Vihavald. Herman Sergo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ maa juba paljas. Nii läksime siis kogu aeg paare vahetades, et rännuraskus kõigile ühetasa langeks.

      Lõunaks istusime langenud puutüvele ja sõime külmalt kaasavõetud kala või liha. Kel janu oli, hammustas lund. Päevaveerul pidi esimene paar ammud valmis hoidma, et õhtuks värsket lasta. Noole ette saime mõne unelt ehmunud jänese. Suuremaid loomi me laskma ei hakanud, sest nende nülgimine-küpsetamine oleks liiga palju aega võtnud. Pealegi poleks me säärase paarikümnemehelise perega metssiga või põtra korraga ära süüa jaksanud. Koormaks kaasa võtta polnud aga mõtet.

      Ööseks murdsime noori kuuski ja tegime neist püstkoja. Keskele lõkke. Sõime kõhud küpseliha täis ja siis oksad alla ning mehed magama. Kordamööda üks mees vahis, kes tuletoidu eest hoolt pidas ja külje pihta toksas, kui mõni end leekidele liiga lähedale veeretas.

      Keskööl aga ärkasid mehed koera vihase haukumise peale ning siis jooksis lõkke juurde Üksi, ähmi täis ja kuklakarvad hirmust kohevil. Läksime vaatama. Puudealuses pimeduses hiilgasid hundisilmad. Võtsime tuletukid ja hirmutasime hallivatimehed metsa tagasi. Üksi aga, kes kojusaatmise kartusel kogu rännupäeva jooksul end näole ei olnud julgenud anda ja jälgi mööda järele oli hiilinud, võttis huntidest hirmu ning põgenes nende eest inimese juurde. Ei hakanud me teda nüüd enam ka koju tagasi sundima. «Las ta tuleb ühes,» otsustasime. «Võib-olla on temast kasugi.Vähemalt kui keegi peaks vastu tulema, on näha, et me pole hulkuvad purunäljas võsaröövlid, vaid et meil on kusagil ka oma koda ja kolle, kus jätkub vara koeragi toita.»

      Üksi nagu teadis, kuhu läheme. Näinud, et teda tagasi ei saadeta ja meeste hulka arvatakse, ei sörkinud ta enam meie sabas. Händ püsti, läks ta kõige ees, kohati kuni kurguni paksus lumes pahmerdades. Kolmanda päeva hommikul hakkas ta meid õhtukoosist rohkem paremale poole juhtima. Kui ikkagi vasakule hoidsime, jäi ta seisma, ajas koonu püsti ja ulgus.Arvasime lõpuks, et küll tark koer teab, kus inimesed elavad, ning jäime temaga nõusse. Kui õhtu eel metsaserva välja jõudsime, kust jõuka küla põllulagendikud, õuetarad ja tareviilud kätte hakkasid paistma, keeras Üksi end meie poole, ajas suu lahti, keele välja ning ootas kiitust. Mida ta väärt oli, seda ta ka sai.

      Nüüd tormas koer külasse. Paistis, et talle on siin kõik tuttav. Meie aga pidime lähemast tarest vanematalu järele küsima.

      Esimene, keda seal kohtasime, oli Asse. Uus lepakarva, vist Saksast pärit neljaniiekangast tehtud lühike kuub seljas, kitsenahast kintspüksid ja pehmetallalised säärsaapad. Juuksed pöetud, pikk puss vööl. Nii uhkeid rõivaid polnud meist keegi veel kandnud. Nagu peremees palus Asse meid vanematarre sisse astuda ja külgpinkidel istet võtta. Rääkis, et Jouni läinud juba mitme päeva eest suure saatemeeskonnaga Seidforsi Olavi juurde nõupidamisele. Seal olla käimas tähtsad jutud. Tehtavat kavasid suurteks meresõitudeks ja sõdadeks. Rohkem Asse ei teadnud, kuid hakkajaid mehi olla hädasti vaja. Jouni omad olla heast elust ja pikast rahuajast nii rasva läinud, et neid maa küljest keegi enam lahti ei kanguta. Ka ei oskavat nad suuremaid merelaevu ehitada. Selle töö juhataja kutsutud koguni Gotlandist. Ka tema olla siin üks esimesi kirvemehi.Vanem jätnud temale käsu: peaksime me juhtuma tema äraoleku ajal siia saabuma, siis lahkelt vastu võtta.

      Ei hakanud me Asselt pärima, miks ta siia tuli ja kuidas ta Jounile ära oskas seletada, et Kerttu mees on ikkagi üks teine, aga mitte tema, nagu Mäejalal sai räägitud. Küll oleksime aga tahtnud järele küsida Üksilt, kes nüüd oma endise kodukolde suu ees reisiväsimust välja puhkas ja kodakondsetele saba liputas, miks tema siinsest jõukast talust meie koopakehvuse juurde oli tulnud. Küllap Üksi oleks Assest avameelsem olnud, kuid tema oskab kõnelda ainult koera keeles ja meie tema sõnu ei mõista.

