Vihavald. Herman Sergo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ elu. Sealne abivalmidus ja külalislahkus oli suur. Ka käis seal väga elav kaubavahetus. Linna laod ja panipaigad olid täis imeilusaid ja kalleid asju ning igal aastal tuli sinna kaupmehi kõigist maailma nurkadest, isegi kaugelt Egiptuse- ja Araabiamaalt.

      Seepärast kogunes viimaks linna nii palju kõige haruldasemaid rikkusi, et inimesed ei teadnud enam, mis nendega peale hakata. Linnaväravad tehti vasest ja pronksist, kirikukellad puhtast hõbedast. Koguni kuld oli nii tavaline, et rahvas seda igapäevasteks majapidamisriistadeks kasutas. Lapsed mängisid tänavatel kallite säravate kividega.

      Oma rikkuse tõttu langesid Vineta elanikud lõpuks jultunud elukõrkuse ohvriks. Seepärast sattusid nad jumalate viha alla. Vägev linn kadus ülestormavate neeluahnete merelainete harjade tuisku. Siis tulid gootide järeltulijad Ojamaalt lugematuil laevadel ja viisid kõik väärtusliku, mida neil selle suure linna rikkustest õnnestus üles õngitseda. Äraarvamata hulga kulda, hõbedat, vaske, tina ja kõige kallimat marmorit võtsid nad endaga kaasa Visbysse. Ka läks pärastpooleVisby linna üle koguVineta endine kaubavahetus.

      Koht, kuhuVineta vajus, on näha veel meiegi päevil. Kui sõita Wolgastist üle Peene Usedomi, võib vaikse ilma ja sileda merega, otse Koserowi vastas selgesti näha sügava vee all marmorsambaid ja kivimüürisid. Need on Vineta varemed, mis laiuvad idast läände. Munakivid näitavad, kus seisid tänavad, suuremad kuhilad aga majade kohti. Mõned kivihunnikud tõusevad mitu sülda teistest kõrgemale. Seal seisid kord raekoda ja kirikud. Leidub ka korrapäraselt laotud alusmüüre. On kerge ära arvata, et sinna taheti alles maju ehitada ja olekski ehitatud, kui mitte veevood poleksVinetat enda alla matnud.

      Selles merepõhja vajunud linnas leidub veelgi elumärke.Vaikse vee korral võib näha imelisi asju. Üksikud kõrgekasvulised inimkogud, pikad voldilised talaarid üll, käivad tänavatel edasi-tagasi. Mõnikord sõidavad nad ratsa või istuvad kullatud vankritel, mille ees mustad hobused.Vahel on nad rõõmsad ja lobisevad, enamasti aga liiguvad pikkades kurbades rongkäikudes matusepaiga poole, surnukirstud õlgadel. Suveselgete päikeseloojangute aegu võib kuulda linna hõbedasi kirikukelli inimesi õhtupalvusele kutsumas. Ja suurreede ning lihavõttelaupäeva vahelisel keskööl, mil Vineta vajus, võib teda näha säärasena, nagu ta oli oma hiilgeajal. Kandes karistust elukõrkuse ja upsakuse pärast, tõusebVineta sel ööl merest nagu hoiatav kodukäija täiesti nähtavale oma majade, kirikute, sildade ja tornidega.

      Kuid udustel öödel või tormise ilmaga ei julge ükski alus varemetele läheneda, et mitte oma laevapõhja vastu kaljusid ära lüüa ja kogu täiega hukka minna.

      Usaldaks aga mõni mees minna sel ööl, mil Vineta merest välja tuleb, sinna varitsema, rahatükk peos valmis, ning jõuaks ta siis mõnele kaupa pakkuvale poesellile mingi asja eest maksta ükskõik kui suure või väikese hinna, tõuseks uhke Vineta taas üle merepinna ning asuks jälle oma kohale teiste kaubalinnade seas.»

      Ei saanud me seda uskuda ega ka täiesti uskumata jätta, sest imelikke asju on vanasti juhtunud ja juhtub veel tänapäevalgi. Kas või see, et alles pool aastat tagasi käisin kodurannas, peas ainult suured kavad, aga nüüd olen Soomemaal vanem vanemate hulgas ja sõidanVisbysse. Minust on jälgi Muhus ja Saares. Mäejalal. Lohijõel ja Seidforsi linnuses.

      Kui me oma lodjagaVisby sadama väravatesse jõudsime, paistis seal ennegi nii palju laevu ees olevat, et mul algul mõte tekkis, kas me üldse sinna enam kohta leiame. Kuid sadamasse tüürinud, saime ühe Breemenist pärit koge kõrvale koha ja tõmbasime aerud sisse. Olin siin päris mitu korda ennegi käinud, kuid ikka ja ikka ei jõudnud ma kogu seda sadama ilu ja linna uhkust ära imetleda. Kaubalaevu küll Lüübeki, Hamburgi ja paljude teiste Saksamaa hansalinnade lippude all. Aluseid Flandriast ja Prantsusmaalt. Galeerid Lissabonist, Hispaania rasked vettligi lodjad. Kaks galiotti koguni kaugest Veneetsiast. Ja siis veel sõjalaevad, uhked draakonipead rahu märgiks eest maha võetud ning sadama ja selle seaduste austamise märgiks kilp masti tõmmatud. Kuid pardal ja laevalagedel sagis palju sõjasulaseid, sekka mõni kõrge läikiva raudkübara ja hõbevööga pealik, mõõgakäepide sädemeid puistamas.

