Vihavald. Herman Sergo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õpetatudki kui seda, mida vaja suurmaleva juhile. Enamiku ajast pidasime sõjamänge. Harjutasime kindluste piiramist ja vallutamist tormijooksuga, palju aega kulutasime ka mees mehe vastu võitluse õppimiseks, niihästi ratsa kui hobuseta. Siis vastupidavuse proovid: jooksud, ujumine, linnusevallidele tõusmine. Muidugi õppisime ka mitmete maade keeli, numbritega arvutamist, ajalugu ja koguni pisut täheteadust.»

      «Kas sa ka kirja tunned, lugeda oskad?»

      «Muidugi, aga sina?»

      «Veel mitte,» pidin tunnistama.

      «Aga homme on taas päev. Õppida tahad?»

      «Tahan,ja see tahtmine ei jää ainult tahtmiseks,» vastasin kindlalt. «Sellest aga räägime siis, kui sina oma jutu lõpetanud oled.»

      «Hea küll,» ütles Atter ja rüüpas peekrist. «Seda, mis ma nüüd räägin, võid uskuda või mitte, kuid, kallis vend Vihavald, mis on juhtunud, tagasi enam ei võta ega ole vajagi. Mu isa on tuttavVisby linna vahisõdalaste pealiku Ung-Hansega. Sellesama Gudmundi ülem, kelle mõõga sa täna nii kenasti mulda sööma õpetasid. Paari aasta eest käisime siin sõjariistu ja rauda ostmas. Üle hulga aja külastas mu isa ka oma vana tuttavat Ung-Hanset. Võttis mindki kaasa. Seal nägin tema tütart Apostolicat ja enam ma teda oma silmade eest, peast ega südamest välja ei saa. Et ka Apostolical minu vastu midagi ei ole, sain temalt teada juba esimesel õhtul. Rääkisin asja isale ära. Et me sadamas ei kavatsenud olla nädalaid ega kuid, läksime otse järgmisel päeval Apostolica vanemate käest nende tütre kätt paluma.Apostolica süda oli mul juba olemas ning tema jah-sõnas ma ei kahelnud. Kuid pealtnäha nii pehme ja allaheitliku loomuga tütarlaps seadis üles oma tingimused. Tema ei tahtvat mitte saada ühe sõjamehe naiseks, vaid hoopis kaupmehe-emandaks, kelle mees temale kaugetest sadamatest maailma ilusamaid ehteid ja riideid, kalleid nahku ja vürtsisid tooks ning kelle laevapurje ta linnatornist vaadates mitu kuud ootaks. Kõik see olla nii ilus just nagu vanades saagades. Sõdalased olla toored mehed – nii ütlevat emagi –, ja kui nad midagi toovad, siis lõhnavat see laagrisuitsu, vere ja vägivalla järele.

      Säärane õrn ja kindla vaatega on mu Apostolica. Ning siis ütlesin ma oma isale: «Homme on taas päev ja minust saab kaupmees!»

      Algul vanamees vihastas, kuid andis siiski lõpuks järele. Maksis koguni hea hulga raha oldermanile, et see mind õpilaseks vastu võttis ja säärastest katsumustest ära päästis, nagu sa täna siin nägid. Pärast kuulsin, et meie kuningas Valdemar ise oli kulmu kortsutanud, kuuldes, et ma tema vaenlaste, hansakaupmeeste juurde õppima olin läinud. Üksvahe oli isa mures koguni oma koha pärast, kuid kuningas pole vihapidaja ning unustas asja.»

      «Jah, räägitakse, et teie Valdemar olla hea kuningas,» tuletasin meelde Seidforsi Olavi juttu. «Kuid tema ei sallivat hansamehi.»

      «Temast midagi paha rääkida oleks ülekohus. Kes temaga heas vahekorras on, selle vastu on ta õiglane ja helde.Minu isale maksab ta hästi ja seetõttu ei ole minulgi siin rahast puudu. Mis Hansasse puutub, see on pikem jutt, millest edaspidi, sest homme on taas päev. Aga, vend Vihavald, räägi sina nüüd ka endast midagi. Kuidas sa Seidforsi vanema laevale tüürimeheks sattusid?»

      «Ega ma just palgaline tüüriaeru pidaja olegi,» algasin ja rääkisin siis kõik ära. Kuidas ordumehed meie maale tungisid, maa vallutasid ja pärast Jüriööd mu isa tapsid. Jutustasin, nagu oli. Laevasõitudest, põgenemisest. Mäejala koobastest. Ulvast ning kuidas Outi ja Kerttu sinna sattusid. Siis Seidforsi Olavist. Lohijõe Jounist ja meievahelisest kokkuleppest. Kuidas nüüd laevu ehitame, et appi minna Taani kuningale Valdemarile Saksa hansalinnade kaupmeeste vägivalla vastu.

      Atter kuulas väga tähelepanelikult. Isegi õlu tema peekris jõudis vahutuks alaneda, enne kui rüübata märkas.

