Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss. Katariina Krjutškova

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sõna-sõnalt ning andis seejärel ajakirjandusele karmi sisuga intervjuusid. Reformierakonnale tuli see täiesti ootamatult. Ent peatselt mõistis ka juhatus, et Ansipi sõnum oli läinud viljakale pinnasele,” räägib Keskerakonna üks juhtfiguure Kadri Simson.

      Reformierakonna reiting hakkas tõusma. Ansip ei saanud oma sõnadest enam taganeda. Ja ega ta tahtnudki. Kulminatsioon saabus 2007. aasta kevadel riigikogu valimistel. Peaminister sai 22 500 häält.

      Sotsiaaldemokraatliku erakonna esimees Sven Mikser mäletab sama lugu teistmoodi: „Ansip tuli 2006. aasta suvel Euroopa Liidu ülemkogult. Lennujaamas ootasid teda ajakirjanikud. Päriti, mis pronkssõdurist saab. Ansip siis põrutaski, et kui oleks tema teha, lohistaks ta monumendi kohe Tallinna kesklinnast minema. Reformierakonna kontoris hoitud seepeale pead kahe käega kinni, aga kui märgati, et valijatele läheb Ansipi sõjakus hästi peale ja reiting hakkab tõusma, raiutigi seda lubadust kuni 2007. aasta riigikogu valimisteni.”

      Vabariigi valimiskomisjoni andmetel pääses riigikokku isikumandaadiga üldse kokku kümme saadikut. Neist enim hääli – 22 540 – kogus Ansip. Reformierakond sai riigikogus 31 kohta, mis tähendas tervenisti 12 lisakohta, võrreldes 2003. aasta parlamendivalimistega, mil partei nimekirja tipus troonis Siim Kallas.

      Andrus Ansipi käitumine muutus üleöö. Siseminister Laanet kohtus peaministriga kas järgmisel või ülejärgmisel päeval pärast valimistulemuste teatavaks saamist. „Kui varem teretati, räägiti üksteisega, siis vahetult pärast valimisi ei öelnud Ansip ekskolleegile tere vastugi,” nendib Laanet.

      Laanet ei olnud ainus, kes Ansipi ümbersündi tähele pani. Ka Aaviksoo sõnul muutus Ansip pärast valimisi.

      Kohtumisel president Toomas Hendrik Ilvesega oli Ansip igas kolmandas lauses õhanud midagi oma 22 500 hääle kohta. Ilves oli lõpuks tüdinenud ja maininud, et temagi oli saanud väga hea valimistulemuse: üle 76 000 hääle. Pärast seda ei olnud Ansip sel kohtumisel enam oma 22 500 häält jutuks võtnud.

      REITING ROKKIS

      Varakevadel enne esialgset plaani monument juulis teisaldada andis valitsus oma kavast välissaatkondadele teada. Teada on, et vähemalt pronksimässu alguseni oli Eesti ametnikel side ka Vene poole esindajatega. Miks püstitati telk juba 26. aprilli hommikul? Kas kapo kiitis selle heaks või pigem hoiatas, et tülinorimine ja provotseerimine võib lõppeda laamendamisega? Kas ja kuivõrd palju mõjutas otsust telgi paigaldamise kohta paar nädalat enne mässu valijatelt 22 500 häält saanud Ansip?

      „Võimalik, et see oli teadlik provokatsioon eestikeelsete valijate suurema osa lõplikuks enda poole võitmiseks ja IRLilt rahvusluse teema jalge alt tõmbamiseks. Kui nii, siis poliittehnoloogiliselt tuli see oravatel hästi välja. Toetus kerkis, järelikult oli otsus õige,” märgib Mailis Reps.

      Pronkssõduri probleem hakkas teravnema 2000ndate alguses. Aasta-aastalt tekitas see üha suuremaid pingeid. Juba enne Aaviksoo kaitseministriks saamist oli riigikogu võtnud vastu sõjahaudade kaitse seaduse. See tähendas, et asjaga pidi tegelema kaitseminister.

      Kaitsepolitsei raportitest oli teada, et rahvast kutsutakse kogunema pronkssõduri juurde ning sellesse piirkonda on vaja senisest rohkem politseijõude. „Samas ei olnud ühtki viidet, et kogunemine võiks muutuda vägivaldseks ja laieneda,” tähendab Aaviksoo.

      Staažika riigikogulase Eiki Nestori sõnul pidid kõik ministrid enne pronksiööd aru saama, et midagi ilmselt toimub. „Aga Ansipi närv sel ajal küll ei liikunud,” lisab ta.

