Vihavald. Herman Sergo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on ranna õigus…Aga üks neist pääses jooksu.Ajasime küll mitme mehe ja koertega taga, kuid ei midagi. Mees noor ja kiire jooksuga nagu põdrapull. Kusagilt tareräästa alt kahmas veel ammu ja nooled kaasa. Kes ligemale jõudis, sellel ta augu läbi laskis. Lõpuks lõime käega – las lidub! Aga näe, teisel kevadel tuli merelt suur sakslaste malev, põletasid kogu küla maha, võtsid kaasa, mis said. Hea seegi, et hingega metsa jõudsime. Pärast seda tegime tared ülespoole koske ning jätsime mereasjad teiste jaoks.»

      «Miks sa linnust pole ehitanud?» tundsin huvi. «Jõudu ja vara sul ju on.»

      «Jõudu ja vara… Selle puudust mul tõesti ei ole,» lõi Jouni oma vägeva kämbla vastu lauda ja võttis siis vaagnalt õlle peale suutäie pekki. «Oleme juba isaisade aegadest Seidforsiga liidus ja seal on ilmatu vägev kants. Arvame, et nii lähedale pole kaht kindlust vaja. Seesama Seidforsi Olav ütles juba ammu, et kui õige mitu küla lööks ühtekokku ja hulgaga… Ja veel, kui kusagil leiduks mõni suur ja vägev kuningas, kes mereannid kulla ja hõbeda vastu ümber vahetaks, kes ise kah asjast sisse võetud oleks. Et poleks vara vaja koju vedada, poleks vaja oma kolde ligidal jahtida. Pärast, kui rikkust ja vara küll, tuled tagasi ning keegi ei tea, kus käisid. Ja kui mõni peakski põgenema, ei oska tema juhatada, missuguse põõsa all hundil pesa on.

      Nüüd ütleb Seidforsi Olav, et nõnda just ongi praegu. Saadan talle hommikul ratsamehega sõna, et Lohijõel ootavad teda kaks vanemat, las tuleb ja räägib ise. Pole minul meeles, missugustest linnadest ja kuningatest seal juttu oli.Tema teab.Seidforsi vanemal on sugulasi Stockholmis ja Skånes, sealt on teateid toodud.»

      Sinnapaika see pärisjutt õhtul jäi.Jouni raskest reisist ja kangest õllest väsinud mõtted proovisid veel kord vana hea aja lugudele üle minna, kuid ei saanud ta sealtki enam oma jutule õiget toitu. Lõpuks vajus vanema pea lauale ja mees jäi magama.

      Ehkki Lohijõe Jouni suures suitsutoas oli niisama soe kui eelmiselgi õhtul, õled põrandal kuivad ja kohevad, ei saanud ma kaua aega und. Juba Seidforsi Olavi sõnadeta oli selge, mida siin teoks taheti teha. Oli nõuks võetud kaupmehi merel kimbutada. Nii palju kui omal ajal Läänemerel näha oli, purjetasid kaubalodjad ja koged enamikus Hamburgi, Lüübeki, Breemeni ja teiste Saksamaa linnade lippude all. Kaupmeeste seas oli ka palju Ojamaal elavaid sakslasi. Need on uhke rahvas.Teisi, eriti venelasi ja muid ida poolt inimesi, nad endavääriliseks ei pea. Kord laevamehe põlves tuli mul Falsterbo heeringalaadal40 õllemajas ühelt isegi rusikatega oma õigus välja nõuda. Arvas, et temal on voli teisi kõrvale lükata ja esimesena müügilaua ääres oma janust jagu saada.

      Mind murdsid muremõtted. Siia Soomemaale, Mäejala jõe (ka jõge olime hakanud kutsuma tulevase linnuse järgi) äärde, olime tulnud selleks, et valmistada ette eluase sugulastele ja hõimlastele, kes koju jäid. Või siis koguda vara, ehitada laevad, panna naabervanematega kokku suurmalev ja sakslased sõjaga Muhust-Saarest välja kihutada. Nüüd kui juba siin olime, sai mulle selgeks, et mõlemad nõud olid liiga noorustuliste peade ja ülekeevate südamete peetud. Sai selgeks, et kui Mäejalal kas või ööd ja päevad kõigi meestega tööd teha, kuluks vähemalt aastat viis, enne kui kütiseväljad ja aleks põletatud metsaalused sulaks pärispõlluks muutuksid, mis siis juba sõnniku varal vilja annaksid. Niisama kaua või veelgi rohkem läheks aega linnuse ja igale mehele oma katusealuse ehitamiseks. Seda kõike võiks ju muidugi pikapeale inimeste töö ja higiga saada. Aga kes annab võla peale viljaseemet, loomi, rauda? Ütleme, et keegi hea mees laenabki, aga millal tuleb tagasimaksmise jõukus? Ja kust? Alata vaka vilja ja paari lehma-lambaga, mida talvel lastud nahkade eest ehk saaks, siis kuluks rodu aastaid, enne kui Mäejala ümbruses viljaväljad lokkama löövad ja ammuvad veisekarjad luhta sööma lähevad. Kas piisabki ühe inimese east? Seni aga, kuni pole kas või Lohijõe Jouni jõukust ja vara-väge, ei või kaalumisele tulla laevade ehitamine ega usalda teised vanemad sinuga ühte lüüa.

