Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss. Katariina Krjutškova

Чтение книги онлайн.

      ÜKSIKUD KOLMED

      NLKP liikmekandidaadiks saamise sooviavalduse esitas Ansip sama aasta 10. märtsil. Päev varem oli ta end tutvustanud keemiaosakonna parteibüroos. Õppejõud Ilmar Koppel oli küsinud Andruselt, milline on tema õppeedukus. Andrus möönis, et „üksikud kolmed tulevad sisse eksamite sooritamisel”. Parteibüroo sekretär Allsalu, Viktor Palm ja Ülo Haldna kiitsid noormehe kandideerimise NLKP ridadesse heaks: pole viga, üksikutest kolmedest saab üle.

      Just see koosolek pani aluse Ansipi karjäärile osakonna komsomolibüroo sekretärina. Kui teise päevakorrapunktina võeti jutuks üliõpilase Urmas Pasti juhitud komsomolibüroo töö ja tegemised, ei hoidnud Andrus keelt hammaste taga. Ta heitis Pastile ette, et too oli komsomolibüroo koosolekuid halvasti ette valmistanud, spordiüritusi kehvasti organiseerinud, kartoteegid laokile jätnud. Sel päeval tunnistas parteikoosolek komsomolibüroo tegevuse siiski rahuldavaks, kuid oktoobris vahetati sekretär Past sekretär Ansipi vastu.

      Juba nädalapäevad pärast osakonna komsomolijuhiks valimist tegi Ansip koosolekul kurja häält.

      Muude küsimuste hulgas olid päevakorras „Sots. võistlusest TRÜ keemiaosakonna ja TPI keemiateaduskonna koms.org. vahel” ning „Komsomoli liikmemaksude laekumise korrast”. Ansipi sõnul ei olnud tema eelkäija oma võimu piisavalt rakendanud. Andrus palus koosolekul tungivalt kiirendada tööplaanide väljatöötamist.

      Ta muretses ka komsomoli liikmete juurdekasvu pärast. Noormehe eesmärk oli „suurendada ÜLKNÜ ridadesse vastuvõetavate seltsimeeste arvu igakülgselt ja ideeliselt sügavalt tunnetatud agitatsiooni teel”.

      FAŠISTLIK REBASTE PIDU

      Kui tol ajal kedagi fašismis süüdistati, pidi üleastumine olema õige vänge ja kurjakuulutav. Naljalt sellise pühaduseteotusega lagedale ei tuldud. See, et fašismisüüdistuse sai Andrus Ansip ja tema keemiaosakonna komsomolibüroo, oli löök allapoole vööd.

      Tüli algas pärast seda, kui komsomolibüroo oli korraldanud rebaste õhtu. Rebaste ristimise komme oli ülikoolis läbi aegade elujõulisena püsinud. Keegi ei olnud seda kunagi varem seostanud fašismi ega ühegi muu ideoloogiaga.

      Kuid seekordsed rebased tekitasid keemiaosakonna parteibüroos nii kõva võnke, et 5. novembril korraldati lausa büroo laiendatud istung. Koosolekut juhatas õppejõud Jüri Tamm, protokollis tol päeval 29aastaseks saanud Jaak Järv.

      Õppejõud Ülo Haldna oli kuri. Teda pahandas, et „tänapäevaga ei sidunud üritust mitte midagi”. Tudengid ei olnud tuletanud hea sõnaga meelde valitsevat parteid ega seltsimees Brežnevit. Lenini mälestuseks ei olnud loetud luuletusi ega suure juhi tsitaate. Haldnale käis närvidele, et õhtu oli olnud täiesti „kommunismivaba”. Talle ei mahtunud pähe, kuidas sai keegi korraldada ürituse, kus ideoloogiline ajupesu jäi hoopis ära.

