Vihavald. Herman Sergo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sõnu tagasi hoida.

      «Siis on sinul, Vihavald, neilt verevõlg saada,» hüüdis Olav ootamatut uudist kuuldes. «Teadsin küll, et oled iidsest vanemate soost, Jouni rääkis, aga…» Ta vaatas oma tarkade silmade tähelepaneliku pilguga Lohijõe vanemat: «Paistab, et oleme siin kõik õiged mehed kokku juhtunud. Ka sinul hävitasid nad allpool koske sünniküla, minul endal on nendega ammused arved. Sa, Jouni, ju mäletad, kuidas ma Gotlandil oma laeva nendele pidin jätma. Jäin palgi- ja pigilastiga pahade tuulte tõttuVisbysse jõudmisega talve peale ja trahviks võeti laev kogu kaubaga. Saks ise talvetormidega purjetada ei julge, siis andis seaduse, et teised ka ei tohi. Saate aru, see käsk pole tulnud mitte kuningatelt, vaid hansameestelt. Aga mis kord see niisugune on, kui iga kaubasell hakkab oma kasuks seadusi tegema.»

      «Meie saartel on veelgi hullem lugu. Ei röövita ainult lahtist vara, vaid võetakse ka maa, mets, kalameri. Kõik inimesed muudetakse orjadeks. Mis rüütel tahab, seda teeb,» läksin ka mina Olaviga kaasa.

      Mind ära kuulanud, jätkas Seidforsi vanem oma mõttekäiku:

      «Juba on paljud nooremad ja võimukamad valitsejad sakslastele vastu hakanud. Inglismaal ei taha praegune Richard II oma eelkäija Edward III ega oma esiisa Richard Lõvisüdame lubadust tunnistada. Moskva vürstid ihuvad hammast Novgorodi peale. Isegi Preisimaal ei olda rahul. Kuid kõige kangemat viha kannab hansameeste peale Taani kuningas Valdemar IV42, keda ka Atterdagiks kutsutakse.Tal on tuline õigus. Kogu Skåne heeringasaak läheb saksa kaupmeeste varakambrite täiteks. Kuningas pole enam ei oma maa, rahva ega kaubamajade peremees.Valdemar võttis kätte, tõmbas puruks kõik lepingud ja lubakirjad, kus ühel pool seisis tema eelkäija pitsat, teisel pool aga «Hansa domus mercatorum Alemannic».»

      Seidforsi vanem oli end tuliseks rääkinud. Tema silmad helkisid ja ta hääl lõi madalas toas kõmama. «Kõik Läänemere-äärsed kuningad, rahvad ja linnad on saksa kaupmeeste käpa all, niisamuti Inglise,Prantsuse ja Norra valitsused.Sakslaste sees ei kõnele südametunnistus ega maksa nende kohta seadus. Kus läigib kuld või hõbe, seal on selle saamiseks iga abinõu hea küllalt.»

      «Just nagu saksa ristirüütlidki: tulevad uue jumala nimel, kuid mõõk käes ja tapavad. Nende sulased otsivad metsa aetud härjakarju ja röövivad aitadest vilja. Pöetud peadega papid aga paluvad kõigile pahategudele õnnistust,» ütlesin Olavi sõnadele lisaks.

      «Õigus!» lõi ka Jouni rusikaga lauale.

      Olav võttis uuesti sõna enda kätte.

      «Sõnamurdja vastu on asjatu aus olla. Seepärast tuleb ka sakslaste vastu sõdides kustutada oma südamest see, mis võitlusseaduste pidamisele manitseb.Tuleb tunnistada heaks kõik abinõud, mis ainult võidule tõotavad viia. Silm silma, hammas hamba, veri vere vastu! Pettus, seljatagant löömine, ka see, mida tavaliselt röövimiseks ja varguseks hüütakse, on minu arvates nende meeste vastu lubatud, sest seda oleme neilt enestelt õppinud.

      Taani kuningas on sellest juba ammu aru saanud. Seepärast kutsub ta üles kõikide maade hakkajaid meremehi ehitama pikkpaate ja suuremaid aluseid ning uputama merel laevu, mille suurpurje peal on rist ja lipul vapikiri: «Hansa domus mercatorum Alemannic», «Mercatores de Hansa Theutonicorum» või «Theutonicorum Hansa mercatores».43 Ükskõik kuidas nad end ka ei kutsuks, kuid sõna «hansa» on seal sees kindlasti.»

      «Sa kirja oskad?» küsisin Olavilt.

