Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss. Katariina Krjutškova

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õhtupoolikul asus Ansip koos tosinkonna üliõpilasega Budapesti poole teele. Lauren ja Saarniit olid välisrühma koosseisu arvanud teiste seas ka hilisema õiguskantsleri Indrek Tederi, vandeadvokaadi Toomas Luhaääre, tervishoiuametniku Toomas Palu, ettevõtja Tiina Annuse, vandeadvokaadi Liina Linsi (toonane Lebbin) ja õpetaja Helje Kaskeli. Pärast paaripäevast sõitu jõudsid malevlased Budapesti. Sinna oli neile vastu tulnud giid, kohaliku ülikooli teise kursuse tudeng Tesnadi Tibor. Tema saatis eestlasi kogu nende Ungaris viibimise aja. Õhtuks jõudsid reisisellid armsasse ja rohelusse uppunud väikelinna Veszprémi. „Kui püüda ette kujutada, kuhu Ansip ja tema rühm maandusid, peaks Eesti oludes silme ette manama Paide- või Türi-taolise linnakese,” meenutab Luhaäär.

      Eestlasi võõrustati hästi. Nad pandi elama kooli ühiselamu neljakohalistesse tubadesse. Ansip kirjutas Eestisse naastes välisrühma tegevusaruande ning nimetas seal mugavusteks võimalust ühika koridoris telerit vaadata ning mis tahes kellaajal ööpäevas duši all käia. Vajadusel said noored pesu pesta ning ka toidu üle ei olnud põhjust nuriseda.

      TÖÖD NAPPIS, SÜÜA SAI KÕVASTI

      Malevarühmana läksid eestlased esimest korda Veszprémi elamuehituskombinaati tööle 30. juulil. Esimesel päeval tehti kõikidele noortele arstlik kontroll, anti ohutustehnika instruktsioon ja tutvustati tehast. Õige pea ilmnes, et Eesti staažikatele ehitajatele-üliõpilastele õiget tööd ei olnudki. „Meile, ungari, saksa ning Moskva tudengitele, oli elamuehituskombinaat tõsistes raskustes töö andmisega ning EÜE-le omast korralikku rakendust meile ei leitudki. Tüdrukutele otsiti abitöid kombinaadi aiandist, kolm poissi töötasid raudbetoonpaneelide tsehhis konveieril, ülejäänutele püüti tööd leida selle tsehhi ümbruses,” kirjutas Ansip aruandes.

      Kui rühmas oleks mõni eriti pika unega seltsimees olnud, võinuks päevakava talle ehk mõnevõrra kurnavaks kujuneda. Tööpäevadel oli äratus kell 5.00. Seejärel tuli „töölistele” järele buss ning viis nad tehasesse. Kell 5.45 said noored tehase sööklas hommikusöögiks võileibu ja vürtsist suppi. See oli eestlaste jaoks nii terav, et esialgu pidi vett kõrvale rüüpama. Kell 6.00 alanud tööpäev kestis kuni esimese pausini kell 8.30. End karastusjookidega turgutanud poisid ja tüdrukud jätkasid tööd 9.00. Seejärel enam pause ei tehtud ning tööpäev lõppes kella 14 paiku.

      Ansip kiidab ungarlaste pakutud roogasid. Külalislahkus oli muljetavaldav. Kõigi välirühmade toitlustus ja majutus maksti kinni, ühtlasi hüvitati ka transpordikulu Nõukogude Liidu välispiirist kuni Veszprémini. Ainult palka ei tohtinud välisrühmadele maksta. See-eest toideti hästi: iga tööpäeva lõpus pakuti kolmekäigulist lõunasööki, aga õhtust võis süüa restoranis. Iseasi, kas kõik oodatud ja kutsutud alati õhtueinele jõudsid.

      HÄÄLETADES MÖÖDA UNGARIT

      Toomas Luhaäär veetis malevas kokku seitse aastat. Ajal, mil ta Ansipiga Ungaris käis, töötas ta Tallinna I õigusnõuandlas. Luhaäär ütleb, et Ansipil võis nende rühmaga olla omajagu tegemist. „Ta on loomuomaselt väga korralik, süsteemne ja suurepärase organiseerimisvõimega inimene ning sai hästi hakkama. Öeldakse, et head juhti tuntakse sellest, et tema juhtimist ei märka. Ansip oli kindlasti selline, kelle asjakorraldamist ei märgatud. Ometi erines see EÜE rühm ideaalsest nõukogude malevast nagu öö päevast. Kuid Ansip ei takistanud meie tegemisi, ta ei muutnud Ungaris veedetud aega ebameeldivaks.”

      Luhaääre sõnul sobis ungarlaste pakutud töögraafik eestlastele suurepäraselt. Varavalges alanud töötamine lõppes keset päeva. Kõht söödi korralikult täis ning pärast seda läks lahti tegelik tutvumine Ungariga. Kuna Luhaäär, kes vaadetelt ei olnud ülikoolis parteilaste ega KGB lemmik, oli esimest korda välismaal, jätkus avastamisväärset küllaga.

