Kodumaa. Mälestused. Sergei Volkonski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Matavin, võrratu rütmitaju; tööline Nossov, kes suurel rütmikapeol esmakordselt lavale tulles mõistis, mida tähendab, kui öeldakse, et „kunst õilistab hinge”; kaks Tumanovit, üks lihtsalt Tumanov, teine piibuga Tumanov. Viimane aina vaatas ja vaikis, ent vastuseks lektori leebele noomitusele näitas ette vihikutäie igati põhjalikke märkmeid.

      Paljud jäid meelde nimepidi, ent veel rohkem on nimeta mälestusi: „Nimesid ma rohkem ei mäleta, kuid see ei tähenda, et oleksin unustanud inimesed.” Ikka ja jälle tuleb Volkonski raamatus ette (eriti seal, kus kõneldakse „selle ilma väetitest”) südame ärevaid kokkutõmbeid, hirmu: „Äkki ta arvab, et olen ta unustanud?” Seesugusel iseäralikul südamemälul on ka eriline nimi: kirglik tänumeel. Tänu mille eest? Muidugi mitte tolle nisupüüli eest, mis tudengid talle oma kunstiretkelt kaasa tõid, mitte ka õunte eest, mis nad tema jaoks juba pärast ta stuudiost lahkumist kõrvale panid, vaid inimliku usalduse eest, selle eest, et nad olid lakanud vürsti umbusaldamast. Südamete eest, mis olid teravama pilguga kui punalippudest ja hieroglüüflikest dekreetidest pimestatud silmad.

      Muide, õunte asjus leidis aset järgmine dialoog: „„Me panime teie osa kõrvale. Siin on aadress ja siin paber, millega kätte saab.” – „Mis te endale tüli teete! Teil läheb neid rohkem tarvis, mina saan ka ilma õunteta hakkama…” – „Ei-ei, me teame, et te töötate rohkem kui meie.” Tunnistan, et võib-olla oli see minu elu kõige hinnatum kompliment, see tunnustus kommunisti suust…” Ja mina omakorda tunnistan, et võib-olla kuulub see vürsti tunnistus kõige hinnalisemate sõnade hulka, mida ma oma elus olen kuulnud.

      Vürst Volkonski lektoritöö Proletkultis oli väärtuslik, tema roll õpetajana – hiiglaslik. Andeid leidus sealses auditooriumis tema sõnul vähe (nagu igal pool!), kõigist oma kuulajaist pidas ta sünnipäraseks pärliks ainult üht ja seegi elas kuskil äärelinnas ning käis tunnis ainult ühe korra – „kuid oli avatuse värskus ja tulisus… Ma ei väida, et kunst nendest aja jooksul võitis, kuid Venemaa saab neist kunagi rõõmu tundma.” Annaks Jumal! Minugi vene süda ja inimsüda ei väsi, kuni üldse tuksub, rõõmustamast selle lihtsa ime üle, mida kujutab endast inimene – inimene väljaspool oma aega; vürst väljaspool vürstlust; inimene – mööndusteta: i-ni-me-ne.

      Kuidas aga suhtusid vürst Volkonskisse ülemused või ausamalt öeldes – võimud?

      Otsest kurjust ma neis ei näe. Pigem juba arglikke lähenemis-, leppimiskatseid. Moraalses plaanis oli ju Volkonski neile rohkem pinnuks silmas kui nemad talle. Tema oli neile elav etteheide, ja mis veel hullem, nende elav eitus. Tõepoolest, inimeselt võeti tööliste nimel kõik ära, kuid tema loovutas neile oma parimad tunnid, seistes seejuures veel avalikult vastu proletariaadi diktatuurile. Kas tõesti võeti ära kõik? Ilmselt mitte, sest kuidas ta siis ikka veel anda saab? Mis on see, mida pole võimalik ära võtta? Ja miks ta „proletariaati” vihates ometi hoolib töölistest?

      Kui palju mõistatusi! Peamine neist aga kõlab nii: kuidas saab inimene, kes ei ole jäetud ilma mitte ainult „ülearusest”, vaid ka hädapärasest (valgusest, soojusest, leivast) ja kes vireleb hullemas puuduses kui viimane kehvik – kuidas saab ta kirjutada ühe raamatu teise järel ning olla seejuures veel silmanähtavalt rõõmuski – lihtsalt sellepärast, et on elus?

      Kõik ei mõtle sellistele küsimustele, kuid vastust aimab siiski igaüks. Just nagu too väike kommunist, kes Borissoglebskis Volkonskite perekonna külastamise pärast arreteerituna ülekuulamisel väitis: „Ega ma vürstide pool ei käinud, vaid inimeste pool”, nõnda tajus iga kommunist, olgu ta kõrges või madalas ametis, niivõrd kui temas oli säilinud inimlikkust, omal nahal toda inimlikkuse võimu. Lühidalt: kommunistidel oli Volkonski ees häbi ja nad austasid teda, ehkki ei mõistnud. „Te esindate muidugi kodanlikku kultuuri, kuid te olete iseseisev ja jääte omal moel endale truuks,” niisuguse hinnangu andis Volkonskile justiitsasjade komissar Krassikov. Või siis see naisehääl, mis telefonis anus, et Volkonski peaks loenguid mingis tuhande esimeses stuudios. Loengutest ei tulnud midagi välja, ent kolm päeva hiljem sai lektor oma üllatuseks palve esitajalt toidupakikese. Anuv hääl oli kuulunud tuntud kommunistile.