      Kõik Mäejala jõeäärsed tulevikupõllud, veisekarjad, sajad sõjaratsud ja palkhambulised tarad linnusevallidel kaaluks üles mõni kirstutäis hõbedat või paar kotitäit kulda. Selle eest saaks laevu, sõjariistu ja ka mehi. Kulla ja hõbeda abil saaks minna tagasi Muhusse-Saarde, alistada kas tormijooksuga või piiramisega rüütlite kantsid, tuua ära inimesed kogu oma vara, loomade ja põlluviljaga.

      Lohijõe Jouni ja Seidforsi Olav lähevad just välja hõbeda ja kulla peale. Ja kui Mäejala Vihavald nendega kaasa lööks… Kuid on siis meie meestel nii palju lahinguoskust ja osavust kätes? Nad võivad küll valmis teha kalalkäimise lodja, võib-olla saaksid korda pikkpaadi ehitamisegagi, aga see on ka kõik. Tapper, nui, nool ja oda on neile rohkem jahi- kui sõjariistad.Vilunud mõõgamehi neist pole. Ise küll käisin poisipõlves salamahti metsas, isa ajast pärit jahionni juures Muhu vana mõõgasepa Keitise käest mees mehe vastu võitlemist õppimas. Keitis ütles: «Sa vanemaverd mees, ehk läheb vaja.» Keitis oli omal ajal Rävala linnuses aastat kakskümmend sõjasulaseks olnud. Nüüd aga oli tema käsi tõrges tõusma, jalg tönts. Keel küll liikus, võibolla kiireminigi kui noorest peast. Kuid ainult suuvärgiga on teisele raske mõõka õpetada. Midagi ma sealt siiski sain. Aga teised? Ja lõpuks pole merel parras pardaga võitlus sama mis maapealne. Seal mängib meri, kõiguvad alused. Loeb purjeoskus, rammtääviga löömine, tüürimise tarkus ja tuhat muud seika.

      Mõttetulva oli mul tol õhtul rohkem, kui pea jõudis läbi lasta. Lootes, et öösel väljapuhanud ja jõudu kogunud aru on õhtusest targem, jäin lõpuks siiski magama.

      Teisel hommikul aga Jouni enam maailma kuningatest juttu ei teinud. Ka polnud tema juures jälgegi möödunud õhtu õlleveast. Juba pimedas äratas ta mind üles. Kui välja läksin, olid Taevaoda ja Orjatäht alles kõrgel. Koidust ei jälgegi veel.

      «Ära sa, Mäejala noorvanem, pahaks pane, et nii vara… Mõtlesin, et läheme ja ratsutame kord allapoole Lohikoske ning vaatame, kuidas seal mets ja kallas laevade ehitusega nõus on. Ka meister Rootsimaalt tuleb kaasa.»

      Ratsasulane tuli kolme saduldatud hobusega. Ühe selga ronis Jouni, teine sai vanale mehele, keda juba eelmisel õhtul tares olin näinud, kolmas minule.

      Ratsutasime välja jõejääle ja sealt allapoole. Hobused olid puhanud, puristasid ja kippusid jooksma. Vasakul lõi hahetama mahlakuu esimese päeva koit. Mu keha oli külmast kerge ja meel niisamuti, sest olin jõudnud otsusele.

      Niipea kui kosekohin kätte hakkas kostma, pöörasime ratsudel pead kalda poole. Mustava jää alt sööstis välja valge vesi, kukkus mööda krobelist kaljuseina mitu sülda alla ning kadus vihaselt mürisedes uuesti jõe talvevaiba alla.Tõusev päike muutis kose tuiskveepiisad hõbedaks ja kullaks. Hea enne, mõtlesin.

      Kõige ees ratsutas laiaseljaline Jouni, siis meie laevameister. See oli vana kiitsakas mees, nägu kortsus ja kitsas. Ühe käega sadulanukast kinni hoides rappus ta hobuse seljas nagu humalakott. Kolmandaks mina. Kõige järel noor tugev sulane, niinekoorest palmitsetud vöö lambanahkse kasuka ümber.

      Vähe maad allpool koske jättis Jouni oma hobuse seisma ja näitas jõeäärsele lagendikule.

      «Siin asus meie küla isade päevil.»

      See oli sama kosk ja lagendik, mida meiegi sügisel eluasemeks liiga ohtlikuks olime pidanud.Ka ei tahtnud me kosest kõrgemale. Kuid Jouni-sugusel vanemal polnud maa poolt midagi karta, sest kuuldavasti asusid seal vaid mõned üksikud talud. Ainult päris kaugel põhjas, kus suurem osa aastast maa lume all seisis, uitasid ka rändlaplased oma põdrakarjadega.

      «Näe, siin, mis sa arvad, Ugge,» pöördus Jouni vanamehe poole. Laevameister silitas oma hõredat habet, ei lausunud aga algul midagi. Sundis hobuse jää ja maa piirile, kus selgete päevade lõunapäike juba mättad lahti oli jõudnud võtta. Uuris kalda langust ja vaatas metsa poole ning poetas siis:

      «Kallas liiga järsk, СКАЧАТЬ