Vihavald. Herman Sergo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kallas tõusis jõest algul küünart kaks ristloodis, siis laugelt, otsekui vastu tahtmist.

      «Kas lähedal tammesid ka on?» tegi laevameister käega kaare.

      «Teisel kaldal, aga kokkukasvanud ja kõverad,» vastas Jouni.

      «Lähme vaatama!»

      Üle jõe oli tammesid küll, kuid need olid tõesti madalad jässid ja kidurad, nagu oleks keegi nad hiiglalaia kämblaga maadligi vajutanud.

      «Valmis kaared, võta ja pane paika,» kiitis Ugge. «Paremat kiilupanemise kohta me ei leia.» Pööras siis oma kortsus näo Jouni poole: «Palju sul saagisid on?»

      «Tükki kaks põikpuu ja üks lauasaagimise oma,» hooples vanem.

      «Vähe!» nurises Ugge. «See oli vanasti, kus ainult kirve ja tesliga, nüüd tehakse saagidega palju kiirem ja siledam töö.»

      «Sile või karune, peaasi,et vee peal seisab,» oli Lohijõe vanemal ükspuha.

      «Aga sa tahad ju alusega edasi ka jõuda, kirvega tahutud põhjaplank veab vett kaasa.»

      «Ära muretse, lasen Seidforsi Olavil kas või Rootsist tuua,» lõpetas Jouni selle jutu.

      «Vaja puud maha lasta, enne kui mahlad liikuma hakkavad,» oli Ugge uus nõudmine.

      «Hommepäev saadan mehed siia,» lausus Jouni.

      «Ei, juba täna!» parandas Ugge ning sikutas oma harva habet. «Vana kuu ja põhja poolt tuul. Mets on mahavõtmiseks küps.»

      «Ka mina tulen oma meestega,» ütlesin. «Juba teist päeva raiskavad Lohijõe vanema kallist leiba ja head õlut. Las liigutavad käsi-jalgu. Kui ainult kirveid jätkub.»

      «Kas või kaks iga käe jaoks,» rõõmustas Jouni.

      Lasksime nüüd kärmet sõitu tagasi külla ja pea oli metsamalev valmis.Vana Ugge ratsa ees, meie Mäejala kakskümmend ja Lohijõe meestesumm tema järel jalgsi. Igal mehel terav raudkirves vööl, kanepiköiepundar üle õla.

      Ugge vaatas puud korra ülalt alla, täksis oma ühekäekirvega märgi peale ja meie panime tööle pihta. Kaldapoolne mets lõi raginat täis, laasitud oksahunnikud süüdati põlema. Kõrged suitsukoonlad tõusid taeva poole. Algava sõja esimesed lõkked, käis mul läbi pea.

      Seitsmendal päeval pärast sõnasaatmist tuli Seidforsi Olav, kaks sõjasulast kaasas. See polnud minusugune paarikümneaastane kõhn pikk-kuue- ja pätimees ega olnud tal ka veel Jouni vägevat keret. Olav oli kõrgekasvuline, õlgadest lai, puusadest kitsas. Kerguse järgi, millega ta hobuselt maha hüppas, üle kolmekümne eluaasta talle anda ei saanud.

      Olime just metsast tulnud ja õhtust leiba võtmas, kui teatati, et Seidforsi omad juba jõejääl näha. Läksime siis nendele õue vastu.

      «See siin on Mäejala noorvanemVihavald,» näitas Jouni minu poole.

      «Ole terve, sõberVihavald,» ütles Seidforsi Olav väärikalt.

      «Ka sina,Olav,» vastasin.Ja kohe esimesest silmapilgust tundsin, et olimegi sõbrad. Palju lähedasemad kui Lohijõe Jouniga, kelle katuse all ma ometi juba üle nädala ulualust olin leidnud ja kes minu ja mu meeste peale oma leiba ja õlut nii külalislahkelt oli kulutanud.

      Seidforsi linnusevanem kandis kalleid sõjariistu. Tema mõõk polnud kindlasti mitte siitmaa seppade töö. Sääraseid siiruviirulisi käepidemeid ei sepistatud ei Soomes ega Saares. Parknahast nooletupele olid õuemärgid põletatud, vöö vikerkirja ja kõladel kootud. Ka tema rõivad polnud vaese mehe omad. Saapakontsade küljes kõlksusid koguni kannused. Olav rääkis ühteviisi selgelt soome ja rootsi keelt.

      «Seidforsi vanem on üks minu väimehi,» teatas Jouni tähtsalt, kui külaline oli lauda kutsutud, kus ka meie mehed oma poolelijäänud õhtusööki jätkasid. «Sööge ja jooge, mida jumalad on andnud!» Lohijõe vanema hääles oli nagu pisut sedamoodi ütlemisviisi, kui ta oma Seidforsi väist rääkis, et nähke, ei kõik mu tütred ole läinud seesugustele nagu Mäejala pätikandjad.

