Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss. Katariina Krjutškova

Чтение книги онлайн.

      PLATS PUHTAKS

      Pronksiöö tegi Ansipist kangelase suure osa eestlaste jaoks. See õnn kukkus talle sülle suuresti juhuslikult, paljude asjade kokkulangemise tulemusena. Ansip lõi platsi puhtaks. Pronksiööl vastu võetud otsused lõid kuvandi Ansipist kui valitsejast, kes ei värise venelaste ees, ning tegudemehest, kes teeb, mida lubab. Monumendi teisaldamisega võitis Ansip reformiparteile nime poolest rahvuslik-konservatiivse IRLi valijate hääled. Keskerakonnast, kes seni oli olnud Reformierakonna tugevaim oponent, aga sobival hetkel ka oravate pragmaatilisim partner, kujundasid Reformierakonna poliittehnoloogid suure osa eestikeelsete valijate jaoks riigireeturlikult venemeelse erakonna.

      Ansipi poliitiline iseteadvus muudkui kasvas. Kuid enesekindlus võib inimeses tekitada ka tunde, et tal on alati õigus, et ainult tema teab õigeid lahendusi ja on asendamatu. Pronksiöö järel Ansipiga nii juhtuski. Paljud tema kolleegid on seda tunnistanud. Eksimatuse ja asendamatuse sündroom on temas aasta-aastalt vaid süvenenud.

      Aastal 2008 kirjutas politoloog Tõnis Saarts pronksiöö valguses Eesti poliitika teisenemisest n-ö rahvuslikuks kaitsedemokraatiaks, mida iseloomustab üha suurenev suletus ning majandus- ja sotsiaalpoliitilise debati asendamine emotsionaalsete küsimustega. Tegemist on omamoodi diskursiivse ohuseisundiga, millega võib kaasneda kodanikuõiguste piiramine ning osalusdemokraatia, tolerantsuse ja innovatsiooni vähenemine.

      Hilisema rahandusministri Jürgen Ligi põhiargument 2012. aastal puhkenud rahastamisskandaali summutamiseks oli, et vaid Ansipi valitsusel on pädevust apokalüptilise Euroopa võlakriisiga toime tulla. Seda meenutades peab tõdema, et ehkki kujundid on muutunud, jätkub oluliste teemade seostamine julgeolekuga senini.

      I OSA

      ELU ENNE

      Tartus Viljandi ringtee ääres, Ilmatsalu maanteest veidi eemal, asub kahekorruseline hoone. See ei ole majake keset metsi või soid. Lähim naabripere on paari-kolmekümne meetri kaugusel. Samas pakuvad aed ja kõrge hekk ning aianurkades kasvavad vanaldased puud õdusat äraolemist. Ka kaitset tolmupahvakute eest, mis külavaheteelt autode ja mootorrataste liikumisel üles paiskuvad.

      Paraku ei kaitse miski sääskede eest, kes juba varakevadel parvedena ründavad. Ehkki on suvine leitsakupäev, hammustavad vereimejad tulijal sääred täpiliseks juba enne, kui ta väravast sisse astub. Külalisi märgates tuleb aiamaal askeldav Mehis Reinfeldt neile vastu ja räägib uhkusega, kuidas ta on 3000ruutmeetrisel krundil asuvast tagasihoidlikust majakesest mugava eluaseme ehitanud. Mees näitab avarat õue ja aeda ning jutustab, et on pidanud aiaäärset krundiosa kõvasti täitma. Varem loksunud seal kevadise sula ja sügiseste vihmade ajal sillerdav vesi. Paar korda aastas oli vesi niimoodi võimust võtnud, et sellest sai läbi vaid pikkade kummisäärikutega. Uus peremees on säilitanud ka vanaaegse maakeldri, mis troonib uhkelt õuna- ja marjapuude ning lillepeenarde lähedal. Maja on Mehis seestpoolt omajagu ümber ehitanud, esialgsest planeeringust enam suurt järel pole.

      Mehisest sai majaomanik 2001. aastal, kui ta ostis elamu toonaselt linnapealt Andrus Ansipilt 900 000 krooni eest.