      „Oli palju kila-kola, mida vürtsitati korporatsiooniaegsete etteastetega,” prahvatas Haldna. Õppejõud oli esmakursuslaste juhendajana olnud ka ise rebase rollis, kuna soovis üliõpilasmütsi. Temale olid ürituse korraldajad esitanud kõige rängemaid (mängu)süüdistusi, hullemaid kui vastsetele üliõpilastele.

      „Korporatsiooni kommetest oli veel mittejoodava soga andmine juua ja mittesöödava plöga andmine süüa. Diskot alustati noorte fašistlike löömakommete tutvustamisega. Seda lasti järele teha ka esmakursuslastel. Mis oleks 1950. aastatel juhtunud, kui selliseid õhtuid oleks toimunud? Siis oleks toimunud üks suur pauk,” rääkis Haldna.

      Aasta varem oli Haldna kohtunud „valgete Eesti tagurlastega välismaal”. „Nende vaated annavad skaala ühe otsa. Vaadeldava õhtu võib paigutada selle skaala keskele. Eesti pagulastel ei peaks olema selle õhtu kohta pretensioone,” oli ta nördinud.

      Kuulajad olid süüdistustest jahmunud. Ei tulnud just iga päev ette, et mõni õppejõud tudengeid või kolleege fašistideks oleks sõimanud. See oli ennekuulmatu. Ja veel sellises kontekstis: üliõpilased olid korraldanult lihtsalt ühe peo.

      Kui keemikud olid end kogunud, söandas õppejõud Jüri Kukk pärida, kas termin „rebane” on ikka Haldnale meelepärane. Haldnale ei meeldinud ka see. „Soovitatud seda terminit ei ole. Kui see termin legaliseerida, peaks selle vabastama vanast sisust,” arvas ta. Viktor Palm ei saanud samuti rahu ja päris end soojaks rääkinud Haldnalt, kas süüdistusi esitati ka vahetult pärast rebaste pidu või kriiskab Haldna alles käimasoleval koosolekul.

      Alles nüüd sai sõna ürituse korraldanud komsomolibüroo ideoloog Urmas Past. Noormees oli vihane. Sellist reaktsiooni ei oleks ta vanalt õppejõult ealeski oodanud. Ta oli nördinud, et Haldna oli teda otsesõnu fašistliku ürituse korraldamises süüdistanud. „See oli repliik,” rahustas õppejõud tudengit.

      Past aga ei jätnud jonni. Klaarimist vajas küsimus, miks rebaste õhtul ei olnud esmakursuslaste show-programmi ning mängiti vaid maailma muusikaedetabelite tippe kroonivat punkrokki.

      Haldna ei taltunud. Ta väitis järjekindlalt, et esmakursuslaste show oli ära jäetud, kuna tudengihakatised olid solvunud komsomolibüroo korraldatud „fašistliku” ürituse peale. Tema arvates olid 17–18aastased noored juba ideoloogiliselt sedavõrd küpsed (loe: pestud ajudega), et loobusid protestiks rebaste õhtul esinemisest.

      Koosoleku juhataja Jüri Tamm tutvustas seepeale pärast pidu esmakursuslastele korraldatud ankeetküsitluse tulemust. Üldmulje jäi kirju. Ühtlasi ilmnes ka proosaline põhjus, miks rebased oma programmi ette ei olnud kandnud. „Esimesel kursusel oli kavas programm, aga nende üks esineja sõitis ära ja programmi ei saadud kokku,” selgitas Tamm.

      Komsomolibüroo seni vaikinud sekretär Ansip, kes oli piduõhtu kava eelnevalt parteibüroos kinnitanud, ütles, et solvumisega ei olnud programmi ärajäämine kuidagi seotud.

      Triangel lõppes sellega, et Haldna kaebus mõisteti hukka. Õppejõud Kukk ja Palm ei saanud aru, miks oli ühe peol osalenud õppejõu kaebuse peale vaja kokku kutsuda parteibüroo laiendatud koosolek. Nende meelest oli tegemist naljaõhtuga, millest СКАЧАТЬ