      Loputasin Jouni sõnadest jäänud paha maitse suutäie õllega alla ja ootasin Olavilt seda õiget aru, mis siinmail teoksil on. Kindlasti oli Seidforsi vanemal selles asjas esimene sõna olnud ja küllap ta on kogu ettevõtte koosiandja.Tema seljataga seisid linnusemüürid, tema käsku kuulasid sõdalased, kes eluajalgi polnud teinud muud tööd kui seda, mida korda saadetakse mõõgaga. Olavil olid sugulased ja hõimuvelled Rootsimaal, see oli tema, kes teadis, mis teevad kaugete maade kuningad ja vürstid. Kes kellega liidus, kes kellegi vastu. Ja kinnituse saamiseks sellele, et mu mõtted õiged olid, ei kulunud palju aega.

      Kui meestel kõhud täis said ja naispere laualt peale õllekappade kõik ära oli koristanud, teatas Jouni, et nüüd tuleb vanemate omavaheline jutt ja tähtis nõupidamine. Pere läks suitsukotta, orjad õuele ehitatud ulualusesse. Kolde ette jäeti vaid kurt vanaeit – kunagi sõjas võetud trääl – peergu nuuskama.Välja ei aetud ka laua all konte järavaid koeri.

      «Lohijõe Jouni ja Mäejala Vihavald,» tegi Olav pikemalt köhatamata ja erilist hoogu võtmata jutuotsa lahti. «Oleme selle koja katuse alla tulnud selleks, et kokku rääkida ja leppele jõuda ettevõtmises, millest meile kõigile suurt kasu võib tulla. Mis te arvate, kelle ütelda on praegu maailmas, niihästi maal kui ka merel, see viimane sõna?»

      «Eks ikka neil, kelle vöö küljes ripuvad linnade ja kindluste varakirstude võtmed,» vastasin pärast kaalumist.

      «Tõsi!» rõõmustas Olav vastuse üle, kuid sõnas siis mõtlikult: «Iga kord ei pruugi aga võtmehoidjatel varale ka õigus olla.Vägi ja voli ei ole alati õigetes kätes.»

      Olavi jutt oli lahe ja arusaadav. Kindlasti seisis nende sõnade taga selge mõte ja kindel siht.

      «Mõned arvavad, et riikide raha on kuningate ning jaarlide41

      käes,» jätkas Seidforsi vanem pärast kasinat keeleniisutamist. «Ei, kuld ja hõbe seisab kaupmeeste kirstudes. Keisrikodades, kuningate vallidega piiratud kindlustes, vürsti- ja rüütlilossides elavad valitsejad on nende armetud võlglased. Inglise Edwardi kroongi oli kunagi Lüübeki kaupmeeste seltsi käes pandiks. Ka Saksa Karl käis hansamehi kummardamas. Saadeti aga tühjalt tagasi.»

      «See nüüd küll tõsi ei ole!» hüüdis Jouni. «Siis on ta vaesem kui Lohijõe vanem. Mina pole veel kelleltki kerjamas käinud.»

      «Tõsi mis tõsi, usu mind,» kinnitas Olav. «Londonist tulnud mehed teavad. Saksa kaupmees on kavalam kui liigkasuvõtja juut. Ega nad valitsejatelt laenu pealt muud kasu tahagi, kui lubatagu neile kauplemisel eesõigus. Praegu on mitmes riigis nii, et raha ajab kokku Lüübekist, Hamburgist või Breemenist pärit kaubasaks, aga oma maa mees pühkigu habe puhtaks, ärgu ostku ega müügu.»

      Olin saksa kaupmeeste kavalustest ennegi kuulnud, kuid see jutt tegi mu silmad mitme asja mõistmiseks veel rohkem lahti.

      «Inglismaal on asi juba niikaugel, et sakslane veab sinna Preisimaa odavat vilja, Londoni ümbruse põllumees pistku kas või saagile tuli otsa, müüa ta seda ei tohi,» rääkis Olav edasi ja ta näole tekkis vihapuna. «Rootsimaa Stora Kopparbergist lähevad laevalastid vase ja hõbedaga Lüübekisse. Ja ühtki killingit nad selle eest ei maksa. Mingi esivanemateaegne leping. Neile kõlbab kõik, isegi Gotlandi graniit ja Bornholmi paas.Idapoolsetel aladel, liivlaste ja virulaste maal, tegid nad veelgi tooremalt СКАЧАТЬ