Vihavald. Herman Sergo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ leidub su linnuses koguni müügirauda, riiet ja soola?»

      «Lohijõe Jouni võib anda kõike, kui ainult tasus kokku lepitakse. Ostja maksku õiglane hind ja ta saab väärt kauba,» kinnitas Jouni ning tema pisut umbusklik pilk libises minu ja oma väimeeste vahet.

      «Just nii nagu meie tänanegi toimetulek,» kinnitasin.

      Seepeale köhatas Jouni oma köhatuse ja tegi minekut. Niipalju temalt veel varises, et võiksime madisepäeva paiku, enne kui metsas allikad kohisema hakkavad, Lohijõe poole käima tulla. «Ajaks vähe mehejuttu…» Rohkem tema suust sõnu ei sündinud. Ütlesid hüvasti ja tõusid sadulasse. Õigemini, teised küll tõusid kergelt ja kärmelt, nagu ühele sõdalasele sünnis, kuid Jouni ise ähkis ja võttis tükk aega hoogu, enne kui rahutult tammuva ratsu laudjale prantsatas. Piibrinahapuntrad sadulate taha seotud, sõitsid nad minema, seljad väärikalt sirged.

      Lohijõe Jouniga saab jälle kaubale

      Õnnepäe haavale lõi sisse küll kuumus, kuid must tuli jäi tulemata ja mees elas ropsu üle. Ööd ja päevad hoolitses tema eest Kerttu nagu hea haldjas. Paremad tükid kitse tagakintsust, põdramullika keeleliha, metssea südamed säristati tule kohal pruuniks ja muredaks ning viidi sauna, kus mees lavatsil toonelastega kimpus oli. Ainult suitsu ajaks kanti haige leinakase pehmete okstega vooderdatud kandekastis Ulva koopasse. Kogu mäejalami nais- ja meespere pidi, niikaua kuni Õnnepäe põdes, end jõejää augus kasimas käima, lõkkel keedetud leelis pea- ja seljapesuks. Aga pikapeale haavakuumus jahtus, noor luu ja liha kasvasid kinni. Juba pappide kalendri Antoniuse päeva paiku, kui karu koopas teise külje keerab, ajas ka Õnnepäe end esimest korda istukile, Kerttu varmas käsi kukla all.

      «Mis sa ise arvad, kas su käest veel oda heitmiseks asja saab?» küsis Kerttu.

      «Saab küll. Õlaliiges on ju terve, hoop läks rohkem rangluu pihta,» vastas Õnnepäe.

      «Siis jääd mu meheks sina,» tegi tüdruk otsuse.

      «Kui sul aga sel ööl Assest midagi külge ei jäänud…»

      «Midagi ei jäänud,» kinnitas Kerttu ja pani täie omandiõigusega käe ümber mehe kaela.

      Just sel silmapilgul juhtusin mina saunakoopa uksest sisse vaatama, et Õnnepäe tervise järele küsida. Ja seal nad siis rääkisid, missugune kõnelus nende vahel käimas oli.

      Mul polnud Kerttu otsuse vastu midagi ja ühel tuisusel päeval, kui kõik mehed kodus olid, kuulutasin Kerttu ja Õnnepäe kaasalisteks. Õhtul olid kõik mehed kodus küll, kuid öösel kadus Asse. Ei tulnud järgmisel ega ülejärgmisel päeval tagasi.Tuisuga otsima ka ei tasunud minna, nagunii jälgi ega märki ei leia. Et aga mehel midagi muud hullu kavas polnud kui ainult pikem teekond, seda kinnitas Ulva koopast võetud soku suitsutatud seljapoolik. Kadunud olid ka Asse oda ja amb, tael, täksikivi ja tuleraud.

      Pärast seda läksid päevad nagu talvepäevad ikka. Ühetaolised ja igavavõitu. Nende minekust andsid teada ainult päikese tõus ja loojang, kuu ja taevatähtede muutused ning sirvilaudadel lapatud nädalad.Töö ja tegemine, mets ja jõgi, ikka üks ja seesama. Osa mehi käis metsavana ja veteema suurest salvest söögipoolist toomas, enamik aga võttis puid maha, lohistas neid mööda veega ülekallatud jäärada suvel ülesraiutavate tarede, püstaedade ja ka linnuse jaoks.Aga siis juhtus midagi.

      Ühel hommikul kõige magusama koiduune ajal kuulis Kerttu oma koopasuu tagant kraapimist. Naine ajas Õnnepäe üles. See arvas, et hunt, võttis seinalt tapri ja lükkas jalaga ukse lahti. Oleks peaaegu löönudki, kuid sai veel käe pidama.Väljas niutsus suur kollakakarvaline kodukoer, pruunid täpid silmade kohal. Hüppas mehe hoobiks tõstetud tapri alt läbi ja sööstis otseteed Kerttu aseme juurde, kus oma sooja keelega üle naise näo tõmbas.

      «Üksi!» hüüdis Kerttu üllatunult ja haaras koeral kuklakarvadest. «See on ju saadik Lohijõelt, meie Üksi!»