      Vaadates seda gootide vana linna, tuli mulle meelde Olavi jutt vajunud Vinetast. Küllap võiski tõsi olla, et kõik see pleekvalge marmor majaseintel oli sealt pärit. Losside rõdudel ja ehituste ukseesistel, samuti roosiaedades toretsesid raidkujud: küll alasti naisi, küll löögiks tõstetud mõõgaga vägimehi. Kust needki mujalt… Siin polnud inimesed enam lihtsalt jõukad, vaid igast nurgast tükkis esile otse pillav rikkus. Puhtusest läikiva vasega ülelöödud uksed, hõbedast aknaraamid, kõige selgem klaas vahel. Valgest kivist trepid, kõrval ülekullatud käsipuud. Katused punakiiskavatest tellistest. Siin leidus maju, kus ainult õlut joodi. Teise kohta võid sisse minna, maksa raha ja söö, mida soovid.Tänavatel lõbusad tüdrukud või naised – kes neist aru saab –, kuldrõngad kõrvade küljes, ning kui neile ainult münditud hõbetükki näidata, on see naerusuu sul kohe kõrval ja valmis kaasa tulema.

      Kõige imelikumaks aga pidasin siin siiski üht asja, mida kaua vaatasin, enne kui omaks võtsin ja uskuma hakkasin. See oli mees, küllap koguni Saksamaalt, kes tänaval kogu pika päeva muud ei teinud, kui kraapis oma laia läikiva noaga linna rikaste meeste habet. Selle eest sai ta igaühelt vaskraha, isegi siis, kui kraabitava näole jäid veritsevad jäljed. «Säärane leivateenimine on küll vist kõige imelikum kogu maailmas ja igal juhul pole see mitte üks täismehe vääriline töö,» arvasid mõned Seidforsi kaubalodja sõudjad, kes esimest kordaVisbys viibisid.

      Kogu järgmise päeva käisime Olaviga kaupmeeste ladudes Ugge pika nimekirja järgi koge ehitamise jaoks rauda ja muud vajalikku välja valimas. Ka pikkpaatide tegemiseks vajas Olav üht-teist. Seidforsi vanem võttis ainult kõige paremat ja maksis selges hõbedas, küll münditud, küll toortükkides üle kaalu. Enne hõbeda vaagimist proovis Olav kaupmehe kaalusid, olid need siis põikloodis kaussidega või margapuud.

      Olavil olid kaasas oma proovitükid, millel kindel raskus. Ühe kaubalaopidaja hõbedakaalus leidis Olav vea, mis oli muidugi kaupmehe kasuks. Tühja kaalu teine ots langes alla. Sakslane vaidles vastu ja ütles, et nii pidavatki see olema. Viimaks, kui nägi, et Olav on valmis kaupa katki jätma, vihastas, tõmbas mõõga vöölt ja kutsus Seidforsi vanema kahevõitlusele. Ütles, et oma kaupmeheau eest on ta valmis kas või surema. Lepiti siiski kokku, et esimese vereni. Ka Olav võttis mõõga ning mehed lõid sõjariistad kokku.

      Kaupmees oli noor tugev mees. Paistis, et mõõk seisis tal kindlalt käes ja et sääraselt oma valetavaid kaalusid kaitsta polnud tal esimene kord. Seidforsi vanema pilk oli teravalt oma vastase silmi sihitud. Kaupmees jälgis rohkem Olavi mõõka. Mu üllatuseks hakkas Olav kohe taganema, kuid kaupmees tungis agaralt peale. Korraga tegi sakslane pika torke otse ette, Seidforsi vanem hüppas kergelt kõrvale ning lõi kõigest jõust vastase mõõgale üsna käepideme lähedale. Sakslase sõjariist lendas käest ja tungis teraga sügavalt laopõranda mulda.

      «Lähme!» lausus Olav ja hingas veidi sügavamalt kui tavaliselt.

      «Las puhastab oma mõõka ja südametunnistust! Leiame Visbys teisigi kaupmehi.»

      Laeva juurde veeti kraam laopidajate härjavankritel, kohale aga paigutasid omad mehed. Raualatid pandi piitade alla, purjeriidekangad, plokid ja muu kergem kaup nende otsa. Lodi sai parajasse lasti.Ainult tinatorusid polnud kusagilt leida. Neid läks aga ehitamisel oleva koge laevalaele merevee äravooluks hädasti vaja, sest raud roostetab ja vask ei anna ennast vastu puud veekindlaks taguda. Saime teada, et üks kaupmees ootab lähipäevil Hamburgist esimest laeva ja seal olla temal muu kauba hulgas ka õhukesi tinaplaate, millest igamees ise torud võib valmis teha. Otsustasime paar päeva oodata.

      Õhtul läksin ajaviiteks randa käima ja oma mõtteid mõtlema. Olavil oli arveraamatuga tegemist, meestel lõbu ja rõõm õllevaadi juures, mille vanem neile raske ja väsitava töö lõpetamise puhul oli lasknud viimaselt kaubavankrilt lodjale veeretada.

      Küllap СКАЧАТЬ