsitluste pealkirjades.

      Teemat täpsemalt vaadeldes selgub, et midagi müstilist riigisaladuses tegelikult ei ole, kuigi suur osa riigisaladuse kaitsesse puutuvat on tavaliselt ka ise riigisaladus. Selles osas on Eesti mitmete üpris kurbade ajalooliste kogemuste tõttu meeldiv erand, aastate 1918–1940 kohta käivad materjalid on jäänud suures osas hävitamata ega kvalifitseeru praegu enam riigisaladuseks. Ühtlasi on riigisaladuse kaitse valdavalt preventiivne tegevus, seepärast ei ole selle tulemused üheselt määratlevad ega kergesti märgatavad. Käesolev raamat püüab selgitada, kuidas infot avalikuks tuleku eest kaitstakse, uurides selleks Eesti Vabariiki aastatel 1918–1940. Kuigi riigisaladuse kaitses tervikuna ei ole midagi ainuomast Eestile või vaadeldavale perioodile, on lihtsalt sellises piiritluses probleemistik piisavalt põhjalikult uuritav. Raamatu keskne küsimus on: kuidas riigisaladust kaitstakse? Sellele vastuse otsimine tõstatab hulga uusi, kitsamaid küsimusi. Töö tervikuna aitab loodetavasti kummutada mõningaid väärarusaamu ja on abiks ajaloolastele (või ka muidu ajaloohuvilistele ja ajakirjanikele), kes puutuvad kokku dokumentidega, mille päises esineb erinevates keeltes märge „salajane” või „täiesti salajane”. Mõned olulisemad väärarusaamad on järgmised. Mainitud märgetega dokumente peetakse:

      • huvitavamaks kui muid dokumente, vahel suisa müstiliseks;

      • usaldusväärsemaks kui muid dokumente;

      • millegi ebaseadusliku või ebaeetilise varjamiseks mõelduks.

      Vaadeldaval perioodil ei olnud sõna „riigisaladus” (kasutati ka vormi „riikline saladus”) juriidiline termin, küll aga kasutati seda kõne- ja ajakirjanduslikus keeles. Täpset definitsiooni sõnale ei olnud. Ametnikkond ja juristid hoidusid oma tekstis mainitud sõna kasutamisest, samuti polnud seda Eesti Entsüklopeedias. 1901. aasta Brockhausi entsüklopeedia venekeelses väljaandes on mõiste riigi-saladus (тайна государственная) küll sees, kuid seda lahti ei seletata, vaid suunatakse lugeja edasi mõistete riigireetmine ja spionaaž juurde.2 Nende märk-sõnade alt saab küll teada, et tegu on „riigi välise julgeoleku või territoriaalse terviklikkuse” vastase teoga, aga mitte seda, mis on riigisaladus. Lisaks mõnevõrra häguseks jäävale riigisaladusele, mida peaaegu ei mainita Vene impeeriumi õigusaktides, tundis 20. sajandi alguse ühiskond tervet rida saladusi, millel olid märksa selgemad piirid – näiteks pihisaladus, arstisaladus, advokaadi saladus, notariaalsaladus, teenistuslik ehk ametisaladus, postisaladus (tänapäevases mõistes sõnumisaladus), sõjasaladus, ärisaladus jne, mis olid paremini või halvemini ka õiguslikult kaitstud.

      Maailmasõdade vahel püüdis saladust juriidiliselt defineerida väljapaistev Eesti jurist Karl Saarmann, leides, et saladus on „üldiselt iga sündmus või asjaolu, mis teada vaid piiratud arvule isikutele ja mille kohta võib vastuvaidlemata arvata, et sellest puudutatu ei soovi selle avaldamist.3 Riigisaladuse defineerimisel sellest paraku abi ei ole, sest kõike, mille varjamist riik või mõni juhtiv poliitiline jõud võiks soovida, ei saa vähemalt õigusriigis käsitleda riigisaladusena. Kauaaegne Siseministeeriumi kõrge ametnik Eugen Maddison on selle kohta 1924. aastal kirjutanud, et „ametsaladus ei ole ju selleks, et avalikkuse eest varjata ametasutuste tegevuses ettetulevaid väärnähtusi, vaid selleks, et kaitstud oleksid esimeses järjekorras riiklised ja sellega ka kodaniku enese huvid”.4