      Jah, need on tilgad meres. Väetid õlitilgad verises meres, ei need suuda tormi vaigistada! Kuid ärgem hakakem kommunistide kombel iga väärtust hulgaga mõõtma ning ärgem unustagem, et igale elajale leidub vastukaaluks ka Orpheus!

      Nüüd jääb veel kõnelda Volkonski keelest. Selle peamine omadus on nõtkus. Kirjeldustes on see kui viiulipoogen, dialoogis kui mõõk, mõtteis kui peitel. Vürstiga võib rahulik olla, sest sõnad ei juhi teda ja tema ei juhi sõnu. Nende vahel valitseb vaba liit, loomulik kooskõla – just nagu on kõige muugagi vürsti olemuses. See pole juveliiritöö (esteetluse ülipüüdlikkusest küürus selg) ega laliseva vaimustuse laviin, sealt ei leia ponnistusi ega kaost. Keel on rühikas ja sirge, just nagu tema ise. See keel on sündinud koos temaga, see on temast lahutamatu, tema teine ihu.

      Sõnadesse pandud mõtted on juba töntsid mõtted, vaid õnnelikel loometundidel sünnivad mõtted ja sõnad üheskoos. Piinarikas küsimus „kuidas seda öelda?” tähendab tegelikult üksnes teadvustamata küsimust „kuidas seda selgeks mõelda?”. Sõnade otsimine näitab mõtte ebatäiuslikkust – täpsustage mõtet, siis saab ka sõna teravaks. Nii ja ainult nii jõutakse viimistletud mõtteterani. Täiuslik mõte tuleb vormistada mõtteterana, teisiti pole võimalik. Kuid lisaks nõnda viimistletud vormile on keelel veel üks suur võlu, tema peamine maagia: rütm, hingus. Rütm on emotsionaalse alge jaoks seesama, mis viimistletud vorm mõttele – tema olemasolu tõend. „Hingan, järelikult olen,” ütleb hing.

      Vürst Volkonski hingab ühtaegu sügavalt ja kõrgelt, lugeja tunneb end tema rütmis rahulikult ja vabalt nagu hea ujuja veerohkes jões. Avame „Falli” esimese lehekülje. Aknast avaneb vaade joale. „Meri helgib kaugel, jõgi mühiseb sügaval, aken on kõrgel ning nende vahel on õhk ja avarus…” Mis see siis on, kui mitte täiuslik hingamine? Samas „Fallis” kõneldakse ka muistse jumala nägemisest: „Seal teisel pool jõge künka ees aasal seisab pronksist mees, Apollo nimeks; pole näha, mille peal ta seisab – tema jalge ees on pilved, ta on just nagu taevas või nagu taevaelanik maa peal…” Ning paar rida edasi: „Ja kui palju aastaid juba puurivad valged kivilõvid sellel terrassil oma liikumatut pilku liikumatusse öhe…”

      Keha viimne hetk maa peal on jäädvustatud nõnda: „Nii ilmus lume ja pakase kätte ja suundus Falli kodukirikusse, niinimetatud „kirikumajja” punase riide ja Rooma palmilehtedega kaetud vürstinna Maria Aleksandrovna Volkonskaja kirst… Valgete lumepatjade alt piilusid mustad kuuseoksad, kuidas rohelised palmilehed hauda libisevad… Kakskümmend aastat elu kadusid reaalsusest ja muundusid mälestuste hapraks vineks. Ja sel ajal kui halastamatu maamuld tasandas piiri oleviku ja lahkuva mineviku vahel, nägin ma üle meie all kasvava metsa latvade, kuidas tasandiku valge surilina taga ühineb meri taevaga…”

      Mis meid ses kirjelduses hämmastab? Surma väljendavate esemete tegusus. Ütleksin isegi, et siin on surm (liikumatus) antud edasi liikumise kaudu. Punane kirst tõuseb võitjana esile, kuuseoksad piiluvad lume alt, rohelised palmilehed libistavad end hauda, maamuld ise tasandab piirid. Kõik toimub inimesest sõltumata. Ja nii rohkest liikumisest sünnib – rahu. Kuid ega autor ainult selles lõigus lase „hingetuil” esemeil elada, liikuda. „Kui pehmelt ja madalalt poeb maa vee alla; valge liiv laotub helendavas vetevoos…” – „Hõbedane vesi jõesopis virvendab. Tõuseb lendu tutiga kiivitaja, tiivad longus, jalad ripakil – pole jõudnud veel kõhu alla tõmmata… Vanker koliseb ja kõigub…”

      Nõnda tajuvad metslased, nõnda tajuvad lapsed, nõnda tajuvad poeedid. Kuid lisaks pahuralt kõikuvale vankrile peitub ses lõigus ka teistlaadi väärtus: „võbeleb ja hõbeleb”15, see annab kohe – kooskõla kaudu – edasi ka virve ja sära! Oo, Volkonski, suur kooskõlameister! Vaatame kõige lihtsamaid näiteid: „Vesi võbeleb, hõbeleb…” СКАЧАТЬ