      Reps oli teisel mässuööl Tallinna linnavalitsuses koos linnapea Edgar Savisaare ning politsei- ja julgeolekuinimestega. Tagantjärele on räägitud, et Savisaar oli huvitunud vaid venelastest ega olnud hoolinud eestlaste tunnetest. „Võin kinnitada, et pinge tekkis Ansipi ja Savisaare dialoogi ümber mõnikümmend tundi pärast rahutusi. Reformierakond tekitas selle poliitilise ja rahvusliku fooni sinna ümber,” märgib Reps.

      Ansip ja Savisaar kõnelesid esimesel mässuööl korraks telefonitsi. „Ütlesid mõlemad teineteisele halvasti ja pärast seda pole enam suhelnud. Kuuldavasti olnud Ansipi üks väheseid muresid see, kas Savisaar suudab hommikuks pealinna ära koristada,” lisab Reps.

      KES OLI MÄSSUKS VALMIS?

      Jüri Pihli väitel polnud kaitsepolitseilt tulnud eelnevate nädalate jooksul ühtki selgepiirilist hoiatust, et asi nii kiiva võib kiskuda. Seetõttu ei olnud ka piisavat politseijõudu, et kõiki rüüstamisi ära hoida.

      Eelkõige püüti säästa riigiasutusi ja Toompead. Valitsuse ministritest olid politsei staabis ainult Ansip, Aaviksoo ja Pihl. Operatsiooni juhtis Tallinnas Tarmo Miilits. Kaitsepolitsei ja teabeameti tippjuhte kohal ei olnud.

      Selleks et teisel ööl tänavatele tulnud huligaane taltsutada, hankis politsei kaitseväe logistikakeskuse kaudu Saksamaalt erivarustuse ja uue koguse kummikuule – omaenda napi varu oli politsei esimesel ööl mõne tunniga välja lasknud. Lätlased saatsid töötava veekahuri.

      Teisel öösel oli politseinikel parem varustus ning kõik kinnipeetud viidi reisisadama tühjadesse angaaridesse. Enamik neist vabastati mõne tunni jooksul. Kui õiguskantsler tahtis hommikul tulla vaatama, kui palju mässajaid on kinni peetud, polnud seal enam kedagi.

      VANDALISMI EI ÕIGUSTA MISKI

      Kui 24 tundi enne monumendi teisaldamist oli Ansip olnud poisikeselikult uljas, siis nüüd oli ta näost hall. Seevastu oli särtsu täis Aaviksoo. „Tema silmis helkis rõõm, millest võis välja lugeda: „Ära tegime! Kaua nad meie hoovi peal kaklevad!”” meenutab toonane minister Palo. Vabariigi valitsus korraldab väga harva erakorralisi pressikonverentse, aga 2007. aasta 27. aprilli varahommikul kutsuti ajakirjanikud Stenbocki majja. Laua taga istusid Ansip, Aaviksoo ja politseiameti tolleaegne peadirektor Raivo Aeg. Meeste silmist peegeldus väsimus.

      „Tahtsime hauatähise teisaldada avatult ja viisakalt, kuid paraku peame tunnistama, et see ei õnnestunud,” rääkis peaminister. „Mul on väga kahju, et paljud inimesed läksid kaasa provokatsioonidega ja asusid vandaalitsemise teele. Praeguseks on kinni peetud umbes 300 isikut. Enamasti on nad peetud kinni koos asitõenditega, see tähendab – röövitud esemetega. Mul on kahju ka sellest, et väga paljud inimesed said vigastusi. Enamasti lõikehaavu, mis saadi akende purustamisel.”

      Valitsuse erakorraline pressikonverents vahetult pärast pronksmehe teisaldamist 27.04.2007. Vasakult politseiameti peadirektor Raivo Aeg, siseminister Jüri Pihl, peaminister Andrus Ansip ja kaitseminister Jaak Aaviksoo. (Teet Malsroos, SL Õhtuleht)

      Ansip pidi vastama ka telekanali PBK toonase ajakirjaniku, riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni hilisema nõuniku Vadim Belobrovtsevi küsimusele: „Mul on üks küsimus pärast eilset: härrasmehed, kes teist esitab esimesena lahkumisavalduse?”

      Peaminister pidas küsimust täiesti kohatuks: „Miski ei õigusta vandalismiakte ja nendele ei saa olla ühtki seletust, mis lähtuks mingisugustest poliitilistest otsustest. Vandalism ei ole mitte millegagi õigustatav.”

      Samal pressikonverentsil tegi Ansip ka hiljem palju furoori tekitanud avalduse: „Ma palun kindlasti kõigil võimalikel vastuaktsioonide kavandajatel jääda koju. Ei ole mõistlik alustada oma noort elu viieaastase vangistusega.”

      VERINE ALGUS

      „Ma ei õigusta laamendajaid, süütajaid ja rüüstajaid. Nad on kahtlemata kurjategijad. Kuid nende kuritegevuse vallandumisel on oma kindel põhjus. Nende kurjategijate СКАЧАТЬ