Kodumaa. Mälestused. Sergei Volkonski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Sõnamaagia (needused, itkud, loitsud, nutulaulud)! Rida lühikesi lööke – kuulake: „Lõokesed tõusevad lendu, langevad alla, liuglevad, kaovad.” – „Rong puhib, võtab hoogu, puhkimine muutub pingelisemaks, rataste mürin kiireneb, nõrgeneb, kaob…” Tõus muutub pingeks – pinge jõuab haripunkti – leiab lahenduse ja kaob – algus ja lõpp sulavad ühte …

      Kuulen siin repliiki: „Nojah, pärast kõike seda, mida on viimasel ajal proosarütmi arendamiseks tehtud …”

      Volkonski rütm on mulle armas, sest see on loomulik. Kui selle sünni juures üldse keegi viibis, siis ilmselt üksnes – Jumal!

      Niisama loomulikud ehk Jumala antud, nagu on Volkonski rütm, on ka tema kujundid. Näiteks murdunud kuueharuline pihlakas lebab maas kui täht. (Kuus haru kui kiired.) Või „puude saared”, või „jääraku neem”. „Arhitektooniline allee…” (Kohe kangastub gooti katedraal.) „Lõikusmasina tiivuline pöörlemine, külvimasina tärisev hüplemine.” Peatugem viivuks lõikusmasinal. Kolme sõnaga on antud kõik: nii liikumine kui ka vorm, isegi näkku puhuv tuuleiil… Kuid proovige sõnu ümber tõstes öelda: „tiivulise lõikusmasina pöörlemine”. Kõigepealt torkab pähe küsimus: kas tõesti olid sel tiivad? Kogu tähelepanu koondub tiibadele, taju takerdub, kujutluspilti ei teki. Kuid „tiivuline pöörlemine” – ei mingit kahtlust – sa lendad!

      Ja nüüd helikujundeist (mis, muide, peaaegu puuduvad imažinistidel – välja arvatud Jesseninil endal –, nad on hämmastavalt „kõva kuulmisega”). „Räägib kui raiudes”, niidumehe „kurguhäälne ergutushüüd”, mesimummu „pahane sumin”.17 Milles peitub nende jõud? Kõik vahepealsed sõnad on ära jäetud, mulje esitatakse nii, nagu see esimesel hetkel tekib, edasi antakse peaaegu vahetu taju. Seegi on lapselik võte. Tühja täis ajalehekeelest rikutud täiskasvanud lõppude lõpuks isegi ei mõtle nii. Kui öelda „pahane sumin”, siis see ongi juba kujund. Kujundite hulka arvan ma ka väljendi „hundilik altkulmupilk”18, mis mind ennast eriti paelub. Me kõik teame, mida tähendab altkulmu vaadata, me kõik teame, et hunt ei vaata silma. Autor võttis kätte ja ühendas inimliku poolpilgu hundiliku mittepilguga, mispeale tuli välja nii jube pilk, et hullemat ei saa ollagi.

      Erinevalt inimeste maailmast oleneb sõnade maailmas kõik või peaaegu kõik naabrusest. Romantikud teadsid seda omal ajal ülimalt hästi.

      Just nagu iga tõeline looming, nii toitub ka Volkonski keel kahest allikast: isiklikust ja rahvalikust. Isiklikule allikale heidab äsja loetu minu meelest juba küllalt valgust, seepärast vaatame veel, kuidas avaldub tema keeles rahvalikkus. Volkonski vene keel on tõeline varakamber. Võrdväärset õndsust kogesin ainult 1921. aastal Aksakovi „Perekonnakroonikat” lugedes. Siin pole tegemist mingi haudade lahtikaevamisega, veeuputuse-eelsete jäänuste elluäratamisega XX sajandil, muuseumivitriiniga, kus iga eseme juurde kuulub tuhat ja üks märkust … See on elav, kosutav, laulev vene kõne, selline, mis helab veel kaugetes külades ning poeetide mälulembeis südameis. Когдатошний, побывка, займище, помто…а, посейчас, кладовушка, „скламши ручки” , оглядка, порубка, потрава, „пить-не-пью”, фырк, дых, вспых.19 Varakamber, ma ütlen! Tema raamatust väljudes tunned, nagu tuleksid värskendavaist voogudest. Ja pange tähele – kui jutt käib abstraktsest mõtlemisest, ei ole kunagi rahvas see, kes abstraktselt mõtleb; abstraktne mõte jääb väljapoole rahvalikkust. Vaimse ringi igal raadiusel on oma kõnepruuk.

