Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss. Katariina Krjutškova

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Palmiga ei leidnud ka Ansip õhtul toimunus midagi väära. „Ideoloogiline viga seisnes selles, et Haldna alustas järgmisel päeval võitlust korporatsiooni kommetega ja seda sellise suure käraga. Miks on vaja näidata tudengitele, et meie parteiorganisatsioon tegeleb tühja-tähjaga? Üliõpilased muigavad selle peale,” nentis Ansip.

      Sõjakalt alanud koosolek lõppes rahumeelselt. Haldna tunnistas end lööduks: „Kahju, et kutsusin esile sellise intsidendi. Vabandan kommunistide ees!”

      Kuna midagi pidi pärast paaritunnist sõnasõda otsustatama, vormistati protokolli tõdemus: „Esmakursuslaste õhtu toimus üldiselt vastavalt väljakujunenud traditsioonidele, kuigi esinesid mitmed organisatsioonilised puudused.”

      JÕULUD KÄÄRIKUL

      Ehkki 1970. aastate teine pool ei olnud mõtte- ega tegevusvabaduse hiilgeaeg, võis üht-teist ikkagi korraldada, peites toimuva ideoloogilise sõnamulina taha. Nii peetigi Ansipi eestvedamisel ülikooli spordibaasis Käärikul seminarlaager.

      Midagi ei olnud jäetud juhuse hooleks. Laager toimus 24. ja 25. detsembril 1977. Kui Tartus ei saanud julgeolekule vahelejäämise hirmus jõuluajal õieti midagi korraldada, siis pisut kõrvalisemas paigas võis end vabamalt tunda.

      Keemiaosakonna parteibüroo sekretär Mari-Liis Allsalu ja Aili Pikat kiitsid Kääriku ürituste programmi heaks. Allkiri saadud, tegutses Ansip edasi. Kõik huvilised pidid ettevõtmisest teada saama.

      Kui lõbus seltskond 24. detsembril Käärikule jõudis, pakuti neile kõigepealt hommikusööki. Seejärel algas seminariosa, mille käigus said sõna nii Ansip, Indrek Ilomets, Ülo Langel, Jaak Järv kui ka Viktor Kaasik. Mis kellaajal öörahu algas, sellest ajalugu vaikib.

      Majandusteaduskonna komsomolibüroo sekretär sotsioloog Juhan Kivirähk märgib muheldes, et Langel ja Ilomets ei olnud küll nii tõsimeelsed tudengid, et oleksid jõuluõhtul ideoloogilisi ettekandeid pidanud: „Nemad olid rohkem mürtsumehed.”

      Mart Opmann mäletab hästi Käärikul toimunud komsomolipidusid: „Võib-olla keegi mingisuguse tervitava kõne pidas ja ütles, kuidas päev edasi kulgeb, aga poliitettekandeid küll ei tehtud. Poolest päevast hakati sauna kütma ja napsi võtma.” Ka Opmann on veendunud, et pärast lõunasööki ei pidanud Ansipi peol enam keegi meelsuskõnesid. „Kääriku spordibaas ja rahvusvaheline terrorism pool üheksa jõululaupäeva õhtul… Ei ole võimalik,” muheleb Opmann.

      Jurist ja ärimees Viktor Kaasik tunnistab, et seda konkreetset üritust ta ei mäleta, sest selliseid nn seminarlaagreid korraldati sageli. „Üldjuhul oli tegemist lõõgastavate üritustega, mida korraldati regulaarselt Käärikul, Sangaste lossis ja mujalgi. Enam kui tõenäoline on, et ka see seminar oli tegelikult mõeldud peona. Selliseid n-ö närvihaigete väljasõite peeti tihti, kuid klassikalise punapropagandaga oli neil vähe ühist.”

      Järgmisel hommikul pidid pidulised juba kaheksa paiku tõusma, sest oodata oli viimast külalist: komsomolikomitee sekretäri Kalle Liivi – juuratudengit, kes programmi järgi pidi rääkima neli tundi „üliõpilaskomsomoli osast ja ülesannetest ülikoolis”.

      „Liiv oli mees, kelle kuuldes eestimeelseid laule ei lauldud,” meenutab Opmann. „Kindlasti tuli Kalle jõulu esimese püha hommikul vaatama, kuidas pidu on edenenud, ja pidas ka oma ettekande ära,” on Kivirähk veendunud.

      PARTEI RÜPPE

      NLKPsse astuda soovija ei tohtinud aastase katseaja jooksul partei liikmekandidaadina millegi ebasündsaga silma paista. Vastupidi, ta pidi olema ideoloogiliselt ebaküpsetele eeskujuks. Ansip oli eeskujulik. Kerkinud keemiaosakonna komsomolibüroo sekretäriks, asus ta end staažikate parteilaste ees tõestama. Osakonna parteibüroo pidi märkama tema ponnistusi.