      Lohijõe vanema talu oli tõesti jõukal järjel. See hakkas silma igast sülemõõdulisest seinapalgist, jämedatest rehepartest, mille all rippusid arvutud leivarattad, lohmakast keedukoldest ja suurest ahjust, kuhu kas või terve veiselooma ühekorraga küpsema oleks võinud panna. Sõjariistade rohkus tagaseinal andis tunnistust suurest meesperest ja majavaimu pühas päranurgas seisis väike laud, veekruus ja leivakannikas peal. Seal leidus küll ristiusu jumala kahest puust kokkulöödud märk, kuid paistis, et vanugi poldud siinkandis ära unustatud. Õues olin näinud suure vahtra all ohvrikivi, sügisesed verejäljed peal.

      Ka talu aidad-laudad, katusealused heina ja põhu jaoks olid tare väärilised. Inimestestki polnud puudu. Küll lambanahka kasukates perelisi, küll villavammustes sulaseid-piigasid ja keskelt kokkutõmmatud hamedes pöetud peadega träälisid, kellest vahel raske oli aru saada, kas oli tegu naise või mehega, sest ka habet ei tohtinud nad kanda.

      Pärast seda, kui piigad meile keedetud kala, leiba ja õlut lauale olid kandnud, sõime ning heitsime kõrvalolevasse suitsutuppa, kust õhtune ving juba unkaaugu kaudu välja oli jõudnud minna, magamisõlgedele puhkama.

      Söögi ajal olin mehi manitsenud, et keegi endale leivaga liiga ei teeks, sest hulga aega polnud me säärast jahurooga suhu saanud. Avara ja sooja suitsuhoone tahmased seinad tuletasid meelde Muhusse jäänud kasuisa koda. Kusagil kriiksus kohe päris kodunurga kilk. Küllap ka siin on oma kolde- ja ahjuvaimud nagu igas vanas tares. Küllap lävehaldjas kaitseb siingi magajaid paha eest, mõtlesin Lohijõe Jouni külalislahke katuse all puhates.

      Viimane peerg kustus. Lipsti oli Üksi mu kõrval. Haigutas ja surus end mu vastu. Ka tema oli väsinud. Las täna öösel teised penid istuvad ukseesisel ja valvavad. Surusin sõrmed koera karmkohevatesse kuklakarvadesse ning andsin end unehaldjate hoolde.

      Jouni saabus tagasi järgmisel pärastlõunal ja, nähes meid oma tares, oli väga rõõmus.

      «Olete just nagu jumalatest juhatatud!» hüüdis ta. «Saarlased on igipõlised laevaehitajad ja meresõitjad, vaprad ja kuulsad sõdalased. Loodame, et nende pojadki oma isade heale nimele kõlavust lisavad. Kuhu te mu väimehed jätsite?»

      «Kõige tublimad mehed jäid kodukohta kaitsma,» seletasin.

      Sel õhtul Jouni oma pärisjutuga siiski välja ei tulnud. Pakkus õlut, jõi ise ja jutustas oma noorpõlve laevaretkedest ning juhtumustest.

      «Jah, ajad pole enam need, mis olid,» algas Jouni ja ohkas. «Vanasti, esiisade ajal ja veel minugi noormehepõlves aitas sellest, kui paari mehega merel kaubavedajale ligi ajasid ja küsisid: «Mis kaup?» Kui nad siis vastasid, et sool, riie, raud või sõjariistad, ükskõik, panid ette, et tulgu saarte vahele, kraam kraami vastu. Et meil on mett, vaha, tõrva ja lina – pole kuhugi panna. Ka hõbedat on jalaga segada. Aga näe, soolast puudu, rauda pole ammu juba keegi näinud. Meestel külas kivikirved ja luuotsaga nooled-odad. Loll hansalaeva vanem või Gotlandi kipper mõtles, et miks kaugele Novgorodimaale minna, kui otse oma ukseesisel kaubast niisama palju võib saada. Sõudiski meie järel jõesuhu, sealt üles koseni. Niipea kui ta oma laevaköied puu taha kinni oli saanud ja lauad maale, kargasid Lohijõe mehed metsast välja ning tegid puhta töö nii kauba kui ka meestega. Ükski koer ei haukunud.»

      Jouni istus laua taga. Suur ja võimukas. Näonahk pingul, veri all. Rüüpas kapa äärest õlut, pakkus ka meile ja jätkas teistelt sõna ootamata:

      «Siis aga hakkasid hansa kiprid meie randadest kaugemale hoidma. Pidi ise pikkpaadid ehitama, mehi täis panema ja kaupmeestele kaugele vastu sõitma, vahel kuniViru rannani.Püüdsime kaubalodjad kinni, meestega tegime lühikese lõpu – ja kaubaga koju. Need olid viimased ajad, kus väheste inimkaotustega suuri asju võis teha.

      Aga kaupmehed läksid veelgi targemaks. Ehitasid kõrgete sõudeparrastega koged, pärast pandi purjedki peale. Oda-, nooleja mõõgamehed kogu aeg valvamas. Ühe-kahe pikkpaadiga sa sihukest röögatut ära ei võta.Vaja nelja-viit sõjaalust. Seda aga üks küla enam ei jaksa.»

      Pärast kolmandat kapatõstmist vajusid vanema silmad midagi õige pinevat meelde tuletades pilukile.

      «Ükskord, СКАЧАТЬ