Kodumaa. Mälestused. Sergei Volkonski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ või tõugupesadega, mis pärast köögis ära põletati, tõi ta endaga kaasa uue idee, uue peatüki kava või mõne särava poleemikasädeme…” – „Ei lähe kuidagi meelest, et kui ta suri, tellisime, nagu kombeks, brokaadist katte. Kui see ära toodi ja me keha kinni katsime, ütles mu õde mulle: „Vaata äärispaela.” Ma vaatasin – seal oli ornament tammelehtede ja tõrudega…”

      Jelizaveta Grigorjevna Volkonskajale kuulub üks kõige liigutavamaid naiselikke hüüatusi, naise ja üksildase vaimu vaidlus, kus viimane sõna jääb – viimasele. Ta sõbrustas Vladimir Solovjoviga ning ükskord pudenes ta huulilt: „Ma armastan Solovjovi rohkem kui kedagi teist.” Samas sai ta sõnasabast kinni ja lisas: „Kõige rohkem armastan ma muidugi teid, oma lapsi, aga mu hingerahule …”

      Sellelesamale hingerahule, kus pole enam ei meest ega poega, vaid üksainus sõber – Vaim.

      Veel paar sõna poja puudelembusest. „Võitlusest kõrbega”, nagu ta seda ise nimetas.

      „Istutasime salusid, terveid metsi ja nii palju okaspuid, et teinekord õhtuti oli õhus männilõhna ja seenedki tulid sellised, nagu neid siinkandis enne pole olnud…” (Eks kosta siin vastukaja Aksakovile?) „Park on huvitav dendroloogiliselt – ainuüksi okaspuid on üle kahekümne liigi. Viimase kolmekümne aasta jooksul oleme puistuid rajanud ka pargist väljapoole. Lagedasse steppi tekkisid leht- ja okaspuusalud; stepp muutus pargiks järk-järgult; kes pole kaua Pavlovkas käinud, ei tunne kohta ära – kus oli paljas maa, on nüüd metsaviirud, salud…”

      Armastada puud, see tähendab armastada tulevikku. See kirg on kõigist kirgedest kõige isetum ja kaunim. Ja revolutsioon, see suur vappide ja tammede vihkaja valetab, nimetades ennast tulevikukireks. Täideviidud revolutsioon kujutab endast just nimelt tänasekirge, sest ta ei tunnista ei eilset (vappe!) ega homset (tammepuid!). Revolutsioon järgib kahte põhimõtet: rändtirtsuprintsiipi (põldudel) ja kirveprintsiipi (metsades); see on Louis XV deviis: „Après moi – le déluge!”12 Ning kõik need revolutsiooni kurikuulsad „24 tunniga” rajatud istandused on täpselt nagu võlulilled, mida fakiirid õhust esile manavad, ainult et erinevalt viimastest nemad isegi ei õitse.

      Nüüd veel viimane pildike hüvastijätuks. Revolutsioon, kaos, häving … Vürst Volkonski pügab pargitee veerel aiakääridega põõsaid. Sealt möödub keegi kaitsevärvi kuue ja kalifeedega tegelane, imestab vürsti nähes, vajub mõttesse ning küsib osavõtlikult: „Kelle jaoks te siin niiviisi rassite? Lausa valus vaadata. Ise te ju tulemust ei näe.” – „Ega ma enda jaoks, ma ilu pärast.” – „Ja kes pärast teid pügama hakkab?” – „Pärast mind ei pügatagi, siis hakatakse raiuma.” Kasvatamise žest on tal käe sees.

      Loomistung põhjatu sügaviku serval – see ongi surematus! Volkonski aiakääride kriiksumine – see ongi vastus kirvehoopidele!

      Aednik. Õpetaja. Mõeldes Jumalale loomise alguspäevil, näen teda alati aednikuna. Jumala esimestele päevadele mõeldes meenuvad iga kord Goethe viimased päevad. Goethe tema eluõhtul viib mõtte alati vürst Volkonskile. Mõni vürst Volkonski raamat (näiteks „Kunsti vastukajasid”) on oma objekti poolest Goethe olemusele „Kodumaast” lähedasemgi. „Kodumaas” on – autori kangelasliku enesesalgamise arvel – antud palju ruumi ajalikule, ümbritsevale, väljaspool tema enda olemust toimuvale. „Rääkigu teised minust, kui see neile huvi pakub – mina eelistan rääkida teistest.” Volkonski ütles seda seoses direktoriametiga, kuid sama hästi võib need sõnad üle kanda tervele raamatule. Kogu raamat ongi teistest. Mis ime läbi siis mina, lugeja, tõin kõigi teiste seast esile ühe – tema? Isiksus on see lihtne ja imetlusväärne ime, mida ei õnnestu varjata isegi arveraamatus! Me loeme ülestähendusi nähtust, kuuldust, läbikaalutust, kuid… see kõik on nähtud tema silmadega, kuuldud tema kõrvadega, kaalutud tema kaaludega, ja seepärast langeb kõik ajalik raamatust ära otsekui koorik, kest, ning kogu teose kohal kõrgub goethelikus nimbuses laup. Nõnda saab argisest, peaaegu päevakajalisest raamatust document divin (aitab juba meist, humains13!). Selles seisnebki Volkonski peamine sugulus Goethega: „Alles Vergängliche ist nur ein Gleichnis” – „Kõik maine on pelk metafoor”. Goethe ei vaadanud elu „kõrvalt”, vaid kõrgusest. Kõrvaltvaatajana näed ühte külge, ei muud. Eks seegi ole parem kui rahvasummast välja vaadata (kirikus või turul – on’s seal vahet?), aga… Pühakotta minnes ei leia me kooripealsest paremat kohta – seal on torn lähemal ja seljad ei varja altarit. Kooripealne pole nii kõrgilt üleolev kui esimesed kohad põrandal! Kooripealne tähendab eraldatust, esimene rida põrandal tähendab oma tühiste maiste õiguste rõhutamist. Revolutsioonil on voli teha esimesed viimasteks, aga ei ealeski kõrgeid madalaks. Vaade kooripealselt (sama, mis hobuselt!) on jumalik vaade. Isegi kui põrandal kehtivad nii- või naasugused vaheseinad (vürstile vürstlikud, töölisele proletaarsed!), siis ülevalt vaadates on kõik võrdsed, ühtmoodi tühised, ühtviisi – all. Armetud seisusevahed!