      Märtsis 1978 toimus keemiaosakonna parteibüroo järjekordne koosolek. Seal tegi Ansip oma töö kohta põhjaliku ettekande. Noormees sai kõvasti kiita. Ta täitis liikmekandidaadina vastutusrikkaid ühiskondlikke ülesandeid: oli keemiaosakonna komsomolibüroo sekretär, ülikooli komsomolikomitee liige ja õpilasmaleva Tartu regiooni komandör. Parteibüroo leidis, et Ansip tuleb ühiskondlike ülesannetega rahuldavalt toime. Ka noormehe õppeedukus liikmekandidaadina oli väga hea. Parteibüroo soovitas ühehäälselt võtta Ansip üldkoosolekul vastu NLKP liikmeks.

      Eraldi võttis sõna Jaak Järv, kes seniajani töötab ülikooli keemiaosakonnas. „Aktiivselt töötab õppesektor, on peetud mitmeid huvitavaid koosolekuid nagu oktoobrirevolutsiooni 60. aastapäevale pühendatud pidulik üldkoosolek, kohtumine sõjaveteranide koondise esimehega armee aastapäeva eel,” jätkus Järvel Ansipi püüdlikkuse kohta ainult häid sõnu.

      Nädalapäevad hiljem toimunud osakonna parteibüroo üldkoosoleku esimese päevakorrapunktina arutati taas neljanda kursuse tudengi Ansipi vastuvõtmist NLKP liikmeks. Nii büroo sekretäril Allsalul kui ka õppejõud Palmil jätkus kandidaadi jaoks ainult kiidusõnu. Andrus oli talle pandud ühiskondlikud ülesanded erandeid tegemata printsipiaalselt täitnud. Ja nii saigi Ansipist kaks päeva pärast Lenini 108. sünniaastapäeva, 24. aprillil 1978 ametlikult kompartei liige. EKP ülikooli komitee, mille 17 liikmest oli kohal üheksa, kinnitas Ansipi vastuvõtmise ühel häälel.

      Indrek Toome, EKP Tartu linnakomitee esimene sekretär 1978–1984, märgib, et Ansipi käitumine oli tolle aja kohta loogiline. „Komsomoli ja parteisse astumine ei tähendanud tol ajal enam kõikumatut usku kommunismiideedesse ja kohustust teisi inimesi vaimselt või füüsiliselt represseerida. See näitas pigem soovi Nõukogude Eesti elukorralduses kaasa rääkida. Võib-olla mõni väga ideeline inimene uskus veel ka 1978. aastal Nõukogudemaa helget tulevikku, aga enamiku puhul tahtis elu elamist, pere toitmist, töökoht hoidmist,” tähendab Toome.

      Andruse õde Eve mäletab, et komsomoli- ja parteiliinis pidevalt edenedes pidas Andus ka kodus sütitavaid monolooge, kuidas peaks olemasoleva ühiskonnakorralduse tingimustes elama ja tegutsema. „Andrusele meeldis ikka toonitada, kuidas riigikorda enda huvides ära kasutades paremini hakkama saada.”

      Igatahes oli Ansip aastate jooksul komsomolitöös nii tubli olnud, et 1977 autasustas ENSV kõrg- ja keskerihariduse ministeerium teda aukirjaga. Paar aastat hiljem, 1979, sai Ansip jälle kiita: sedapuhku tunnustas teda aukirjaga ÜLKNÜ keskkomitee.

      KOOS SAVISAAREGA MALEVASSE

      Maailm on väike. Nädalapäevad pärast NLKP liikmeks saamist vormistati Andrus Ansip koos Ain Seppiku ja Edgar Savisaarega viieks kuuks tööle õpilasmalevasse. Ansipist sai Tartu piirkonna komandör, selleaegsest uurijast ja hilisemast siseministrist Ain Seppikust Harju piirkonna komissar ning Edgar Savisaar ajas õpilasmaleva asju keskstaabi komissarina.

      Palk oli nõukaaja kohta hea: Ansip komandörina ja Savisaar komissarina teenisid 160 rubla, Seppik komissarina 150 rubla. Kui Ansip ülikooli keemiaõpetajana lõpetades kõrgkooli juurde laborisse tööle jäi, küündis tema palk kõigest 110 rublani kuus. Samal ajal teenisid kooliõpetajad pigem alla 100 rubla.

      Enne armeesse minekut TRÜ orgaanilise keemia kateedris vanemteadurina töötanud Ansip ei saanud tõesti palgaga eputada. Ega muidu oleks ta paaril aastal järjest üritanud suviti õpilasmalevas viie kuu vältel lisaraha teenida. 1977. aastal sündinud pisitütar Reet tuterdas juba usinalt ringi. Peret ei saanud nälga jätta.

      SELTSKOND TULEVASI PROMINENTE

      Ansip on jäänud maleva funktsionääride mällu kui aktiivne ja riigikorrale ustav noormees. Kõrgkool oli tal ammugi lõpetatud, kui ülikool valis ta 1984. aastal Ungarisse sõitva Veszprémi välisrühma komandöriks. Rühm pidi töötama kohalikus elamuehituskombinaadis. Et saada СКАЧАТЬ