Vihavald. Herman Sergo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siit kaugel?» küsisin teistelt sakslastelt. Mulle ei vastatud, kuid haavatu tõsteti üles ja kanti kärmelt minema. Nende järel lonkis läbipekstud ja pooluppunud poiss, kes siiski veel eluga tulema oli pääsenud.

      Kompasin oma näohaava.Polnud suuremat sügav, ainult niipaljukest, et verd jooksis. Ka Atteri paksud juuksed olid verekorpas, kuid ei paistnud sealgi erilist häda olevat.

      «Võõras, kust sa selle kilbivõtte kätte said?» küsis taanlane.

      «Arvasin seni, et mina seda üksi tean.»

      «Keegi Sven Birgerssoni nimeline mõõgameister õpetas. Võib-olla oleme ühe ja sellesama mehe käe alt läbi käinud?»

      «Ei või olla,» lausus Atter ning jäi pisut nagu mõttesse. Korraga tuli temasse elu tagasi. «Ka homme on päev, kuid selle asja peame täna selgeks saama. Kiiresti oldermani juurde, enne kui Gudmund loo omamoodi talle ette jõuab kanda.»

      Atter võttis mul käest kinni ja viis pooljoostes läbi avatud linnavärava.Teel rääkis, et temagi on saksa Hansa gildi kaupmeeste õpilaseks, kuid olla end kõigist katsetest vabaks ostnud. See, mida Gudmund teha tahtnud, olnud puha omavoli.

      «Mis minust nüüd küll saab?» muretsesin.

      «Küllap õiendame ära, kui ainult esimestena vanamehe jutule pääseme,» lohutas mind Atter ja lisas kiirust. Vaevalt jõudsin temaga sammu pidada.

      Ruttasime suure kivist maja juurde, kust lai trepp üles särava messingukse juurde viis. Lokurõnga löökide peale avas maani ulatuvasse halli hamesse rüütatud trääl.

      «Kas olderman on kodus?» küsis Taanimaa mees.

      «Jah, just tuli õhtuselt missalt.»

      «Ütle talle, et Atter tahab kokku saada!»

      Trääl kadus ukse taha ja ei läinudki palju aega, kui meid sisse kästi tulla.

      Maja tänavapoolse välimuse järgi oleks tuba, kuhu läksime, võinud uhkem olla, kuid polnud seal peale järide, laua ja kappide midagi.

      «Mis sa tahad?» küsis Atterilt vanapoolne mees, kelle murelik nägu ja üleni hallid juuksed sakslase jaoks liigagi sõbralikud näisid.

      «Auväärt olderman,» vastas taanlane väga viisakalt, kuid samuti küsimusega. «Ütle, kas sa andsid juba aasta eest käsu, et mind ei suitsu-, vee- ega peksuproovile panna ei tohi?»

      «Mis siis?» mühatas vanamees.

      «Täna tahtsid linnavaht Gudmund ja sinu sellid mind vägisi paadiga veeproovile viia.Hakkasin vastu, aga see väravavahtkonna mees lõi mulle mõõgaga pähe,» näitas Atter oma haava. «Kuid pidagu ta meeles, et homme on taas päev!»

      «Mõõgaga? Ka sul pidi siis sõjariist olema?» imestas olderman.

      «See’p see häda oli, et polnud.Vastu hakkasin ainult paljaste kätega. Poleks see võõras mees oma elu kaalule pannud, oleks mul homne päev nägemata jäänud.»

      «Aga see võõras mees on ju elus – ainult kriimustus. Gundmundi käest keegi tavaliselt nii kergesti ei pääse.»

      «Gudmund ise kanti minema. Tema kilbi aga tõi see mees kaasa.»

      Sakslane vaatas mu kaht kokkuhakanud kilpi: üks rauast, teine puust.

      «Gudmund!» ehmatas oldermaniks kutsutu. «Jääb ta ellu?»

      «Homme on taas päev. Eks näe, kuidas jumal annab… Aga tavaline torkehaav õlas säärast sõjameest põrgumalevasse saata ei tohiks,» oli Atter lootusrikas.

      «Kes sa oled, võõras, ja mis on sinul selle kohta ütlemist?»

