Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss. Katariina Krjutškova
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss - Katariina Krjutškova страница 12
Название: Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss
Автор: Katariina Krjutškova
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949336425
isbn:
Tollane geograafiatudeng Hugo Tang oli koos Aivar Ennoki, Toivo Utso ja Arvo Iitaliga üks neist, kes 1979. aasta juulist augustini elas koos Ansipiga Klaipėda lähedal telkides. Igas telgis oli umbes kümme tudengit. Lähedal asus sõjaväebaas, kus poisid käisid kordamööda valvamas ladusid ja muud inventari. Telklaager asus keiser Wilhelmi nimelise kanali ääres, mille sakslased olid Teise ilmasõja ajal piki Kura lahte kaevanud.
Klaipeda sõjaväelaager 1979: Andrus Ansip vandus truudust Nõukogude armeele nagu teisedki Eesti NSV üliõpilastest sõdurid. Vande ettelugemine oli rutiin. Näiteks Ansipi hilisemate valitsuste minister Jaak Aaviksoo luges Klaipeda laagris sama vannet 1975. aastal. (Hugo Tangu erakogu)
Klaipeda sõjaväelaager 1979: „Luikede järve” kostüümis pikutavad Andrus Ansip ja Arvo Iital. (Hugo Tangu erakogu)
Jaoülem Andrus Ansip Klaipėda sõjaväelaagri köögitoimkonnas 1979: ülevalt vasakult Toivo Utso, Öpik, Hugo Tang, all Andrus Ansip ja tundmatu jurist. (Hugo Tangu erakogu)
„Sõitsime rongiga Riiga ja sealt edasi Klaipėdasse. Keegi poole tee peal ära ei hüpanud. Kõik tahtsid ohvitseriks saada. Kes see ikka tol ajal Nõukogude armeesse reameheks kippus, et minna mitmeks aastaks kuhugi pärapõrgusse teenima. Kui, siis ikka ohvitserina,” räägib Tang.
Õnneks oli 1979. aasta suvi kuiv ja päikeseline. Mitte ühtegi paha sõna ei võinud öelda ka kohalike kaadrisõjaväelaste kohta. Valdavalt nad poisse ei seganud. Kes jõi, kes imbus laagrist tihtipeale niisama omi asju ajama. Mingit erilist dressuuri peatsetele ohvitseridele kahe kuu jooksul ei tehtud. Noortel jäi palju vaba aega, mida sisustati vastavalt võimalustele. Mõned õppisid keeli. Aeg-ajalt käisid uljamad tudengid erariietes Klaipėdas ning Vilniuses n-ö hüppes.
KIRVEGA SÕRMED MAHA
Käidi ka lähedal asunud küla pidudel. Ükskord tekkis sellest suurem jama, sest võõrad olid läinud kohalikega kõvasti lööma. Ei puudunud ka terariistad ja kaikad. Massikaklusest pääsenud sõdurtudengid tormasid laagrisse, et külla jäänud kaaslastele abiväge kutsuda. Laager ärkas, elavnes ja vähemalt pooled poisid lendasid omadele appi.
Järgmisel päeval oli laagris suurem rivistus ja aplaava. Ohvitserid möirgasid, sest sellist üleannetust ei olnud keegi osanud karta. Rivistusel nõuti kõigilt käte ettenäitamist, sest küla „kunnid” olid kinnitanud, et kellelgi, kes väidetavalt oli tahtnud ühe võõra tare aknast sisse ronida, löödud aknalaual sõrmed kirvega maha. Kõikidel poistel olid sõrmed alles, aga paar üleastunut saadeti siiski teistele hoiatuseks Eestisse tagasi elu üle järele mõtlema. Ansip jäi edasi Leetu.
Klaipeda sõjaväelaager 1979: Ansip ja TRÜ teised tudengid said laagrikuude järel kätte ülikoolidiplomi. (Hugo Tangu erakogu)
„Hommikupoolikul oli kell 6.30 äratus ja seejärel söömine. Pärast seda olid teatud tunnid või harjutused,” räägib Tang. „Kui oli võimalus pauku teha, no näiteks granaadiheitjast, ja keegi ei tahtnud või pidas kõmakat enda jaoks liiaks, tegi Andrus seda nende eest. Talle paistis laskmine üldse meeldivat. Paljud kartsid, tema mitte. Ükskord oli meil sellesama Wilhelmi kanali peal ette nähtud veetõkke ületamine. Ohvitser küsis, kas vabatahtlikke on. Kõik põrnitsesid, kuhu juhtus, aga Ansip oli vabatahtlikult nõus end vette kastma. Ta oligi selline poiss, et kui vaja, tegi ära. Kogu lugu.”
