Vihavald. Herman Sergo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõvaseid ehk luiskusid ning viilisid. Ikka edasi luges Ugge lampe, seina külge kruvitavaid küünlajalgu, mitmemõõdulisi sepanaelu, raud- ja vaskplekki, tinatorusid ja plaate.

      Tavaliselt nii sõnavaene Ugge oleks kas või poole söömavahet ette lugenud, kui ma poleks vahele seganud:

      «Aitab! Minu pähe nad kõik ei mahu, tule ise kaasa ja räägi!»

      Ugge jäi mõtlema.

      «Küllap siis ikkagi peab. Oleks et Lohijõel keegi kirja oskaks, võiksid minu asemel kasetohutüki ühes võtta, see räägiks ja Olav saaks aru.Aga mida pole, seda pole.»

      «Jah, mida pole, seda pole,» kordasin mõttes Ugge sõnu. Seetõttu et ma kirja ei oska, tuleb laevatöö juurest mitmeks päevaks ära viia kõige tarvilikum mees.Selsamal päeval otsustasin, maksku mis maksab, endale kirjatähed ja nende tähendused selgeks teha.

      Seidforsi linnuse alla jõudsime just enne päevaloojangut. Vana, nähtavasti juba isade ajast pärit kants. Ühel pool jõgi, teisest küljest kaitses linnust sügav vallikraav.Vall ise oli allpool kivist, ülalpool muldne, kõige peal hambuline palktara, millest veel neljakandilised lasketornid üle kõrgusid. Linnuse ümber laiusid sulapõllud, nende süles taluhoonete ringikujulised raidad, kah omaette väikesed kindlused.Väljadel oli näha mehi seemet mulda viskamas, härjapaarid astusid atrade ja karuäkete ees. Ei siin kandis leiva üle muret tunta, ega ole muustki puudus, seda oli selgesti näha. Põllult saab vilja, metsast ja lautadest liha, jõest kala. «Küllap Olavi kirstudes hõbedatki on,» mõtlesin lähemale ratsutades.

      Võis arvata, et väravatorni vahisõdalane meie tulekust juba linnuse vanemale teatanud oli, muidu poleks Olav meile jõekärestiku ülekäigukohale vastu jõudnud tulla. Vanem oli paljapäi, seljas kaheniiekangast tehtud kerge linane hame, jalas pastlamoodi pehmed kingad. Sadula asemel oli hobuse selga tükk kirjatud vilti heidetud. Olav ise oli sõjariistuta, ainult teda saatval sulasel oli lühikese varrega tapper vöö vahel.

      Seidforsi vanem teretas meid koduselt nagu eile nähtud tuttavaid.

      «Kuidas teekond läks? Ära ei eksinud? Hobused on teil muidugi tublid nagu kõik Lohijõe omad, pidasid valule vastu? Nojah, Ugge võtsid kaasa, seda ma arvasin. Ongi parem. Kuidas meie linnus ja küla esimesel pilgul paistab? Kas paneb vaenlase kartma või tekitab isu hambaid proovida?»

      Ei hakanud Olavile pajatama, et möödunud sügisest tema linnus mul ennegi nähtud ja et ta meie pärast oma pikkpaatidega koguni tühja reisi merel sai käia. Selle asemel rääkisin, kuidas laevatöö edeneb, et mehed on tublid, ning kuidas Lohijõe põldudel taliviljaorased lume alt ilusasti välja tulid ja kasvama hakkasid.

      Ratsutanud üle rippsilla ja läinud läbi vasklattidega kindlustatud tammepalkidest tehtud värava, olimegi linnuse siseõuel, kuhu õhtusse vajunud päev enam vaatama ei ulatanud. Vallide varju ehitatud sepikodade riistakuuride ja hobuselautade ning vahisõdalaste kodade vahel valitses juba hämarik. Kuid keset müüridega piiratud väljakut kõrguva vanemamaja katusel ja sealsamas kõrval ristiusu jumala kiriku tornil mängisid veel päikese hüvastijätukiired. Lõin kirikut nähes pisut võõrastama.

      «Oled uut usku?» küsisin Olavilt.

      «See meil juba vana, esiisade ajal vastu võetud,» lõi Seidforsi vanem käega, nagu ei tasuks säärane asi üldse juttu. «Ega usk kedagi elamast keela, inimesed on need, kes olemise mõruks või magusaks võivad teha.»

      Õhtusöögiks anti meile liha, leiba, piima ja mett, magamiseks võõrastetoa pikkpingid, katteks peale kasukad.

      Hommikul viis vanem meid võlvitud laega suurtuppa, kus puhkas esiisade jõukus, elas nende hing. Rasked saarepuust järid, suur tammine laud, tagaseinas suguvõsa- ja linnusemärk – põdrapea, selle all kaks risti pandud mõõka. Seintel rippusid mõõgad, taprid, odad, ammud, kilbid – küll vanu, küll uusi.