      «Et Taani kuningat aidata, läheb vaja palju enam oskusi, kui su peas ja kätes praegu on, kuid homme on taas päev.VendVihavald, hakkame koos õppima! Tarkus on tarkus… Ega me sellepärast veel südames sakslasteks ei muutu, kui neilt oskusi võtame. Õpid kirja, saad laevnikuks, kes kõik maailma mered läbi oskab sõita, saad osa raamatute tarkusest.»

      Nende väärt sõnade mõte oli juba ammu minu südame põhjast läbi jõudnud käia, aga…Avaldasin selle aga-taguse ka Atterile.

      «See kõik maksab! Pole mul nii palju hõbedat, ei münditut ega kaalu peale panna. Niisamuti aeg… Laevaehitus pooleli. Ka Mäejalal vaja vanema sõna ja kätt.»

      «VeliVihavald, mul on raha enam, kui ise tarvitan. Oma venda olen alati valmis toetama,» ütles Atter, nagu räägiks ta kõige igapäevasemast asjast: kalapüügist või mõõgatera karastamisest.

      «Mõtle öösel järele, pea Olaviga nõu. Ütle temale, tuleval aastal, enne kui rukis pead hakkab looma, oled Lohijõel tagasi ja võid vahepeal valmisehitatud koget juhtida mitte halvemini kui Hamburgi või Breemeni laevnik. Oskad kirja ning peaasi – tead kõiki saksa sõdalaste ja kaupmeeste kavalusi, sest homme on taas päev ja võitu peab sepitsema kaua enne lahingu algust.»

      «Kas nad mind üldse kaupmeestekooli vastu võtavad?» kahtlesin. «Tahavad rohkem omamaalasi.»

      «Ära karda! Ega sa ju otse kaupmeheks tahagi, ainult laevnikuks. Peale selle on minul kaks köit, millega ma nad oma ree küljes hoian. Esiteks raha, mille peale olderman rohkem maias on kui karu mee järele.Teiseks mõtlevad nad minu kaudu, silmas pidades mu isa kõrget kohta, Taani kuninga ja tema nõuandjate kavasid kätte saada. Talvel käis Lüübeki Wittemborg, see on üks hansalohe peadest, ise mu jutul. Tema arvates on taani laevadest tänapäeval niisama kerge jagu saada nagu 1249. aastal Erik Plovpenningi45 galeeridest. Kui ainult teaks nende arvu, meeskondade suurust, millal ja missugustest sadamatest nad peale kavatsevad tungida. Küsis lõpuks otse, kas ma oleksin nõus neile vahetevahel üht-teist teatama.Vastasin, et see kõik ripub sellest, kas tulevikus minu vastu siin küllalt lahke ollakse ja kas mulle soovi järgi ka vahel koduskäimiseks aega antakse, sest ega teated taevast tule… Bürgermeister Wittemborg lubas oldermaniga rääkida. Küllap kõneleski. Ega vanamees muidu tänagi õhtul seda Gudmundi asja nii kergesti läbi oleks lasknud.»

      Kumedalt kõlasid linnatorni kellalöögid.

      «Vend Vihavald,» kiirustas Atter tõusmisega. «Pean ruttama, et veel enne värava sulgemist kaubamajasse jõuda. Kord on meil kõva. Minu ja oldermani vahekorrast ju keegi teine teada ei tohi. Nii! Homme on taas päev…Tule pärast hommikusi kirikukellasid randa, sinnasamasse, kus sa Gudmundile mõõka õpetasid. Läheme ja räägime oldermaniga asjad läbi. Oled nõus?»

      Vastust ootamata tõttas Atter uksest välja.Veel hetkeks paistis tuulest habisevas ukselambi valguses tema kõrge ja võimas kogu, ning ta oligi läinud.

      Panin tühjaks joodud peekri pingiotsale. Hõõrusin oma otsaesist. Unenägu? Õlletoa humalahull viirastus? Ei, siin on tühi peeker, meremehed, kes üksteisel ümbert kinni hoiavad ja tantsu uhavad. Keegi taob nurgas pussipeaga vastu vaati, et kargajatel jalad segi ei läheks. Tõmbasin mõõga poolenisti tupest. Selle haljal teral olid Gudmundi vere mustavad kriimud. Ei, see polnud unehaldjate pettus…

      Joogimajast välja astunud, peletas öine karge õhk mu peast vähese õlleauru, mis neist mõnest joodud peekritäiest sinna oli kerkinud. Hakkasin päeva jooksul mõeldud mõtteid, räägitudkuuldud sõnu ja tehtud tegusid oma kohale panema. Just nagu laevnik sadamasillale ja hunnikusse heidetud kauba aluse igasse nurka ning panipaika ära paigutab, et pärast vajaduse korral käepärast võtta oleks. Ka kaalub kipper veel kord läbi, mis tingimata tarvilik, mida võiks ehk maha jätta. Nii minagi.

      Et ma sellele Atteri-nimelisele taanlasele appi läksin, oli ühest küljest mõtlematu tegu, teisest СКАЧАТЬ