Klaipėda lähistel asunud sõjaväelaagri toit on laagris olnutele siiani meelde jäänud. „Küsimus ei olnud selles, kas ja mis maitseb. Süüa keedeti mädanenud juurviljadest ja ussitanud kalast. Mõni mees lasi endale kodust toidupakke saata. Teine püüdis ikka kuidagi, silmad kinni, kohapeal antuga toime tulla. Õnneks saime päris tihti ka külas või linnas asunud poest midagi hamba alla tuua,” kõneleb Tang. Ta oli korduvalt koos Andruse ja teiste semudega köögitoimkonnas ning nägi, millest süüa tehti.
LINNAHALLI POLITRUKIKS
Ansip oli täitnud kõik kriteeriumid pääsemaks Afganistani koledustest. Talle langes osaks eriti turvaline põli. Politrukina pääses ta Nõukogude riiki teenima Tallinna linnahalli kõrval asunud Balti laevastiku sõjaväeosa nr 63 413 ehitussalka nr 414. Temast sai roodukomandöri asetäitja poliitalal. Ansip kuulus ka väeosa komsomoli- ja parteibüroosse.
Raamatu autoritega kõnelema soostunud endine KGB ohvitser märgib, et kõrgharitud leitnandi suunamine kodumaal asuvasse ehitusväeossa ei olnud kindlasti tavapärane. „Kõrgharitud poisse ei saadetud tavaliselt suvaliste kaakide seltskonda korda looma, liiati veel paar aastat pärast ülikooli lõppu. Pigem olnuks loogiline, et Ansip oleks saadetud teenima mõnda dessantväeossa. Ta oli ju diplomeeritud keemik ja spordipoiss. Andrus võinuks vabalt maanduda mõnes keemiaväeosas, näiteks Pärnus, mitte pealinna ehitusroodus,” mõtiskleb ohvitser.
Ta on veendunud, et Ansip pääses Eestisse teenima mõningate teenete eest või oli mees lubanud tollaste organite heaks midagi korda saata. „Noormees võis olla meie järelkasvunimekirjas. Tema kohta oli andmeid kogutud, toimikut peetud, tema taust oli laitmatu ja puhas. Kui talle tehti ettepanek meie sekka astuda, võis ta keelduda. Aga ühtlasi oli Ansipil vaja sõjaväes ära käia. Ülikooli lõpetamise järel teda kohe kuhugi ei saadetud. Ju ta oli väljaspool sõjaväge kasulikum. Suure Nõukogudemaa avarustesse ei olnud tublit parteilast mõtet saata. Las teenib siinsamas silma all ja kirjutab meie eriosakonnale ettekandeid,” arutleb ekskagebiit.
Ometi on see vaid oletus, KGB arhiivid ja operatiivmaterjalid hakkasid Eestist kaduma juba 1989. aastal. FSBst ehk Venemaa föderaalsest julgeolekuteenistusest kinnitati, et neil ei ole materjale Andrus Ansipi nimelise isiku kohta.
Vahelepõikena võiks meenutada tõika, kuidas sattus KGB Tartu osakonda üks nende legendaarsemaid töötajaid, nii ülikoolis asjatanud kui ka Andrus Ansipiga rajoonikomiteeski trehvanud Albert Gektor (Hektor). Ta ise on seda aastaid tagasi Eesti Päevalehes kirjeldanud nii: „Ma olin komsomolikomitees tööl. Seal sattusin eeskujuliku käitumise tõttu KGB luubi alla. Kõigepealt uuriti minu tausta. Mul oli sobiv proletaarlase taust. Olin olnud usin pioneer.”
TEADLASE KOLMEKORDNE PALK
Ansip teenis kahekordselt punalipulises Balti laevastikus 84. sõjaväe betoonitehases. Hiljem ehitas laevafirma Tallink endale sellesse kanti peakorteri. Teisel aastal oli Andrus Tartus komandeeringus. Metsakombinaadis töötas tema alluvuses 20 sõdurit, Andrus oli nende ülemus. Ta käis Tartus ringi nagu must tont, mereväelase sinel oli teatavasti süsimust. „Inimestel oli kummaline vaadata,” on Ansip Kuku raadio külalisesaates meenutanud.
Politrukiks saamine oli rahalises mõttes eriti kõva vedamine. Esiteks palk: roodukomandöri asetäitja teenis 285 rubla kuus. Väidetavalt ei võetud sellelt makse. Teenistus oli hoopis midagi muud kui saada ülikooli juures laboritöö eest 110 rubla. Kui õnnestus lasta end suunata Tartusse komandeeringusse, oli õnn veel suurem, sest siis jooksis lisaks palgale ka lähetustasu, umbes kolm rubla päevas. Ja peale kõige muu sai kodukanti komandeeringusse saadetud ohvitser elada kodus.
СКАЧАТЬ