      Riigisaladuse alla peaks eespool toodud loetelust kindlasti kuuluma sõjasaladus ning osaliselt ametisaladus. Eesti Entsüklopeedias toodud sõjasaladuse üldine definitsioon on samuti üpris laialivalguv: „Laiemas mõttes igasugune informatsioon kõige kohta, mida riik võib kasutada riigikaitseks ja mille teatavakssaamine võib mõjustada negatiivselt sõjapidamist; kitsamas mõttes – kõik riigi sõjalistesse jõududesse ja nende jõudude kasutamise võimalustesse puutuvad küsimused. Sõjaajal on keelatud avaldada: teateid oma ja liitlaste vägede arvu, koosseisu, asupaiga, varustamise kohta, teateid vägede liikumise kohta, vägede tegevuse kavatsusi, oma väeosade ja nende juhtide nimesid, teateid varustisvarude, raudtee, veoabinõude, telefoni- ning telegraafivõrgu ja raudtee üldise korralduse kohta.”5 Seega võis kitsas mõttes sõjasaladuseks lugeda kogu sõjalist informatsiooni, laiemas mõttes aga peaaegu kõike. Ametisaladus, millest tuleb töös täpsemalt juttu, ei olnud samuti kindlalt piiritletud ja teatud tingimustel võis selleks olla suurem osa riigiasutuste toodetud informatsioonist.

      Eeltoodust saab riigisaladuse mõiste kohta teha järelduse, et see oli ähmane, kuid et selle mõte oli kaitsta riigi julgeolekut ja huve. Võttes abiks praeguse õigusliku regulatsiooni, käsitletakse nende kaante vahel riigisaladust kui riigi julgeoleku või välissuhtlemise tagamise huvides avalikuks tuleku eest kaitset vajav teave6 ning sellisel kujul on definitsioon retrospektiivselt kasutatav ka vaadeldava perioodi jaoks. Oluline vahe 20. ja 21. sajandi alguse regulatsioonide vahel seisneb selles, et nüüd tuleb tagada mitte ainult riigisaladuse kaitstus, vaid ka see, et ei salastataks avalikku informatsiooni. 20. sajandi esimesel poolel oli selline kontseptsioon tundmatu ja loeti loomulikuks, et riik omab õigust enda poolt toodetud informatsiooni mitte avaldada. Üksikisikutele oli küll ette nähtud õigus saada riigilt oma õiguste kaitseks ennast puudutavat informatsiooni, aga igasuguse mittesalajase informatsiooni saamist ei peetud põhiõiguseks. Enne Teist maailmasõda Eesti Vabariigis kehtinud seadustes loeti „avalikeks dokumentideks” vaid ametiasutuste poolt välja antud tõendusjõudu omavaid dokumente.7 Oluline põhjus, miks saadi hakkama ilma riigisaladuse seaduseta, võis peituda selles, et polnud olemas ka avaliku teabe seadust. Mõistet „riigisaladuse kaitse” ei kasutatud, kuid dokumentides esineb korduvalt näiteks väljend „sõjaväeliste saladuste laialilaotamise ärahoidmine” – käesolevas töös on seda võetud riigisaladuse kaitsena. Täpsemalt on riigisaladuse toonasest defineerimisest ja sellega seotud probleemidest juttu 1. peatükis.

      Teine töö arusaadavuse huvides oluline termin on vaadeldaval perioodil mitteeksisteerinud „riigisaladuse töötlemine”, mille definitsioon on laenatud praegu kehtivast regulatsioonist: teabe või teabekandja koostamine, märgistamine, kogumine, hoidmine, säilitamine, vedamine, reprodutseerimine, edastamine, hävitamine, nendest väljavõtete tegemine, nendega tutvumine või muu teabe või teabekandjaga tehtav toiming, sõltumata toimingu teostamise viisist või kasutatavatest vahenditest.8 Ühesõnaga – kogu riigisaladusega seotud töö.

      Eesti delegatsioon teel Berliini läbisõidul Riia raudteejaamast 1930. aasta mais. Esiplaanil paremalt majandusminister Johannes Zimmermann, välisminister Jaan Lattik, siseminister Ado Anderkopp ja Riigikogu esimees Karl Einbund. Tagasihoidlikult tagaplaanil Anderkopi ja Einbundi vahel paistab sel ajal Riigikogu asjadevalitsejana töötanud Eugen Maddison.

      EESTI FILMIARHIIV

Miks ja milliste meetoditega riigisaladust kaitstakse?

      Järeldusele, et riigil on vajadus ja õigus teatud infot kaitsta, on sõltumata riigikorrast jõudnud kõikide riikide seadusandjad. Eestis on seda küsimust ka teoreetiliselt uuritud ning jõutud samale veendumusele.9 Aga miks? Sellele küsimusele vastuse leidmine ei olegi nii lihtne, kui СКАЧАТЬ