      Koer oli kõhn ja nälga näinud, kuid terve ja tugev loom. Metsas oli ta viibinud vaid paar päeva, sest tema karv oli veel sile.

      «Küllap kellegi lõhna järele tulnud,» arvas Kerttu.

      «Jouni käimisest on liiga palju aega möödas,» arutasid mehed päeva poole, kui asi juba kogu Mäejala perele teada oli. «Aga äkki Asse? Jõudis Lohijõele välja ning temal võis ehk pisut Kerttu lõhnagi veel juures olla ja… Kes teab, mis mõtted targale koerale pähe tulid.»

      Söötsime Üksil kõhu täis ning siis istus ta künkajalamile ja võttis vapralt alles ehitamata Mäejala linnuse koera kohustused enda peale. Olgu siinkohal ära öeldud, et tulevasele asulale otsustasid mehed anda nimeks Mäejala. Ka minul polnud selle vastu midagi. Koerast oli meil suur kasu. Haukus jõe kaldal vareste peale, kes kalu tahtsid varastada, metsas aitas meestel loomajälgi üles võtta. Ka nimi Üksi sobis talle hästi, sest tema oli meie esimene loom ja teiste neljajalgsete puudumisel pidigi ta end pisut nagu üksikuna tundma. Rähni kevadekutsumise toksimised oli ära kuuldud, talve selgroog pooleks murdunud, lumehangede harjad vajusid maadligi. Kaugel see metsallikate helingi seal enam võis olla. Hakkasime Lohijõele minekuks valmistuma. Ega Jouni siis suusoojaks paaditöö meestest ja laeva juhtimise oskusest rääkinud. On aga Lohijõe vanemal laevaehituse juurde oskajaid mehi tarvis, peab ta ka ise olema valmis midagi vastu andma.Andma seda, mida temal on. Suurtalu peremeestelt võiks saada viljaseemet ja loomi, mõnelt rikkamalt koguni rauda, soola ja niitel kootud riiet.Võib-olla saab naisigi, sest enamikul meie meestest polnud kodukandis kellegagi kindlat kaupa maha tehtud.

      Arutasin kaua, keda kaasa võtta, keda jätta. Arvata võis, et Jounil polnud abi vaja ainult päevaks-paariks, kes teab, ehk kogu suveks. Saarte hõimudele häbi teha ei tohi! Seepärast tuleks sinna viia kõige tugevamad, kõige vilunumad kirve- ja teslimehed. Ka oda-, ammu- ja mõõgamehed peaksid nad olema, sest kes see kõiki asju ette näeb.

      Aga ka kodus on hädasti vaja hakkajaid mehi, kes alet põletavad, seemet mulda heita ja linnust ehitada oskavad. Küllap võib tulla seegi päev, kus kogutud vara kaitsel kellelegi koguni tapatera hirmu tuleb näidata.

      Minnasoovijatest valisin vähemalt pooled rannamehed, kelle isad juba olid laevatöö ja merega kokku kasvanud, kes ka ise mitme paadi kiilu maha olid pannud ja mitu üleveesõitu kaasa teinud. Kokku sai kaasatulijaid kakskümmend, mina ise kahekümne esimene. Südame julgustuseks igal mehel kaasas amb, kümmekond noolt ja karuoda. Minna tuli jalgsi, seepärast me mõõku ega kilpe kaasa ei võtnud.

      Minu äraoleku ajaks jätsin meestele vanemaks Õnnepäe, kelle haav oli juba täiesti paranenud.

      Ja siis ühel koiduvalgel, mil külmselges taevas juba tükk kevadet kumas, männimets vaigu järele lõhnas ja kasteheinakõrred läbi hangeharja tungisid, tõmbasime oma pikk-kuue hõlmad põlvede eest vöö vahele üles ning seadsime paarikaupa minema. Koit jäi seljataha. Metsaservas ei suutnud ma kiusatusele vastu seista ja vaatasin korraks tagasi. Mahajäänud meestesalk seisis jõekaldal, kolm naist koopaustel. Ja järsku nägin ma ka seda, mida seal veel ei olnud. Nägin kaugele koidukumasse uppuvaid pärispõlde, jõeluhas söövat sarvloomade hulka, rammusaid hobuseid ja sadu lambaid. Künkal kõrgus linnusevall, sakiline palktara peal, ähvardav nagu hundi avatud suu. Mäejalamil aga tihe sumbküla oma tarede ja püstkodadega, õued täis mängivaid lapsi ja kaagutavaid kanu. Selles asulas oli koos kogu Muhu ja Saare rahvas.

      Kujutelm kadus.Taas olid seal vaid lume ja mulluse kuluheina kurbhallid laigud ning mäeküngas, selle all haigutasid mustad koopasuud. Kaugemal radu täissõtkutud jõejää. Künkajalamil palgivirnade vahel käputäis luukõhnu mehi.

      Läksime paarikaupa üksteise järel astudes. Algul aitasid meid jahimeeste rajad, siis aga muutus metsaalune lumi СКАЧАТЬ