Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss. Katariina Krjutškova

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poliitohvitseridele oli igapäevane, jäi ehitusväeosas tagaplaanile. Seal olid hoopis maisemad mured. Nõukogude armee ideoloogiavalvurid ei olnud armastatud seltsimehed. Tegevsõjaväelased ei sallinud neid silmaotsaski. Juba marssal Žukov oli nimetanud neid nuhkideks, kellest pole rindel mingit kasu.

      Esiteks, nad kaebasid sõdurite ja ohvitseride peale sõjakomissariaatidesse, kui keegi jäi napsitamise või hüppesolekuga vahele, ning teiseks pidasid nad kohusetundlike kommunistidena rohkem või vähem ideoloogilisi koosolekuid ajal, mil praktikutest ohvitserid oleksid eelistanud korraldada õppusi või lahinglaskmisi.

      Kui lahingväeosades pidi poliitohvitser tõepoolest sõdurite ideoloogilist meelsust kontrollima, neid juhtima ja teinekord ka manitsema või ergutama, siis ehitusväeosades oli kõik palju lihtsam. Piltlikult öeldes pidi sampoliit ajateenijale viisakal kombel selgeks tegema, et pärast tööd on ilus kellu või labidas puhtaks teha – ehitusväeosa sõdur ei pruukinud ise selle peale tulla.

      Nõukogude armees oli ehitusväeosa see, kuhu saadeti vigased, lampjalgsed, psüühiliselt nõrgad, madala haridustaseme või eelneva kuritegeliku taustaga ajateenijad. Seltskond oli kirju, aga valitses üks kirjutamata reegel: nendele tüüpidele ei tohtinud relva kätte anda.

      „Töö kvaliteet oli neil kehv. Vaevalt nad selle kolme aastagagi midagi eriti õppisid. Keerulisemaid ja peenemaid töid ei saanud neil teha lasta, selleks olid ikka väljaõppinud inimesed,” räägib 1980. aastate alguses Balti laevastiku spetsialiseeritud tööde ehitusvalitsuses alampolkovnikuna teeninud Olev Helind.

      PÕRANDALAUAD ARMEEST

      Eestisse jäämine ei olnud meie poiste puhul üliharuldane, kuigi eriti tihti seda Karl Vaino aegsel venestamisperioodil siiski ette ei tulnud. Julgemad linnalegendid räägivad seetõttu uhiuutest autodest ja rublapakkidest, mida kohalikesse sõjakomissariaatidesse tassiti. Ent 1975–1987 ENSV sõjakomissarina teeninud kindral Roomet Kiudmaa sõnul on jutud meelehea pakkumisest sulaselge jama. „Kui 1975. aastal Eestisse tagasi tulin, tegin ebaausatele kolleegidele piirkondade sõjakomissariaatides kiiresti selgeks, et niimoodi asju enam ei aeta. Võin praegugi kinnitada: mingisugust soovitud teenistuspaiga ostmist raha või asjadega 1980. aastatel Eestis ei toimunud.”

      Ansipi üldehitusväeosa ehitas muude hoonete seas kaks 12korruselist elumaja Pääsküla raudteeülesõidu lähistele Sõpruse ja Tammsaare ristmikule ning ühe Vilde teele.

      Kui aktiivselt Andrus oma ehitajaid kommunistlikeks noorteks kasvatas või mitu kaebust sõdurite peale vormistas, pole teada. Siiski oli Ansipil Balti laevastikus teenimisest omajagu kasu.

      Teenistuse ajal hankis ta Kandiküla majja paraja hunniku ilusaid siledaid ja kuivi saarepuust laudu. Kust ta lauad sai või milleks need olid mõeldud, kes seda enam mäletab. „Igatahes ehitusväeosas teenimise ajal see lauahunnik välja ilmus,” muigab Andruse õemees Aivo.

      KAS TÕESTI EI KOHANUD KAGEBIITE?

      Presidendivalimistel 2011 Toomas Hendrik Ilvese vastu kandideerinud Indrek Tarand ütles ETVs presidendikandidaatide väitluses, et peaminister Andrus Ansip teenis nõukogude ajal Balti laevastiku Tallinna ehituspataljonis poliitohvitserina. „Isepoliitide (Tarand mõtleb siin poliitohvitseri) ametikohad olid sõjaväeluure ametikohad. /– — / Ta oli kaks aastat sampoliit, mis oli väga oluline elukutse Nõukogude armee süsteemis.”

      Paar päeva hiljem reageeris Andrus Ansip nendele väidetele üsna valuliselt. Ta ütles uudisteagentuurile BNS, et Tarandi jutt on täielik jama. „Ma küll ei kujuta ette, mida oleks sõjaväeluure võinud luurata betoonitehases kruusahunnikute, vanaraua ja betoonplokkide vahel. Tarand on kirjeldanud 2000. aastal Õhtulehes väga pikalt oma suhteid KGBga, kuidas temal õnnestus sõjaväes iga päev KGBga vestelda ja värbamiskatsetele vastu seista. Mind ei ole kunagi üritanud keegi värvata ja ma ei kohanud teenistusaja jooksul ka ühtegi KGBlast, juhul kui nad muidugi ei olnud maskeeritud betoonplokkideks.”