      See range küsimus oli määratud mulle.

      «Olen eestlaste maa Muhu saare vanemateverd mees. Praegu Soomest pärit Seidforsi linnuse pealiku Olavi laeval tüüriaeru pidajaks. Mu nimi on Vihavald. Nägin, kuidas seesama Gudmundiks kutsutu tahtis mõõgaga tappa sõjariistuta meest, kes pealegi juba enne tema löögist lamas. Arvan, et teiegi, austatud olderman, poleks säärast ülekohut, käed mööda külge ripakil, sündida lasknud.»

      «Su suust tulevad õige mehe sõnad. Ka su käsi ja mõõgaoskus pole poisikese omad, sest Gudmundi vastu ei oleks saanud üks vedelkäpp. Aga kui ta nüüd sureb? Oleks ta veel minu oma, kuid vahtkonnasõdalaste pealik nõuab tema eest kes teab millist hinda,» muretses olderman.

      «Ükskõik millist ta nõuda ei saa, selle asja eest seisan mina hea,» vastas Atter. «Maksan ainult nii palju, kui õigus on.»

      «Aga millise hinna?» uudishimutses olderman.

      «Hinna, mis on Saksa kaubalinnade ja Smolenski vürsti Mstislav Davõdovitši vahel 1274. aastal sõlmitud lepingus ette nähtud.»

      «Kust sina sellest kokkuleppest tead?» imestas olderman.

      «Tarkadest raamatutest lugesin,» naeratas Atter. «Seal on kirjutatud, et kui emma-kumma alal kaotab teise süü läbi elu vaba mees, maksab süüdlane kümme grivnat, orja eest üheainsa. Kui arvata grivna kolmeks killingiks, siis tuleks surnud Gudmundi eest maksta üks mark ja neliteist killingit hõbedas. Gudmund pole aga surnud ega sure minu arvates üldse. Siis peaks ühest margast jätkuma, et tema paranemise ajaks uus mees palgata. Olen nõus ka sellega, et otsin ise tema asemele teise vahisõdalase nii kauaks, kui Gudmund asemel haava lakub. See on juba ükskord rohkem, kui võib nõuda kõige kurjem seadus, sest tegu oli ausa kahevõitlusega. Peale kõige muu olen heas vahekorras linna vahisõdalaste pealikuga, eriti aga tema tütrega.»

      Olderman mõtles vähe aega ja mürises: «Hea küll!»

      Välja läinud, kõndisime mere äärde, et oma nägudelt verejälgi maha pesta. Siis viis Atter mind õlletuppa, kus saime vahutava joogiga plekkpeekrid ja leidsime pingiotsale koha.

      Atter tõstis jooginõu.

      «Homme on taas päev!» kordas ta oma kõnekäändu. «On sul midagi selle vastu, kui tänasest alates mina sind kutsun vend Vihavaldiks ja sina mind veli Atteriks?»

      «Olen nõus, veli Atter,» ütlesin ja jõime peekrid põhjani.

      Atter tõi uued täied.

      «Vend Vihavald, nägin kohe, et sa pole mitte ainult tugev ja osav võitleja, vaid ka vanemateverd mees.»

      «Oleks mul sinu jõud ja kiirus, oleksin juba kolmanda löögiga Gudmundi kalmuliste juurde saatnud,» tuletasin meelde tema võitlust poole tosina vastasega.

      «Mulle paistab, vend Vihavald, et kui me kahekesi saaksime lasta oma mõõkadel õhtuti mängida, võiksime teineteiselt veel palju juurde õppida. Mehe mõõk ei tohi rooste minna ega käel kont liha sisse kasvada.»

      «Sul on õigus, peaaegu sedasama ütles mulle ka mu õpetaja Sven Birgersson.»

      «Meie meistrid ütlevad veel, et mis kaupmeheemandale peegel, see mehele mõõk,» naeratas Atter.

      «Räägi, veli, kes sa oled ja kuidas sa siia sattusid?» küsisin.

      «Enne lõpetame ka need peekrid, küll kolmanda juures kõnelen,» ei olnud Atteril kiiret.

      Nii tegimegi.

СКАЧАТЬ