      „À vol d’oiseau”, „dans les nuages” 14… Kõigis neis väljendeis, millega siitilma väikekodanlus püüab vaimset äravalitust naeruvääristada, peitub teadvustamata tõde, omamoodi auavaldus. Mägi on tasandikust üle tänu sellele, et talle on avatud kõik kaugused. Luban endal esitada siin vürst Volkonski tähelepaneku, mida ta on põgusalt maininud ka ühes teises raamatus: „Kaugused on liikumatud, siit ka kõrguste rahu.” Kui ma ei teaks, et seda on öelnud Volkonski, peaksin pikemalt mõtlemata autoriks Goethet.

      Niisiis võin ma vürst Volkonskit julgelt nimetada eluõpetajaks. Mis puutub tema teatrialasesse loomingulis-loengulisse tegevusse, siis pole ma kummaski vallas mingi kohtumõistja. Kohut saab mõista ainult vaieldavas küsimuses, ent vürst Volkonski väärtus seisnebki just tema vaieldamatuses; lisaks peab kohtunik vastavat ala armastama, kuid siinsete ridade kirjutaja ei tunne teatri vastu isegi pelka uudishimu. Tean ainult juhusliku pealtnägijana, et kõigis õppeasutustes, kus Volkonski loenguid pidas, oli tunniplaanis tema õppeaine nimetuseks märgitud: „Volkonski”. Volkonski loeb Volkonskit.

      Lektor pidi tegema oma tööd revolutsiooni erakorralistes tingimustes. Alustanud 1918. aastal Tambovi Rahvaülikoolis, tegutses ta seejärel kaks ja pool aastat Moskvas, ilma et oleks sealt kuhugi mujale pääsenud. Moskva aastail 1918–1921… Mis meelde tuleb? Ennekõike – plangud. Bolševikel näikse üldse olevat plankudega mingi pentsik salasuhe – need tuleb kas lammutada või salapäraste pookstaavidega ehtida. (Noid kirjutisi kohe küll lugema ei õpi; ja mis veel rääkida dekreetides peituvast mõttest!) Küttepõuda, dekreete ja mahalaskmisi meenutades võib niisiis vabalt öelda: sein annab sooja, sein annab teada, sein annab viimse rahu.

      Sümboolne kirg seinte, müüride, teisisõnu piiride järele. Parteilisuse müür. Aga… ei ühti! Volkonski pidas ikkagi oma süsteemist loenguid revolutsioonilises Moskvas: Muusikalise Draama Instituudis, Proletkultis, paljudes stuudiotes. Teda kuulas Moskva igat seltsi noorsugu eesotsas kommunistidest juhtidega. Millised olid suhted ühtede ja teistega?

      „Sellest suurest rahvahulgast, mis kõikvõimalikes „stuudiotes” kolme aasta jooksul minu silme eest läbi käis, leidsin ma ainult ühe keskkonna, kus oli tõelist värskust. See oli tööliste keskkond. Siin nägin ma säravaid, teadmishimulisi silmi; iga sõna võeti vastu usaldusega ning janunedes. Pidasin väga palju loenguid niinimetatud Proletkultis. Seal olid eranditult töölised, teistele kehtis protsent. Jään alati tänutundega meenutama neid noori, nende suhtumist minu töösse ja minusse endasse.” Ja nüüd üks juhtum, mis sellist suhtumist kõige eredamalt kujutab. Kord loengule minnes avastas lektor oma suureks üllatuseks, et „õppenõukogu koosoleku määrusega” oli tema tundidesse saadetud järelevaataja, instruktor, kes pidi stuudiolastele selgitama, mis on Volkonski näpunäidetes vastuvõetav ja mis mitte. Kuid kohe sealsamas kuulis ta ka stuudiolaste vastust: meie oleme täiskasvanud СКАЧАТЬ