Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss. Katariina Krjutškova
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss - Katariina Krjutškova страница 7
Название: Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss
Автор: Katariina Krjutškova
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949336425
isbn:
Poistest said Eesti tasemel tegijad. „Olime Eestis ikka tugevad teise ešeloni mehed,” kiitleb Russak. Kõige vägevam võistlus, kuhu nad koos Andrusega Eestit esindama saadeti, oli 1972. aastal Sotšis, kus peeti üleilmsed ametiühingute maailmamängud. Ajal, mil lennukiga lendamine oli koolilaste jaoks haruldus, oli Andrus rännanud nii Moskvasse, Leningradi, Kiievisse kui ka Minskisse ja Musta mere äärde.
Kolmandas klassis saavutas Andrus Tartu meistri tiitli 1000 meetri krossijooksus, mistõttu pääses isegi kohaliku ajalehe veergudele. Põhikooli klassides saavutas Ansip jalgrattaspordi tiitlivõistlustel oma vanusegrupis korduvalt esikohti. 14aastaselt sõitis ta eraldistardist 25 kilomeetrit 37 minuti ja 25 sekundiga, mis teeb keskmiseks kiiruseks umbes 40 km/h. Hiljem on Ansip uuesti proovinud nii nobedalt vändata, aga pole õnnestunud. 9. klassis õppides osales Andrus tublilt Tartu linna meistrivõistlustel mittekergejõustiklasena. Sellelgi perioodil saatsid Andrust diplomid ja medalid, mispeale soovitatigi tal pühenduda kergejõustikule. Pikapeale seadiski poiss üha kõrgemaid sihte. Ta jooksis 400 kilomeetrit kuus, seda nii sügisel kui ka talvel. Kuni tekkisid tagasilöögid: tervis läks ületreeningu tõttu nii käest, et Jalta võistlustel jäi seni esimeste seas finišisse jõudnud Andrus eelviimaseks.
Andrus Ansip saadeti 1972. aastal Nõukogude Eestit esindama Sotši, kus peeti üleilmseid ametiühingute maailmamänge. (Perekond Osa erakogu)
Nüüd sõidab ta suviti rulluiskudega või suuskadega, tehes Tamme staadionil vähemalt 100 ringi. „Tal on ikka väga pikad treeningud. Ma näen tema visadust. Andrus leiab enda jaoks selle aja ega taha end võistlustel ribadeks sõita,” räägib keemik Jaak Arold Ansipit siiani saatvast mõtteviisist.
Vahetevahel ütleb Andrus treeningul, et raske on, aga rühib ikka edasi. Sportides on ta keskendunud. „Eelkõige on ta tõsises töömeeleolus ega taha kellegagi lobiseda. Oma ea kohta liigub ta väga hästi, teeb enamikule meestele silmad ette. Tõenäoliselt on ta maailma üks sportlikumaid peaministreid,” kiidab Arold.
Paratamatult kulub treeningutele suur osa tema vabast ajast. „Ühel meie noortekoguga kohtumisel on Ansip väidetavalt öelnud, et temal spordi tegemise kõrvalt raamatute jaoks aega ei jää,” räägib endine Reformierakonna juhatuse liige Kristiina Ojuland.
HINGEMÕJUTAJA
Lõpueksamitel valmistas Andrusele meeldiva üllatuse kirjand. Tavaliselt kirjutati kirjanduslikel teemadel. Ühiskondlikke ja üldiseid teemasid peeti veidi riskantseks ja neil kirjutamist mõttetuks, sest asjadest ei tohtinud rääkida õigete sõnadega. Kui üldisel teemal kirjutades vigu ei teinud, võis heal juhul kolme saada. Andrus valis n-ö vaba teema ning tal õnnestus lõpukirjand neljale kirjutada. See nõudis argumenteerimisoskust ja muidugi ka teatavat taktitunnet. Võib-olla oli Andruses juba siis poliitikut, kuid kirjamees oli ta kindlasti, sest keskkooli ajal sai ta Vanemuise teatri kirjandusvõistluse laureaadiks, auhinna andis talle kätte toonane teatrijuht Kaarel Ird isiklikult.
Andruse armastuse kirjanduse vastu võis sütitada tema eeskuju, emakeeleõpetaja Irene Leisner, kes nüüd küll ei õpeta enam, kuid keda senini nimetatakse Tartu Tamme gümnaasiumi raudseks leediks ja maskotiks.
1930. aastal sündinud naine on tugeva karakteriga ning hoolimata kõrgest east ikka veel seltskondlik. Tema tagasihoidlikus hubases korteris Tartus Tähtveres seisab diivanilaual telefon, mis alatasa heliseb. Leisnerit külastavad endised õpilased, kultuuritegelased ja linnainimesed, kes õpetajannale kingitusi ja lilli toovad. Eakas õpetaja on selleks puhuks varunud küpsiseid ja natuke napsi – Martini Bianco sobib suurepäraselt.
