Vihavald. Herman Sergo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ eest seista ei märka. Just nagu linnas üleskasvanud inimenegi ei tea, mis metsas ohtlik võib olla.

      Mis Muhus-Saares arvatakse? Küllap peavad surnuks. Oleks pidanud neile paadiga sõna saatma, et kõik läheb hästi, kannatagu veel aastat paar. Aga säärane teade võib ka ordumeeste kõrvu ulatuda ja siis hakkavad nad sinnajäänuid veelgi hullemini pigistama. Panevad piilurid randa valvama, võivad koguni Rootsi kuninga kaudu neid Soomest tagasi nõuda nagu pakkujooksnud träälisid.

      Nii kaugele ma oma mõtetega jõudsingi, kui korraga merelt vali kisa kostis. Üsna ranna lähedal seisis paraja kalapaadi suurune lodi, aerud sisse tõmmatud, pool tosinat meest peal.Nägin, kuidas lodjalt visati vette rõivastest paljaks kooritud poiss. Kui poiss paati tagasi tahtis ronida, peksid teised teda peente ja nõtkete pajukeppidega vastu pead, selga ja paadiparda järele püüdlevaid käsi. Merreheidetu röökis valu pärast, vajus vahel vee alla, tõusis taas pinnale. Paistis, nagu tahetaks siin kedagi säärasel kombel surnuks piinata. Kuid paadisolijad, kes vees paterdajat utjasid, möirgasid naerda ja neile näis asi suurt lõbu valmistavat. Ei, siin polnud igal juhul mitte tegu kohtuliku piinamisega.Veesolija aga väsis üha enam ja jäi iga kord pärast pinnaletõusmist ja järjekordset hoobisadu ikka kauemaks ja kauemaks vee alla. Korraga märkasin enda kõrval pikka tugevat meest. Seljas oli tal lihtne, kuid kallist pleekinud linasest riidest lühike kaupmehekuub, pargitud nahast pehmed säärsaapad jalas. Rõivaste järgi oleks teda hõlpsasti sakslaseks võinud pidada, kuid tema paks ja hele juus, sinised silmad ja pehmemad näojooned lubasid teda rohkem põhja poolt meheks arvata.Ta polnud küll noor, kuid tema paledel puudusid ka vanuse jalajäljed. Temagi vaatas, mis merel toimus, kulmude vahel vihakorts.

      «Need pole üldse inimesed, ennemini vanakuradi teenrid!» lausus mu kõrval seisja pigem iseendale kui mulle. «Aga oodaku nad, homme on taas päev!»

      «Mis kurja see poiss on teinud, et teda sääraselt piinatakse?» küsisin.

      «Paistab, et oled siin kandis võõras. Hansakaupmehed proovivad oma tulevast õpilast. Kas sellel ikka hing nii kõvasti sees istub, et teda oma röövlijõuku vastu võivad võtta. Igaühega, kes Hansa kaubakooli tahab astuda, tehakse niimoodi. Ja see pole veel kõik. Neid suitsetatakse korstnates, joodetakse õllega poolsurnuks, tõmmatakse laeva alt läbi. Juhtub keegi sääraste proovimiste kätte surema, siis öeldakse, et ega tast nagunii asja poleks saanud.»

      Mu jutukaaslane rääkis Skåne rootslaste murrakut ja mulle sai selgeks, et ta polnud sakslane.

      Üle parda heidetu, kes arvatavasti juba mitu suutäit vett oli neelanud, vajus vee alla ja temast ei paistnud tükk aega midagi. Siis tõusis pinnale juuksetukk. Mehe käed liikusid lõdvalt nagu hülge loivad.Vist arvati seal nüüd, et on küllalt juba nalja saadud, poiss tõmmati juukseidpidi paati ja sõuti kaldale. Käsist-jalust kinni hoides hakati teda linna poole kandma. Seejuures lauldi saksakeelset pilkelaulu ja naerdi peksasaanu vähese vastupidavuse üle.

      Rongkäigu ees sammus pikk ja tugev noormees, mõõk vööl. Meie kohale jõudnud, vaatas ta mu kaaslast ja röökis õllelõbusal häälel:

      «Sellid, see taani Atter pole ka veel kastetud. Käed külge!»

      Pooltosinat meest kargas mu kõrvalseisja kallale nagu koerakari karu kimpu. Kuid Atteriks hüütu polnud kergelt murduvast puust. Keda tema rusikahoop tabas, see pikali lendas.Varsti olidki kõik veest väljatõmmatu kõrval loogus. Kes hoidis pead, kes nühkis jalga või kätt ja aietas. Püsti seisis ainult see, kes käsu oli andnud. Seisja tõmbas aeglaselt mõõga ja lausus säärase ussivihaga, et ta häälgi roomaja kombel sihisema hakkas:

      «Selle eest sa maksad eluga, taanlasest koerapoeg!»

      Tapateraga sõjariistata mehe kallale! Säärane asi oli pöörasus, ausate meeste vahel ennekuulmatu. Seda võib ainult viimane lurjus – sakslane, käis mul läbi pea.

