Vihavald. Herman Sergo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ise õpeta,» arvasin. «Kuid purjed… Olen ühe aasta neil sõitnud, midagi ikka mäletan.»

      «Kui nii, siis nõus,» lõi ka Jouni põlema. «Lähme kuulame, mis Uggel selle asja kohta ütelda on. Hobused!»

      Ratsutasime allapoole koske, kus kooritud palgivirnad juba kevadpäikese kätte kuivama olid pandud.

      Laevameister, kuulanud vanemate jutu ära, sõrmitses habemes:

      «Rauda, palju rauda…Ankrud, laepõlved, tüüri-poldid, purjenukkadesse haagid… Palju rauda!»

      «Ütleme, et raud on.Valmis teed?» nõudis Jouni.

      «Eks töö õpeta,» vastas Ugge, nagu minagi Lohijõe õues enne olin öelnud. «Küllap teen. Siin Mõõnalaiu all üks vana upakil, sealt võin käia vahel mõõtu võtmas ja aru laenamas,» oli laevameister nõus.

      «See oleks alles tükk,» uhkustas Jouni. «Pole siin rannas enne veel keegi säärast koletut kiilu maha julgenud panna. Mõni kaupmeeste koge kannab rohkem kui kolm tuhat tündrit vilja, see on niisama palju, kui Lohijõe põlluväljad hea aastaga anda jaksavad.»

      «Mõtlesin veel, et ehk Olav teeks kaks pikkpaati, meie siin Lohijõe ääres koge,» panin ette.

      «Kas suveharjaks saame asjad ühele poole?» küsis Jouni Uggelt.

      «Järgmise suve rukki õitsemiseks,» teatas meister.

      «Üle aasta!» polnud kärsitu Olav säärase tähtajaga nõus.

      «Andke kuivi palke! Mahl peab enne paikapanemist välja aurama, puu ära surema. Ega laeva tehta uputamiseks või ühekskaheks sõiduks. Sel suvel tahume kaared, saeme lauad, voolime vähendatud mõõdu järgi kuju ette. Lühidalt kõik, mis toorest puust teha annab. Talveks kogu kraam ja kupatus katuse alla ja siis tulevast ambrusepäevast, kui haug jõejää all ülespoole hakkab ujuma, paneme aurukastid hakkama, rammidele ja vasaratele valu taha.»

      Ugge sõnadele vastu ei saanud. Siin ei osanud keegi meist midagi juurde ütelda ega ära võtta. Tuli leppida. Mul oli hea meel, et ei Jouni ega Olav hakanud kogele vastu vaidlema, ehkki ainult pikkpaatide ehitamise korral juba sel sügisel merele oleks võinud minna. Õhuke paadilaud kuivab ju kiiremini kui jäme laevapuu.

      «Veel üks asi,» pöördus Olav minu poole. «Kuidas on teie meeste lahinguoskus?»

      «Ei ole kiita.Mina ise küll olen väheke mõõka õppinud.Teised ei ole.Vibu ja oda käsitseb igamees nii palju, kui metsas vaja.»

      «Oled vähe mõõka õppinud,» kordas Olav ja mõõtis mind oma tarkade silmadega. «Sone,» käskis Olav sulast, «ulata oma mõõk ja kilp Mäejala vanemale!» Siis lausus ta mulle: «Hobusel või jalgsi? Vali! Tahaks katsuda, mis teie poolt mehed väheseks kutsuvad.»

      «Parem jalgsi,» panin ette.Tulime hobustelt alla.

      «Verd pole vaja, aga muidu päris tõsiselt,» ütles Olav ja tungis peale.

      Nägin kohe, et Olaviga oli täis tegemine. Hoobid ja torked sadasid üksteise otsa, mul tuli samm-sammult taganeda. Kuid ka mina pääsesin vahetevahel löögile ja siis tuli Olavil end kaitstes kõrvale põigata või pool sammu tagasi hüpata.

      «Aitab!» hüüdis Olav ja laskis tapateral otsa alla. «Jõudu ja jaksu su löögil on, ka kont näib sul liha sees lahti olevat, käel ja sammul parasjagu pikkust, kuid mis aitab see kõik, kui kiirust ei ole. Ka võtteid ja petteliigutusi ei tea sa veel kuigi palju. Säärase oskusega kõlbad küll sõjasulaseks, kuid vanema mõõtu su mõõk veel välja ei anna. Oleksid sa mu vaenlane, oleksin ma sulle selle aja jooksul kümme surmahaava võinud keresse lüüa.»

      Mul käis kuum laine üle näo. Mullegi oli tundunud, et Olav ennemini mängis kui võitles.

      «Ära häbene, sõber, sa oled heast puust. Saadan sulle oma õpetaja, kes minul veel siiamaani mõõga käest minema lööb,» lubas Olav. «Küll tema teid kõiki käsile võtab, eriti aga sind.»