2007. aasta esimesel koolipäeval kinkis Andrus Ansip kõigile Tartu Tamme gümnaasiumi esimese klassi õpilastele Antoine de Saint-Exupéry „Väikse printsi”. Ansipi kõrval seisab tema endine õpetaja ja hilisem direktor Toomas Mälksoo. (Kaupo Järviste erakogu)
Kirjandusõpetaja Leisner mäletab, et Andrus oli üpris populaarne poiss: „Tal oli hea füüsiline suutlikkus, lahtine pea ja kena käitumine. Kuid tema klassis polnudki ühtki paha poissi.” Tüdrukute vastu see ilus ja sirge poiss erilist huvi välja ei näidanud. „Ta ei tundunud mingi naistemurdjana,” märgib Leisner.
Õpetajanna on üks väheseid, kelle seltsis avalduvad Andruse meeldivamad küljed. Muidu vaoshoitud peaminister naerab Leisneri juuresolekul, suu kõrvuni ja hambad paljad. Vastastikune kiindumus on seniajani nii tugev, et Andrus ei pidanud paljuks külastada koos abikaasa Anuga Leisnerit tema 80 aasta juubeli puhul. Andrus on öelnud, et õpetajanna on ta elu suuremaid eeskujusid ja hinge mõjutajaid.
Õpetaja omakorda pooldab Andruse jäist imagot ja lihvitud välimust, mis teeb valitsusjuhist visiitkaardi Euroopas. Riigijuhile tulevat külm pilk vaid kasuks: „Ta ei saa ju ennast naeruga odavaks teha.” Samuti on Leisner vaimustuses Andruse kõnelemisoskusest: „Ta on sõbralik ja arenenud jutuga. Võib sulepeast rääkida mitu tundi, nii et ajab mõne teise sellega marru.”
Õpetajat ja õpilast ühendab ka armastus sama partei vastu. Leisner on Reformierakonna kauaaegne liige, kes enda sõnul oli astunud parteisse Ansipi ja Seli tungival pealekäimisel 1996. aastal. Ajal, kui Ansip rattaõnnetusest taastus ja oli omaenda ütlemist mööda liialt sant selleks, et linnapeaks hakata. Aasta hiljem sai Leisnerist linnavolinik. Seni on õpetajanna osalenud aktiivselt pea kõikidel erakonna koosolekutel.
2007. aasta esimesel koolipäeval kinkis peaministriks sirgunud endine õpilane kõigile Tartu Tamme gümnaasiumi esimese klassi õpilastele Antoine de Saint-Exupéry „Väikse printsi”. Üks raamatu saajatest oli tollel päeval Andruse venna Ivari laps. Eraldi eksemplar oli mõeldud ka Leisnerile, kellele kingitud raamatu tiitellehel seisis pühendus: „Tänutundega armsale õpetajale Irene Leisnerile. Ainult südamega näeb hästi. Tänan armastuse ja õpetuse eest. Andrus Ansip.”
TUNNE, MIDA ON RASKE KIRJELDADA
Õemees Aivo Osa kutsus Andruse Võhandu jõe kaldal asuvasse Leevaku külla EÜE rühma. Aivo Osa oli selle rühma komandör ja võttis tudengite kampa ka Andruse, kes oli sama aasta suvel lõpetanud Tartu 5. keskkooli. Nii elas poiss esimest korda läbi tõelise üliõpilasmaleva suve.
Ühtaegu Aivo ja Andrusega olid samas Leevaku rühmas Tõnis Vallask, Tõnis Kolk, Aivo vend Tõnu Osa, Einard Männart, Tiina Pagi, Lemme Pajo (Haldre), Madis Järv, Lea Talu-Mersmann, Uno Hämarik, Nataša Paltusova (Nekrassova), Ruth Künnapuu ja Marvi Schmidt.
„EÜEsse oli võimalik vabatahtlikult minna. Ega Ansipitki keegi sinna väevõimuga ajanud. Ju tal oli huvi ja tahtmine näha, kuidas üliõpilased üle Eesti paar kuud külg külje kõrval elavad ja töötavad. Mingisugune tööharjumus pidi igaühel olema, muidu naljalt EÜEsse ei kiputud. Tol ajal ei saanud seal viilida. Selline malevlane oleks kiiresti koju saadetud,” meenutab Tiina Parve, kes oli tollal 19aastane.
Leevaku maleva lõpupidu Haapsalus Uuel tänaval 1974. aasta varasügisel. Andrus Ansip lööb klaasi kokku õemees Aivo Osaga, kes kutsus poisi vahetult pärast keskkooli lõppu EÜE Leevaku rühma. Paremal hoiab Andrus süles malevarühmas talle lähedaseks saanud Tiina Parvet (end Pagi). (Perekond Osa erakogu)
Leevaku СКАЧАТЬ