      Kui vürst Volkonski õppejõuna Nõukogude Venemaal töötas, siis minu meelest seisnes üks tema suuremaid teeneid selles, et ta puhastas vene keelt, naeruvääristades võõramaist vahtu ning rookides seda halastamatult keelest välja. Lugege veel kord „Hävingut”, saate naerda. Ma pole seni veel maininud Volkonski huumorimeelt, ehkki see on terve omaette maailm! Kas pole tema mõisaelu „Kolkas” „Surnud hingede” järg (ja tänane Venemaa gogolliku Venemaa järg)? See, mis Volkonski Gogoliga lähedalt sugulaseks teeb, on sarnane lend – mõlemad alustavad sügavast vene elu-olu padrikust ning sööstavad kõrgele selle kohale. Neil pole raske ümber paikneda, nad ei klammerdu ainuma jalatäie maa külge (sellest omadusest oli Tšehhov loomuldasa ilma jäetud). Kõiksuse võit paiksuse üle, olemise võit olme üle. Hüvastijätuks veel viimane katkend. Autor pöördub tagasi koju pärast rammusat, joobnud, lärmakat, prassivat nimepäevapidu naabermõisas:

      „Sõidan kuupaistes mööda stepi pehmet mustmullast teed; kuupaistes laiuvad koristatud põllud ja viljahakid turritavad kuuvalgel nagu saladuslikud kindlused. Kuupaistes puhkavad külad; uinunud tarede aknad helgivad… Sõidan ja meenutan kuuldud jutuajamisi.”

      Panin oma artiklile pealkirjaks „Seeder”. See on kõrgem kui kõrge, sirgem kui sirge puu, mis kehastab ühtaegu nii Põhja kui ka Lõunat (liibanoni seeder ja siberi seedermänd) ning on Kesk-Venemaal üpris haruldane. Niisamuti on ka Volkonski olemuses ühte sulanud vaimu põhjamaine hiilgus ja (emapoolne) ladina žest. Kahetine on ka tema saatus, seesama, mis on lasunud kogu Volkonskite sool: Siber ja – Rooma! (Ei pääsenud sellest ka dekabristi lapselaps, sest neli aastat Nõukogude Venemaal – mis see siis oli, kui mitte Siber?)

      Nimetasin oma apoloogia „Seedriks” veel selgi põhjusel, et kogu oma endisel kümnel tuhandel tiinul pidas ta kõige kallimaks just seda maalapikest, kus kasvas tema enda istutatud siberi seedermänd! „Ta on võimas ja paistab kaugelt silma, tema rohelus on sametine ja ta valitseb kuuskede üle.” Veel viimne peatus, sõbrad! „Võimsus” ja „sametine rohelus” – jõud ja hellus – kas see vastandus ei ütle teile midagi?

      „Ja teadke, et kõigest sellest, mida ma kirjeldasin, on mul alles – ja on ka praegu, nende ridade kirjutamise ajal minu ees – ainult üks käbi seedermännilt, mis jäi sinna, Tšumaki kõrgendikule…”

Praha, jaanuar 1923.

      Kodumaa! Kui keerukas, ja keerukusele vaatamata – kui tabamatu on see mõiste praegu. Me armastame oma kodumaad – kes ei armastaks oma kodumaad? Kuid mida me temas armastame? Mida? Kas seda, mis on olnud? Seda, mis on? Ei. Kas seda, mis tuleb? Me ei tea. Oma maad? Kus see on? Ainult riismed on järele jäänud. Oma rahvast? Kus on tema nägu? Pimeduseloori tagant nägu ei paista. Meie maa mõtteid? Milles need väljenduvad? Meie maa häält? Kus see kõlab?

      Sellegipoolest panen oma mälestuste kolmanda osa pealkirjaks „Kodumaa”. Mida see mõiste endas kätkeb, selgub siis kui olen kirjutamise lõpetanud. Selgub sellepärast, et ma kavatsen kõnelda kõigest avameelselt. Ma ei ürita kodumaa mõistet kokku panna, vaid annan oma tulevastele lugejatele võimaluse teha järeldusi.

      Ja kui lugejate järeldused kõlavad kokku iga lugeja hingega ning kõlavad kokku ka omavahel, siis see kokkukõla, nende kokkukõlade ühtesulamine ongi meie Kodumaa. Ta pole reaalne, kuid on tugev oma metafüüsilisuses; ta ei asu meist väljaspool, kuid on seda tugevam meie sees; ta minetab oma kitsad maised piirid, kuid saavutab isikulise teadvuse ääretuse.

      Ning juhul, kui loobume maistest oludest ja kiindumusest ühe paiga vastu, taaselustame oma loovas mälus selle, mida enam pole; kui nendes ülevates kõrgustes, kuhu meie vaim on varjunud, meie meel tuhmub tarbetu kurvastuse silmaveest, siis lausume koos luuletajaga:

      „puudub meil kodu ja puudub meil pagendus”20

      ja tajume millalgi nördimusest pulbitsenud hinge tasasel pinnal kummuli peegelpildi suurt tasakaalu.

      FALL

      Fall, СКАЧАТЬ