Raamatuhoidja. Mihhail Jelizarov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ise ennast nimetasid, biblioteek. Just see termin laienes ajapikku kõikidele seda sorti organisatsioonidele.

      Lagudovi biblioteeki pääsesid eeskätt inimesed, kelle peal ta proovis Mäluraamatut. Lagudov seostas imelist efekti algul iseteadvalt isikuomadustega. Ent katsed näitasid, et Tingimuste täitmise korral mõjus Raamat tõrkumatult kõigile. Lagudovi lähimaks aatekaaslaseks sai psühhiaater Artur Frizman – esimestel kuudel kahtles Lagudov oma vaimses tervises.

      Lagudov ilmutas kaalutletud selektiivsust, valides oma lähikonda rahumeelsete vaesunud elukutsete esindajaid – õpetajaid, insenere, silmapaistmatuid kultuuritöötajaid – neid, keda saabunud muutused kohutasid ja moraalselt alla surusid. Ta arvas, et uue ajastu poolt alandatud intelligents osutub järeleandlikuks ja usaldusväärseks materjaliks, mis pole suuteline mässuks ega reetmiseks, eriti kui kustutab Raamatute kaudu (ja kaudselt ka Lagudovi kaudu) enda klassile omast igavest vaimsusejanu.

      See oletus oli paljuski ekslik. Gromovi Raamatud muutsid isiksust täielikult. Lihtsalt ettevaatlikul Lagudovil enamasti vedas uute kaaslastega, pealegi sai ta kvalifitseeritud abi Frizmanilt, kes ei värvanud kaugeltki mitte igaüht.

      Biblioteeki sattunud tundsid tavaliselt Lagudovi vastu sügavat austust ja ustavust, mis oli ka mõistetav – enamikule meeleheitesse langenud, vaesusest vaevatud inimestele andis Valerian Mihhailovitš tagasi lootuse, olemise mõtte ja ühise idee alla koondunud kollektiivi.

      Esimesed kaks aastat koondas Lagudov enda ümber alandatud ja solvatud haritlasi, ent hiljem leidis, et biblioteek vajab ilmselgelt karmi jõudu. Siis aitas Frizman Lagudovi hädast välja. Sageli pöördusid dispanserisse abi järele inimesed, keda oli murdnud Afganistani sõda. Frizman töötles selliseid algul ise, seejärel andis Lagudovile üle. Üheksakümne esimesel aastal täienes biblioteek erusõjaväelastega, kes ei tahtnud murda ustavusvannet Nõukogude Liidule. Endised ohvitserid muutsid intelligendid tõsiseks võitlusstruktuuriks, kus olid raudne distsipliin, oma luure- ja julgeolekuteenistus. Biblioteek võis alati kuni sada võitlejat välja panna.

      Loomulikult andis valikusüsteem ka tagasilööke. Sekka sattus muretuid lobamokki, kes Raamatutest tühja latrasid. Mitmel korral tärkasid vandenõuvõrsed. Vastuhakkajate saatus oli ühtviisi traagiline – nad kadusid jäljetult.

      Tuli ette ka Raamatute vargusi. Lagudovi reetis realugeja, keegi Jakimov. Saanud varamust järjekorra alusel Mäluraamatu, tegi ta hoidjale külma ja põgenes teadmata suunas. Lagudovil oli Raamatuid küllaldasel hulgal ja biblioteek ei jäänud vaesemaks, kuid pretsedent oli iseenesest tülgastav ja pealegi õnnestus reeturil pakku minna.

      Nii mõnigi lugeja astus kordaläinud kuritöö jälgedesse. Need suudeti kinni püüda. Lagudovi kõikuma löönud autoriteedi pärast ja tulevaste kurikaelte hirmutamiseks neljastati raamatuvargad kogu biblioteegi silme ees.

      Jakimovi jälile satuti juhuslikult, kui jultunud vargusest oli möödunud umbes aasta. Selgus, et ta redutas Ufas. Viivitamatult saadeti sinna karistusdessant ülesandega varas hävitada ja Raamat tagasi tuua. Ent Lagudovi võitlejate imestus oli suur, kui selgus, et Jakimov ei raisanud Ufas niisama aega, vaid oli moodustanud oma biblioteegi.

      Lagudovi väikesearvuline rühm tegi mehise otsuse mitte jääda abiväge ootama. Lakoonilises stiilis „tulen teie peale” teavitasid nad Jakimovit avalikult arveteklaarimisest. Lepiti kokku külmrelvades, valiti välja linnatagune inimtühi paik.

      Tasub märkida, et ka Jakimovi biblioteegi lugejad tegutsesid põhimõttel „surm õilistab”. Tol ööl ei saanud võitu kumbki pool. Verisest taplusest kurnatud vastased tõmbusid tagasi.

      Uut karistusekspeditsiooni Lagudov ette võtta ei tihanud. Varamut tuli kaitsta lähema vaenlase eest, mitte saata salku maa ja mere taha, hukutada lugejaid ambitsioonide rahuldamise nimel. Biblioteegi ümber tiirutas niigi arvukalt agressiivseid konkurente.