      Veel pool sajandit tagasi elas selles Kandiküla mansardkorrusega majas, millel siis ei olnudki täpset nime ega numbriga aadressi, perekond Ansip: lapsed Eve, Ivar ja Andrus, ema Alma ning laste emapoolne vanaisa August Julius. Puitmaja avaral hoovil olid abihoone, saun, kaev ning majapidamise au ja uhkus: kelder, mis nagu õugi kevadisel sula- ja sügisesel vihmaajal veega täitus. Vahelduva sagedusega käis kodus ka Andruse ja Eve isa ning Alma abikaasa Gunnar Ansip. Selles majas ühinenud saatused on ühtviisi kaunid ja mõrud, mälestused ilusad ja hingekriipivad.

      TÖÖLE PÜHENDUNUD KÜLAVOLINIK

      Gunnar Ansip pidi varakult täiskasvanuks saama, sest tema isa tegi Teise maailmasõja ajal enesetapu. Tollal 14aastane Gunnar leidis ta kodu lähedalt metsast puu küljest. Pärast seda langes kodune majapidamine teismelise poisi õlule, kes sellest hoolimata osales ka ühiskondlikus elus: ta pidas külavoliniku ametit ning oli teada-tuntud punaaktivist. Külavolinik oli nõukogude võimu ametlik esindaja, kes pidi valla täitevkomitee teateid edasi toimetama ning korraldama ja kontrollima nende täitmist, ühtlasi oli tema ülesanne valvata müügiplaani täitmise järele.

      „Põhimõtteliselt võis ta olla kaasatud küüditamise ettevalmistusse, ka pealekaebajana, kuid üldistust siin kindlasti teha ei saa. Põhiosas tegelesid küüditamisnimekirjade koostamisega ikka julgeolekuorganid, täpsemalt ENSV riikliku julgeoleku ministeerium, küüditatute Siberisse toimetamine jäi ENSV siseministeeriumi õlule,” selgitab ajaloolane Tõnu Tannberg.

      Ansipite lapsepõlvekodu on paremal vanaldaste puude varjus. Vasakul talus elanud perepojad Aleksander ja Eero mängisid sagedasti naabripoiste Andruse ja Ivariga. (Teet Malsroos)

      Gunnar tuli külavoliniku ametiga edukalt toime. EKP Vara valla partei algorganisatsiooni sekretär kiitis külavolinik Ansipit silmapaistva selgitustöö eest kolhooside organiseerimisel. Mehe usinusest andis märku teinegi seik. Välgi külanõukogu eesotsas tollase esimehe Anna Persidskiga oli tõsiselt mures: varumisplaani ei õnnestunud täita, talunikud torpedeerisid varumiskavu ja normide täitmisest ei tahtnud õieti keegi midagi kuulda. Tragi külavolinik ei vedanud ülemusi alt ja rõõmustas külanõukogu esimeest sellega, et veebruari lõpuks oli esimese kvartali piimanorm täidetud. Gunnar ise kiitles, et kui kõik külavolinikud oma tööd tõsiselt ja südamega võtaksid, jõuaksid nad samasuguste tulemusteni. 1949. aasta märtsi alguses toimunud külanõukogu koosolekul rääkis ta, et on teinud teistelegi volinikele ettepaneku täita esimese kvartali normid „igas produktis” enne tähtaega. „Ka teistel külavolinikel peaksid olema samasugused eeldused, kui õigesti organiseerida,” arvas Ansip.

      Juba järgmisel kuul edutati kõigest 18aastane Gunnar kolhoosi esimeheks – kurikuulsal küüditamisaastal 1949. juhtis ta Vara vallas Tartumaal vaese Välgi küla kolhoosi Välgi Võit. Ent esimehe karjäär lõppes sama ruttu, kui see algas. Riigiarhiivis säilinud isikliku kaadriarvestuslehe täienduses seisab, et kuueklassilise külakooli haridusega Gunnar „ei läinud õppima ega tulnud tööga toime”. 24. aprillil 1949 kolhoosi esimeheks pandud Ansip sai ametist priiks vaid pool aastat hiljem, septembri keskpaigas. Gunnar ise märkis lahkumisavaldusse, et soovib minna edasi õppima ega saa seetõttu kolhoosis jätkata. Hiljem sai temast pioneerijuht Välgi küla algkoolis.

      VENNAD KUI ÖÖ JA PÄEV

      Välgi küla algkoolis kohtas Gunnar endast kuus aastat vanemat atsakat noort naist Almat, kes oli farmaatsiat õppinud, kuid hiljem Tartu õpetajate instituudi СКАЧАТЬ