      Seidforsi vanem naeratas:

      «Isa saatis mind omal ajal koguni Marienburgi preestrikooli, aga juba aasta pärast põgenesin kloostrist. Nii piinasid ära oma palvete ja paastudega, et eluks ajaks jäin viha kandma kõige peale, kuhu kas või risti vari langeb. Lugemise ja kirjutamise jõudsin aga siiski kätte saada.» Olav muutus uuesti tõsiseks: «Pead sinagi, Vihavald, kirjatarkuse selgeks õppima, kuid küllap jõuad. Eluaastaid veel ees. Praegu on küsimuses muud asjad. Taani kuningas Valdemar lubab kõigile meresõitjatele, kes põgenevad Hansa eest või kel on saksa kaupmeestelt võetud vara või laevu, varjupaika oma sadamates. Lubab neil vabalt müüa Hansalt riisutud kaupa ning selle eest saadud kulla, hõbeda või muu saagiga teha, mis süda käsib.»

      Asi hakkas mulle selguma. Siin oli võimalus kasutada kahe teraga mõõka. Hävitada sakslaste laevu, võtta hansakaupmeestelt nende vara ja sellesama rikkuse jõuga minna Saares ja Muhus pesitsevate raudrüütlite vastu. Lühidalt: võtta vaenlaselt tema enda relv ja lüüa ta sellega tagasi. Seda ei keela ükski sõjaseadus, ausus ega ka südametunnistus.

      Olav jätkas veelgi tulisemalt:

      «Ja nüüd arvan mina, et on tulnud õige aeg selles asjas kaasa lüüa. Kui me seda ei tee, pole me mehed, vaid vanad naised, kes, käed rüpes, silmi pilgutavad, kui teised tegusid teevad ja vara kokku ajavad.Võtame kätte, ehitame igaüks ühe viieteistkümne sõudepingiga sõjalaeva, kilbid parrastele, mehed nende taha ja ulgumerele!»

      Seidforsi vanem lõi lapiti käe lauale.Ta käsi oli tugev ja tõmmu, sõrmenukid sõlmilised. Sellele langes Jouni lihav kämmal. Mina aga viivitasin nagu kõheldes ja ütlesin:

      «Enne säärase suure kauba lukkulöömist oleks mul mõned lähedasemad asjad õiendada. Mäejalal pole mul veel ühtki sõrglooma, hobust ega lammast. Ka mitte ivagi seemet aletuhka heitmiseks…»

      «Kas või hommepäev saadame siit Lohijõelt Mäejala poole teele paari kaks härgi, mõne hobuse, rukkikütid seljas, ka lehmilambaid,» lubas võimukas Jouni suuremeelselt.

      «Aga mul pole hõbedat, millega tasuda,» ütlesin vastu.

      «Esimesest mereannist maksad.»

      Nüüd lõin ka mina oma käe teistele otsa ja kaubad olid koos, leping sõlmitud.Oli suletud sündmuste esimene lüli, sellest sündis hiljem säärane keerdukiskuv ahel, mille loogad läksid läbi mitme maa ja mere ning mille viimane ots kaugele üle minu sugupõlve meeste aegade ja tegude ulatub.

      Töö õpetab tegijat

      Jällegi ei maganud ma pool ööd. Ja hommikul, kui Olav juba sadulas istus, et tagasi Seidforsi sõita, ütlesin:

      «Kolm sõjalaeva-pikkpaati on hea mõte, kuid kaks ulgumere pikkpaati ja üks ookeanikoge veelgi parem.»

      «Mis jutt see on?» kohmas Jouni, kellest kohe paistis, et kord võetud kursist kõrvalekaldumine talle meeltmööda ei olnud.

      «Räägi, Mäejala noorvanem,» õhutas Olav ning tema silmis süttis uudishimusäde.

      «Pikkpaat on nooljas, kerge ja kiire jooksuga, kuid tal on ka mitu viga. Esimene puudus: lahtine, ilma laeta. Sõjariistu peidus ei hoia. Ammud-mõõgad lükkad küll piitade alla, kuid kilbidodad sinna ei mahu. Kõigil kaugelt näha, kellega tegemist.»

      «Edasi!» hakkas mu jutt Seidforsi vanemat veelgi enam kaasa tõmbama.

      «Teine paha külg: pikkpaat peab aerude pärast olema madal ja seepärast kannab ta liiga vähe saaki. Ütleme, et võtame raualastis koge. Muist kallist kaupa tuleks merre heita.»

      «Arvad siis, et saagi pärast,» hakkas ka Jouni mõtlema.

      Seletasin:

      «Saagi pärast ja mõne muu asja pärast ka. Aga mis siis, kui paneksime oma kogele hansameeste ristiga purje peale, kõrge pärakindluse kohale Lüübeki vapiga lipu, kõigile sõdalastele kaupmeeste riided selga. Iga hansamees peaks meid oma laevaks, mis sõjariistus saatepaatide СКАЧАТЬ