      Lagudov arvas pikka aega, et teadmised Gromovist levivad tema biblioteeki reetnute arvelt. Ta uskus liialt enda väljavalitusse ega lasknud ligi mõtet, et peale tema oleks keegi veel suutnud iseseisvalt Raamatutesse tungida. Kõik need, kes rajasid vägevuse tema, Lagudovi avastusele, arvas Lagudov teise sordi inimeste, räpaste pikanäpumeeste hulka. Ning hiljem, kui erakordsuseideest tuli loobuda, soostus Lagudov südant kõvaks tehes suhtlema kui võrdne võrdsega ainult esmaste ehk naturaalsete raamatuhoidjatega – nendega, kes mõistatasid Raamatute saladuse ära oma peaga, ilma etteütlemiseta.

      Gromovist infolekke kaudu osasaanute protsent oli juba küllaltki suur ja paljud uued klannid tekkisid jalgalasknud lugejate ümber, kusjuures vargus ei olnud kohustuslik – kaheksakümnendate lõpus oleks tahtmise korral saanud Mäluraamatut soetada veel ilma suurema vaevata. Põhirolli ei etendanud mitte ülejooksikud ega kuulujutud, vaid esimeste „apostlite” misjonitegevus. Nende nimed on ammu hõivanud postuumsed kohad selle halastamatu ja kinnise seltsingu panteonis. Mõned neist väärivad äramainimist.

      Šeptšihhin, Pjotr Vladimirovitš. Ta töötas trükikojas ja ladus Mäluraamatut. Ajanud kaaned kogemata segi, viis ta koju mitte valmis vaadatud kriminulli, vaid Gromovi. Juhuse tahtel jäi ta koos Raamatuga pooleks ööks lifti kinni ning kui remondimehed ta vastu hommikut vabastasid, astus ta välja sootuks teise inimesena. Tundliku natuuriga Šeptšihhin taipas kohe, et asi ei ole mitte tema füsioloogias, vaid salapärases Raamatus. Saladusest vapustatuna võttis ta end töölt lahti ning hakkas mööda riiki ringi rändama, saades üheks kõige tulihingelisemaks Gromovi propageerijaks.

      Šeptšihhin sai peagi surma, väga võimalik, et nendesamade neofüütide käe läbi, kellele ta oli kunagi Raamatust rääkinud. Nad tegid ta vagaseks, leides, et Šeptšihhini valgustuslik tegevus ohustab liialt Gromovi maailma hermeetilisust.

      Doroševitš, Julian Olegovitš. Viibis ravi- ja tööprofülaktooriumis sundravil ja, et mitte kainest igavusest hulluks minna, luges. Selliste poolvanglate raamatukogudesse sattus igasugu rämpsu, vähegi väärt raamatud seal kaua ei püsinud. Kuid tänu RTP-le sai Doroševitš teada Gromovist ja Kannatuseraamatust „Hõbedane võrendik”. See raamat kinkis igale kannatajale sügavat tröösti ja eluga leppimise tahet. Räägiti, et ta aitab füüsilise valu korral, mõjudes kui üldanesteesia.

      Kõigile muudele tunnetele peale mure, hirmu ja valu ei avaldavat Raamat märgatavat mõju, lihtsalt jahutas neid üldise ükskõiksuseni. Doroševitši hingelaad soodustas misjonitöö spetsiifilist valikulisust. Ta avas Raamatu üksnes inimestele, kes olid tema meelest kõige õnnetumad. Doroševitši elutee katkes selgusetuks jäänud asjaoludel, tema tapja pole teada, kindlasti oli see keegi, kes tunnistas tapmise patu oma kannatusest palju väiksemaks.

      Võimalik, et ajalugu kujutleb „rändapostlite” hingesuurust ülepakutult ning tegelikult himustasid nad nagu kõik teised raamatuhoidjad isiklikku võimu, üritasid samuti raamatukogukondi luua, kuid ei tulnud missiooniga toime.

      See kummaline omakasupüüdmatus oli mõneti vastuolus saladuse spetsiifikaga. Iga uus lugeja, keda sellesse pühendati, sai aru, et Rõõmu, Kannatust või Mälu kõigile ei jätku ning parem on Gromovist vaikida. Kollektiivselt oli Raamatuid kergem säilitada ja nende arvu kasvatada, seepärast need üksi rännanud avastajad otsa saidki. Biblioteek ise valis uued lugejad. Parema meelega värvati üksildasi, pereta ja sisemiselt katkisi inimesi; kandidaati vaeti pikalt: kas too on ikka vääriline imest osa saama, kas suudab seda hoida ja kaitsta ning, kui tarvis, oma elu ohverdada.

      Ühesõnaga, konkurente oli Lagudovil enam kui küll. Varsti olid kõigist vähegi kaalukamatest avalikest raamatukogudest ühes Raamatutega müstilisel kombel kadunud ka Gromovi bibliograafiad. Isegi Leninkast oli keegi kogu informatsiooni kartoteegist pihta pannud. Arvutiseerimise järel ei sisestatud puuduva autori andmeid mõistagi kuskile ning Gromov oli formaalselt kadunud. Riiulid said samuti üksjagu räsida. Ilma kartoteegita võis üllitiste tegelikku hulka vaid oletada.

СКАЧАТЬ