      Andsin sõjariistad sulasele tagasi. Olav hüppas sadulasse, jättis hüvasti ja varsti neelas metsapõu väikese salga.

      Siis meil see õige tööragin alles algas. Langetatud puud vedasime meeste ja hobuste jõul lagedaks raiutud ehituspaigale, kus kirve- ja teslimehed nad parajaks tahusid. Pukkidel laulsid saed, pakkudest kaardusid lauad ja need laoti kolmnurka üles, et tuul läbi käiks. Kaaretammedega oli veelgi suurem tuli taga, et viimase jõejääga nad üle saaks tuua. Nende mõõtmise, sihtimise ja söetükiga kriipsude pealetõmbamisega oli Uggel palju tegemist.Vahel käis vanamees jääd mööda Mõõnalaiul, kus kunagi randunud saksa koge kaareotsad nagu korjuse roidekondid pehastunud pardalaudade vahelt välja vaatasid. Sinna jäi ta mõnikord kuni hilisõhtuni. Tagasi tulles oli tal valgel kasetohutükil palju söemusti kriipsusid, rattakesi ja riste, mille aru ja otsa ainult ta ise teadis.

      Seidforsist tuli õpetaja, nagu Olav oli lubanud. Mees polnud enam noor, kuid tal oli isailvese sooniline ja painduv keha, mõõga ja tapri peale kiire nagu Pikri välk. Arvasime, et käime tema juures õppimas ainult õhtuti, kuid Sven – nii oli meistri nimi – polnud sellega sugugi rahul.

      «Õhtul võite vanu lugusid rääkida ja sirvilaudu lapata, aga sõjariist olgu puhanud mehe käes,» seadis ta oma töö esikohale.

      Algul näis, et Sven võis kümme meiesugust järgemööda kahevõitluses vastu võtta ja iga kord võitjana välja tulla.Väsimus paistis talle võõras olevat.Ta oskas palju torkeid, lööke ja kilbivõtteid, mida me esimest korda elus nägime. Ehkki tähele panime ja tegime, mis suutsime, polnud ta meiega kunagi rahul. Iseäranis nägi ta vaeva minuga.

      «Sina oled ju ometi teiste vanem!» ei lakanud ta kordamast. «Satud sõtta, tuleb sul kindlasti mõnikord vaenlaste kõige paremate meestega elu ja surma peale kokku minna.Vanema elu on aga sadade, vahel koguni tuhandete elu. Ja kõige enam vihastab mind see, et sinust võib asja saada. Võib saada kümme korda parem vehkleja kui Seidforsi Olav, kes ka on mehine mees. Sinust võib saada säärane mõõgahunt, kes koguni minul endal kõrialuse veriseks hammustab. Usu, Mäejala vanem! Kui kannatlikult kätt harjutad, võid kunagi jagu saada minust, kelle vanaisa juba Saksa rüütliordu kõrgmeistrite poegi õpetas, kelle isa Taani Valdemari nii kaugele viis, et viimaks ise selle kange kuninga kogemata antud löögist verest tühjaks jooksis. Ka mina olen nooremast peast üht ja teist korda saatnud…Aga nüüd, hakkame jälle!»

      Sven oli tüdimatu hingega õpetaja, kes armastas mõõka enam kui kõike muud.Talle polnud sõjariist ainult tapatera, pigem kogu tema elu rõõm ja mure. Tundsin, et päev-päevalt ikka enam ja enam hakkavad tema väsimatus, kiirus ja kannatlikkus ka minule külge jääma.

      Külvi ajaks saatsin pooled mehed tagasi Mäejalale. Jouni laudast-aidast said nad kaasa härgi-hobuseid, lehmi-lambaid ja seemnevilja. Meestega ühes läksid ka paar meheleminekuhimulist teenijapiigat ja mõni lapsest peast ostetud träälitüdruk. Naiste eest lubasid mehed nahku saata. Muus asjus jäi nii, nagu Jouniga juba varem kokku olime leppinud. Maksan esimesest merel võetud saagist.

      Ise jäin kümne mehega laevatööle ja oma kavasid täide viima. Lähetasin Mäejalale sõna: Õnnepäe talitagu nagu vanem ja teised kuulaku tema käsku. Nende seas, kes Lohijõele jäid, oli ka Asse.

      Lehe- ehk meiukuu lõpunädalal tuli Olavilt kutse: võtku mina teekond ette ja tulgu temale külla. Kaasa toogu Uggelt teade selle kohta, mida Lohijõele koge ehitamiseks vaja muretseda, nagu raud, tööriistad ja muu säärane.

      Läksin laevameistriga nõu pidama. СКАЧАТЬ