      „Leppisime rühmas kokku, et reisime mööda Ungarit hääletades,” mäletab vandeadvokaat. „Sõimegi siis lõuna ajal kõhud täis ja hakkasime ringi sõitma. Need, kes olid otsustanud sellise korralduse kasuks, lahkusid kahekaupa paaris Veszprémist. Väga tore ja lõbus oli. Kohtusime kohalike noorte ja vanemate inimestega. Ma ise sõitsin kolm päeva ühe vana Volga tagaistmel gaasiballooni peal ja ajasin Ida-Saksa abielupaariga juttu.”

      Üliõpilased sisustasid oma aega muulgi moel, näiteks pidasid rannas maha oksjoni. Nõukogude inimesel ei olnud ju kunagi raha. Niisiis võtsid eestlased Ungarisse kaasa rohkesti kaupa, mida sai kohapeal müüa. Malevarühm ei tahtnud oma asju niisama lihtlabaselt kusagil nurga taga maha sahkerdada. Vastupidi, kõik pidi käima avalikult ja korrektselt. Niisiis korraldasid malevlased kapitalistlikule ühiskonnakorraldusele omase oksjoni. See õnnestus üle ootuste hästi: kogu kaasavõetud kaup sai müüdud, isegi enampakkumiseks läks.

      PEKKI, VIINA JA KIITUST

      Kohalikud noored korraldasid eestlastele Ungari peki söömise ja viinajoomise võistluse. „Seal pidas Ansip meie grupi juhina kõne sõprusest – heas mõttes sütitava, mitte mingisuguse Brežnevi stiilis monoloogi,” mäletab Luhaäär.

      „Pidime alati olema hiljemalt järgmiseks hommikuks tehases tööl tagasi. Ja olime ka. Ühtki hilinemist ega tööluusi ei tekkinud,” lisab jurist. Luhaäär ja Indrek Teder ülendati peagi koristajateks. Poisid kõndisid mööda tehase territooriumi ringi ning lohistasid enda järel labidaid ja rehasid võimalikult suure kolinaga. „Peaasi oli näidata, et me ikka hoolega töötame. Tegelikult ei olnud sellest tolmutamisest küll suuremat kasu,” muheleb vandeadvokaat.

      Tehase direktor oli eestlastega isegi niivõrd rahul, et kui välisrühmade malevaaeg Veszprémis otsa sai, andis ta nende auks piduliku õhtusöögi, toonitades eriliselt eestlaste pühendunud töötamist, kuigi päriselt ei olnud eesti noored saanud oma tööoskust tehase kehva organiseerimisvõime tõttu näidatagi. Ansipi aruande järgi öelnud tööstusjuht koguni, et tema alluvuses ei olevat varem nii tublisid tudengeid ametis olnud.

      IPITS KÄIS ANSIPIL KÜLAS

      Samal ajal, kui Ansip külalislahkust nautis, viibis tema hilisem tööandja ja sõber, tol ajal ülikoolis kehakultuuri õpetanud ja aspirantuuris tudeerinud Neinar Seli EÜE rühma komandörina Prahas.

      Esialgu pidi Seli asemel Tšehhoslovakkiasse sõitma nüüdseks manalateed läinud, aga omal ajal aastaid ülikoolis töötanud kehakultuuriõppejõud Madis Alev, kuid veebruaris kriipsutati tema nimi maha ja asendati Seliga. Rühm oli kümneliikmeline: neli poissi ja kuus tüdrukut. Töötati Praha ühes suuremas ehitusettevõttes Montavni Stavby, mis ehitas parasjagu linna 16korruseliste hoonetega elamurajooni.

      Samal suvel oli välisrühma komandör ka Ansipi teine hilisem koostööpartner ja purgitoidufirma Salvest omanik Veljo Ipits. Tema rühm töötas samuti Ungaris, täpsemalt Debrecenis, mis asub Budapestist idas. Ansipi malevlased paiknesid pealinnast edelas. Osa ajast viinamarjaistandustes töötanud Ipitsa rühm käis Ansipi malevlastel külas. Kaks-kolm päeva veedeti koos aega. „Oli ilus päikeseline suvi. Meie rühm korjas kohalikus kooperatiivis mureleid,” mäletab Ipits.

      LAAGER PÄÄSTIS AFGANISTANIST

      Aasta pärast ülikooli lõpetamist pidi Andrus minema sõjaväkke. Selle kohta tehti keemiaosakonna parteibüroos isegi lakooniline otsus, milles märgiti, et seoses Ansipi lahkumisega mereväkke peab valima talle asendaja. Kui Ansip 1979. aastal ülikooli lõpetas, oli ta Tartu sõjakomissariaadis arvatud reservi leitnandina. Kohustust kohe teenistusse minna ei olnud, sest reservohvitsere oli nõutust rohkem.

      Armeeteenistusse võtmine oli eesti poistele 1980ndatel loterii. Nõukogude Liit oli paar aastat varem viinud väed Afganistani. Sõjakoldesse sattumise vastu leidus siiski mitu mõjusat rohtu. Senise elukäigu või õpingute ajal pidi ülikooli lõpetanu olema astunud СКАЧАТЬ