      Olav istus laua taha ja manitses meidki istet võtma.Avas paberist lehtedega raamatu sealt, kuhu veel midagi polnud kirjutatud. Võttis hanesule, tõmbas liivaküübi44 lähemale ning haaras härjal otse sarvist.

      «Loe ette, Ugge, mida sul Ojamaalt vaja on!»

      Vanamees alustas taas nagu vana ja tuntud laulu, mis pärast sajakordset ütlemist pähe on jäänud: rauda, plokke, haake, purjekangast, lipuriiet…Arvud ja mõõdud.

      Märkasin, et Seidforsi vanema käes kirjutamisel sulg peaaegu niisama vabalt liikus nagu vehklemisel mõõk. Mulle sai ikka selgemaks ja selgemaks, missugused hüved ja varad on peidus kirjatarkuses. Jah, kirjatarkus, lahinguoskus ja meresõiduteadmised, need kolm asja peab selgeks õppima! Niimoodi ei kõlba ma teistele vanemaks ega ole ma õige mees endagi silmis, käis minust jällegi mõttesööst läbi. Esiisade ajal oli lugu teine. Elasid oma vanematalus elu ära, tulid röövlid randa, peksti nad nuiadega merre tagasi ja elati edasi. Meresõit käis mööda madalat vett, kust kallas kätte paistis. Polnud sul aerupaadis vaja suuremat purjetarkust ega kodukohas tarvis võõrast keelt mõista, rääkimata veel kirjaoskusest. Nüüdne aeg pole enam see, mis oli enne…

      Olles kõik Ugge poolt etteloetud nõudmised paberile talletanud, ütles Olav mulle:

      «Vihavald, kaubalodi on Visby reisiks valmis. Tahad, tule kah kaasa! Kaks meest ikka kaks meest. Muidu Lohijõe Jouni ütleb, et Seidforsi vanem üksi tegi, kelleltki nõu ei küsinud, tunnistajaid kaasa ei võtnud, nüüd läks kõik kallimaks, kui ette kaalusin. Mu äi on vahel põigiti sõnadega ja kangekaelne nagu käpardi kohitsetud härg. Hea, et tema tütar,Talvikki, kes mu naine on, temasse pole läinud.»

      Ootamatu ettepanek oli mulle väga meelt ja mõtet mööda.

      «Millal sõidame?» vastasin varmalt.

      «Ega küpse juures külmetada maksa, lööme aga kohe hambad sisse,» otsustas hakkaja hingega Seidforsi vanem ja laksas harjumuspäraselt oma sõnade kinnituseks peopesaga vastu igivana lauda. «Juba täna!»

      Muretse hea mõõk, õnn tuleb ise

      Kümne aerupaariga kaubalodi on raske sõuda, nagu lohistaksid oksaräsist tammetüve. Alusel oli purigi masti ja peelepuude küljes, kuid kiil puudus ja nii sai seda juurde võtta ainult allatuult. Ja kui palju kevade poole suve neid lõuna poole aitajaid ilmasid siis on! Enamasti tahab puhuda ikka vesikaarest, vahel harva loodest. Seepärast pidime üle kahe ööpäeva aerudega tõmbama, kuni Gotlandi otsa kätte saime, ja sealt veel mitu higimärga hamet välja väänama, enne kui Visby Maarja kiriku torni ots laineselgade seast paistma hakkas. Kogu aeg kaks tundi aeru, kaks puhkust. Olav ise keeras liivakella ega andnud endalegi armu. Tegi teistest rohkemgi. Pidasime temaga kordamööda tüüri, ja kui mõni meestest väga ära väsis, võtsime selle käest aeru.Ainult öösiti lasksime kogu laevaperel nii kaua puhata, kui Suur Vanker arvata kuuenda osa oma ringist ümber Põhjanaga sõitis.

      Just niisamuti nagu mõõgamängu juures, panin ka meresõidul imeks Seidforsi vanema väsimatust. Ta peaaegu ei maganudki. Polnud tal parajasti pistmist ei aeru ega rooliga, pajatas ta lugusid. Jutte jätkus. Neid võttis ta nagu põhjatust salvest. Küllap oli kuulnud teistelt, osa ka lugenud raamatutest, kuhu targad mehed kõik tähtsamad asjad ja sündmused kirjatähtedesse on voolinud.

      Üks lugu, mis mulle iseäranis meelde jäi, on saaga kaubalinna Vineta kadumisest. See kostis Olavi suust nii:

      «Saksamaa rannal on saar, mida hüütakse Usedomiks. Selle maakaarepoolses rannavees võib ilusa ilma ja vagase veega näha suure ning vägeva linna varemeid. See oli kord kuulus ja rikas linn Vineta, mis arvata poole tuhande aasta eest pidi oma pattude pärast kandma СКАЧАТЬ