      Peaminister soovitas küsida asjalikumat kommentaari toonaste olude kohta oma hilisemalt nõunikult Ants Laaneotsalt, kes oli Ansipi teada olnud tol ajal sõjakomissar. „Tema teab, kuidas käsukorras sõjaväkke mindi. Ükski normaalne ülikooli lõpetanud inimene ei soovinud minna sõjaväkke. Mina hoidusin sõjaväeteenistusest. Lõpuks said nad kätte minu günekoloogist abikaasa, kellele tehti teatavaks, et kaitseministri käskkiri minu sõjaväkke kutsumise kohta on allkirjastatud ja minul on valik, kas viis aastat vanglat või kaks aastat sõjaväeteenistust. Muid variante, nagu lollimängimine või allalaskmine, ei maksvat kasutada. See tähendavat vanglat,” meenutas Ansip.

      Tegelikult teenis Ants Laaneots tollal hoopis väljaspool Eestit. Temast sai Tartu sõjakomissar alles 1989. aastal. Seetõttu pöördugem küsimusega, kas Andrus Ansip saanuks sõjaväeteenistusest kõrvale jääda, sel ajal Eestis tegutsenud inimeste poole.

      Ansipi toonane kolleeg keemiaosakonnas, hilisem majandusminister Mihkel Pärnoja ei mäleta Andrus Ansipiga seoses ühtki n-ö anomaaliat. Kolleegidele ei meenu, et ta oleks Nõukogude armeest kõrvale hoidnud.

      Roomet Kiudmaa sõnul ajab Andrus Ansip kas midagi segamini või valetab sihilikult, kui väidab, et ta ei kohanud teenistusaja jooksul ühtegi KGBlast. „Ansipi määras ametisse laevastiku poliitosakond ning poliitosakonna ohvitserina oli tal ülesanne teha koostööd administratiivosakondadega, eeskätt KGBga. Väeosa poliitohvitser pidi roodu poliitiliselt juhendama ning ühtlasi kirjutama KGBle ettekandeid roodu sõdurite ja ohvitseride meelsuse kohta. Seda pidid tegema kõik poliitohvitserid üle Nõukogude Liidu, Ansip ei olnud ses osas mingi erand. Niisugune kohustus oli kirjas ka sisemäärustikus, poliitohvitseri ametijuhendis,” täpsustab Kiudmaa.

      Et Andrus sai üsna mugavalt ja ohutult Eestis teenida, võis Kiudmaa sõnul olla tingitud nii Tartu sõjakomissariaadi kui ka vabariikliku sõjakomissariaadi poliitosakonna antud soodustusest. „Viimast juhtis toona polkovnik Leo Nõmm. Raske on tagantjärele öelda, kumb otsustas Ansipi Eestisse jätta ja milliste teenete eest täpsemalt,” ei taha Kiudmaa kolme kümnendi taguseid sündmusi oletuste põhjal rohkem lahata. „Väidet „Mina hoidusin sõjaväest!” pean lapsikuks. Ansipi abikaasa kaudu ei pidanud meest samuti taga otsima. Tulevane peaminister oli Nõukogude armee jaoks niikuinii pidevalt silmapiiril. Ta oli arvel Tartu sõjakomissariaadis. Kutsumise peale pidi ta käima vabariikliku sõjakomissariaadi poliitosakonnas aru andmas. Jutt teenistusest hoidumise kohta on jama: NLKP liikmest ülikooli töötaja, ohvitser ja osakonna parteibüroo liige ei viilinud sõjaväest.

      Hoopis rumal on rääkida kaitseministri käskkirjast Ansipi sõjaväkke kutsumise kohta. Nõukogude ajal valitses liiduvabariikide üle ainult üks kaitseminister ja see istus Moskvas. 1980. aastate alguses oli selleks Dmitri Ustinov. Võin päris kindlalt öelda, et Ustinov Ansipi sõjaväkke kutsumise käskkirja ei allkirjastanud. Tal ei olnud selleks võimalust ega voligi,” lisab Kiudmaa.

      Ka 2000. aastal eetris olnud raadiosaates „Kukul külas” ei kõnelnud Andrus Ansip kordagi sellest, et ta oleks armeeteenistusest kõrvale hoidnud. Toonane Tartu linnapea ütles, et leidis sõjaväeteenistusest pigem üht-teist positiivset.

      Ülikooli poolt annab Andrus Ansipi sõjaväkke mineku taustast aimu emeeritus Tullio Ilomets. „Ansip ei saanud midagi kalkuleerida. Ta lihtsalt võeti ära, sest oli selles eas. Passiti peale, kes on ärksamad mehed. Nii ta läkski ülikoolist sõjaväkke, kaasas kõrgkoolist pärit iseloomustus. Nad jälgisid väga täpselt, milliseid mehi võtta. Mitte kedagi ei võetud umbes.”

      Kaasa antud iseloomustusse märkis Ilomets, et Ansip on lahtise peaga ning seni täitnud oma ülesandeid maksimumhindele „väga hea”. Ülikooli juures oli eriosakond, sisuliselt KGB, kes tegeles isikute väljaselgitamise ja profileerimisega. Üksus kogus vajalikku infot, mis ei olnud igaühele avaldamiseks. Sõjakomissariaat sai sealt materjali ja otsustas, keda võtta, СКАЧАТЬ