      Ja kärme mõõgahoop langeski Taanimaa mehele otse vastu lagipead, kuid siiski mitte teraga, vaid lapiti rauaga. Mees kukkus raskelt nagu härg. Sakslane tahtis teistki hoopi anda, nüüd juba lamajale, kuid minu süda ei andnud enam pealt vaadata. Tõmbasin oma tera tupest ja astusin vahele.

      «Aitab!» ütlesin.

      «Kes sa niisugune oled?» karjus sakslane ja tungis mulle peale. Kuid mul oli ka kilp, mida temal polnud, ja seetõttu ei saanud ta mulle midagi teha. Minu au aga ei lubanud oma sõjariistade üleolekut ära kasutada.

      «Tahad võidelda, muretse endale kilp,» ütlesin tema hoope ja torkeid kõrvale juhtides.

      «Willibald, kilp!» röökis vihale aetud sakslane. Willibaldiks hüütud poiss, kes end maast üles ajas, jooksis paadi juurde, kahmas sealt kilbi ja andis mu vastasele. Nüüd läks tööks!

      Sakslane paistis olevat säärast liiki mõõgamees, kes vist paljud oma vastastest kahetsema oli pannud, et nad tera tuppe ei jätnud. Ka minul lõi korraks mõte läbi pea: kas maksis mul võhivõõra kaitseks oma elu kaalukausile panna? Hoop järgnes hoobile nii kiiresti, nagu oleks lööjal kolm kätt ja kolm mõõka. Kaitsta jõudsin end ainult taganemise hinnaga. Kuid selja taga oli meri ja sinna polnud rohkem kui kümmekond sammu. Ka vastane teadis seda ja sinnapoole ta mind ajas.

      Korraga nägin otse ihuilmsi, nagu võitleksin ma oma isa mõrtsukaga.Tundsin, et jätta veretasu kätte maksmata teeks mulle häbi mitte ainult elavate, vaid ka kalmuliste ees. Sain uut jõudu, uut julgust.Vastane paistis küll tugev ja kiire, kuid olin temast pool pead pikem ja mu mõõgaulatus oli suurem.

      Me mõlemad hoidsime oma kilbid rinna kohal, kuid siiski küllalt kõrgel selleks,et vajaduse korral välkkiirelt ka kaela kaitsta. Pilkudega jälgisime teineteise mõõkasid ja silmi,et iga löögi vastu valmis olla. Niipea kui sakslasele lähedale sattusin, tahtsin tabada torkega tema jalga, kuid vilunud võitleja hüppas eest kergelt nagu kass ja andis tagasi säärase põiklöögi, mille kilbikumerusega hädavaevu vastu jõudsin võtta.Võitlus tasakaalustus ning nägime mõlemad, et üleliigse rabamisega kaugele ei jõua. Muutusime ettevaatlikumaks ja enamik lööke langes kilpidele.

      Nähes, et mu rinnast ega ka kaelast tema mõõgale märklauda ei saa, püüdis sakslanegi tabada mu jalgu, vahel aga äkkhoobiga riivata nägu või mõõga käekaitse tagant lagedal olevaid sõrmi. Kaitsesin end päris hästi, vahetevahel tungisin ka ise peale, kuid sakslase mõõk ja kilp ei jäänud kusagile hiljaks. Iseäranis raske oli mul harjuda vastase kilbiga, sest see polnud tavaline, vaid meie omast märksa suurem, sitkest puust, paks nahk vasega peale needitud. Ainult nupud keskel olid rauast. Minu kilp oli aga üleni rauast, terav kisuline näsa keskel. Kartsin kõige rohkem, et mu mõõk võib tema kilbi puust ääre sisse kinni jääda ja murduda.

      Äkki tundsin, et mul veri mööda kaela alla jookseb. Mõõgatorget ega hoopi polnud ma märganud. Ma ei saanud mahti katsuda, kas haav oli suur. Meenusid jutud, kus räägiti, et võitluspalavuses võib saada kas või surmahoobi, mida ei tunnegi, kuni kokku varised. Mu mõõk muutus raskemaks.Tuli see nüüd haavast, väsimusest või ainult mu mõtetest? Seda märkas ka vastane ja sai nagu uut hoogu juurde. Mõistsin, et kui ma nüüd midagi ei tee, teeb seda sakslane.

      Taganesin. Meelitasin vastase veelgi julgemaks.Tõrjusin hoobi mõõgaga, hüppasin siis kiirelt ligi ja tõukasin oma kilbi rauast näsa tema kilpi.Tõmbasin nüüd kõigest jõust allapoole. Sakslase kilbi käepide katkes.Astusin niisama kiiresti tagasi, tõrjusin tema põiklöögi kokkuhakanud kilpidega ja torkasin. Vastane jõudis vaid veidi kummarduda ning tera läks läbi tema vasaku õla, poole vaksa võrra kõrgemale, kui olin sihtinud.

      Nii palju peab tõele au andma,et keegi teistest sakslastest vahele ei tulnud. Küllap nad oma mehe võidus vist ikka nii kindlad olid. Nagu pärast kuulsin, polnud see sõjasulane veel koguVisby linna vahisõdalaste seas ega teistegi СКАЧАТЬ