Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss. Katariina Krjutškova

Чтение книги онлайн.

      Esiti paistis keskkooli lõpetanud Andrus vanemate malevlaste seas tagasihoidlik. „Teised poisid olid julged, rebisid ennast tüdrukute tuppa. Tema aga seisis seal ukse peal, muigas ja naeratas,” meenutab malevakaaslane Reet Kunnus (endine Künnapuu).

      Tiina aga ei salga, et temal ja Andrusel tekkis ühises malevarühmas elades ja töötades kiiresti vastastikune sümpaatia. Kas just armastus esimesest silmapilgust, kuid oli, millest teineteisega rääkida. „Kes oskab täpselt öelda, millest inimestevaheline sümpaatia tekib… Sõnadega on sellist asja keeruline edasi anda. Me sobisime omavahel, mis muud. Aga et oleksime läinud nurga taha musitama – sellist asja küll ei olnud. Lihtsalt sümpaatia,” kõneleb samuti ülikooli keemikuna lõpetanud Tiina. Ka õpetaja Leisner sõnab, et Andrusel oli küll keemikute seas üks neiu, kuid too ei võtnud vedu ja läks teisele mehele. Andrus ei jõudnud Tiinat veel vanematele tutvustamiseks kojugi tuua.

      Tolleaegsete malevlaste meenutustes on sageli peakangelane alkohol. „Olen samuti kuulnud üht-teist ja eks ka tol aastal juhtus teistes rühmades mõndagi, aga võrreldes mujal toimunuga oli meie rühm küll nagu üks suur lasteaed. Loomulikult käidi Leevaku külapoes ning osteti odavaid veine ja vahetevahel viina, aga kiirabi ei olnud küll kordagi vaja välja kutsuda. Hommikune äratus oli kella seitsme paiku. Ööbimiskohaks oleva Leevaku koolimaja hoovis saime end ajutiselt paigaldatud kraanidest veega värskendada. Seejärel käisime kolhoosi sööklas hommikueinel ja edasi tööle. Tööluuse ei tehtud, kohe olnuks kojusõit,” räägib Tiina.

      Poisid ja tüdrukud tegid erinevaid töid. Kui poisid askeldasid näiteks katusel, siis tüdrukud asjatasid ohutumates paikades. Tiina lupjas sigalaid. Poisid ei põlanud ka töövälisel ajal müüri laduda. Nimelt ehitasid Andrus ja Tõnis Kolk malevlastele mitu kuud koduks olnud Leevaku koolimaja hoovi kamina.

      Need, kes Leevakul edevamalt taidlesid, olid ka rühma särtsakamad liikmed. Nii oli pika, vibaliku poisina tuntud 18aastane Ansip üks neljast noormehest, kes Leevaku-Räpina maanteel rühmakaaslaste ovatsioonide saatel „Luikede järve” tantsis.

      Kas juba siis paistis Andruse käitumisest välja, et temakst võiks tähtis ametimees saada? Tiina naeratab. „Peaministrit ma temas tollal ei näinud, aga selge see, et malevasse kippusid edasipüüdlikumad noored. Kindlasti ka käitusid eri inimesed malevas erinevalt. Vaadake, millistel fotodel Ansip figureerib… Eks sellestki saab üht-teist järeldada. 21-aastaselt parteisse astumine ei olnud 1970. aastatel tavapärane. Eks ta soovis karjääri teha ja elus edasi jõuda. Tollal oli see parteituna peaaegu võimatu,” ütleb Tiina. Ülikooli keemiahoones Jakobi tänaval, kus Andrus 1974. aasta sügisel keemiaõpinguid alustas, teineteisele sümpaatne paar Tiina väitel enam kokku ei trehvanud. Loengud olid erinevad, praktikumid ei kattunud.

      II OSA

      KOOLIST PARTEISSE

      KEEMIASSE OLI LIHTNE SISSE SAADA

      Niisiis tegi Ansip sama aasta sügisel edukalt sisseastumiskatsed ülikooli füüsika-keemiateaduskonda.

      „Kui tal kooli lõpetamise ja eriala valimise aeg kätte jõudis, tegi minu biokeemikust abikaasa Aivo Andrusele selgeks, et keemia sobiks talle, see on täiesti õpitav aine ning ka sisseastumine ei tohiks üle jõu käia. Andrus läkski keemiasse,” räägib peaministri õde Eve.

      Aivo Osa selgitab, miks Andrus reaalainetest just keemia võis valida. „Isegi kui inimene on koolimatemaatikas või – füüsikas lõpetanud keskkooli viitega, ei pruugi see tähendada, et ta ülikoolis tehnilise füüsikaga hakkama saab. See on väga raske aine. Ja matemaatika kipub samuti olema sedasorti teadus, et inimesel kas on selleks annet või mitte. Keemia aga on ka ülikooli tasemel täiesti mehaaniliselt omandatav,” sõnab Andruse õemees. Andrus sai 1974. aasta sügisel keemiaosakonna 1. kursuse üliõpilaseks. Tema matrikli number oli 74 919.

      KÕVA ORGANISAATOR

      Andrus Ansipi parteiline karjäär algas, kui ta oli 21aastane, tolle aja kohta tavatult vara. Vastne üliõpilane Ansip valiti kohe keemiaosakonna komsomolibüroo ja ülikooli komsomolikomitee liikmeks, aasta hiljem juba komsomolikomitee organisatsioonilise töö sektori juhatajaks.

      Andrus ei jätnud midagi juhuse hooleks. Kui paljudel teistel parteilastel ja komsomolitegelastel juhtus ikka ka ideoloogilisi äpardusi, mistõttu mõnel võis partei arvestuskaart olla noomitustest kirju, siis Ansipi arvestuskaardil n-ö kandeid ei olnud.

      „Ansip oli rahvamees, ta sai hästi läbi kõikide kaastöötajatega. Ta polnud ennast täis ega tekitanud konflikte,” räägib Ansipi keemikust juhendaja, praegu ülikooli kõige pikaajalisem töötaja Tullio Ilomets. Tema sõnul oli Ansip väga abivalmis ega põlanud ära ühtegi tööd. „Kui keemikutel tuli aparaate transportida või remonti teha, oli Ansip alati abiks. Ta võttis osa ka ülikooli muuseumi kolimisest,” mäletab Ilomets.

      Tartu riikliku ülikooli komsomoligrupp märtsis 1977: tagareas (vasakult) Andrus Ansip, Raivo Palmaru, Viktor Kaasik, Kalle Kulbok, Madis Kallion, Enn Ruusmaa, Jüri Aseri, tundmatu, Vello Talviste, Sulev Lääne, Harri Salman, Tõnu Laupa, Juhan Kivirähk, Mart Opmann ja Mart Kull; keskel Airi Põder, Mercedes Pent, Kalle Liiv, Aili Pikat, Lembe Blauberg, Jüri Vissak ja Igor Gräzin; ees pikali Hallar Lind ja Viljar Raidla. (Tartu ülikooli muuseum)

      Vaino Väljas käis külas ja pidas kõnet TRÜ komsomolikomitees: teda kuulasid Andrus Ansip (paremalt viies) ja Olav Osolin (paremal ääres). (Tartu ülikooli muuseum)

      Ehk seetõttu aitasid kateedri daamid omakorda alati hoida Ansipi vanemat tütart, kes vahel isaga koos laborisse tuli. „Laps armastas väga joonistada. Mul oli tükk aega üks tema joonistus klaasi taga, pildil oli värviline tüdruk. Ma ei teagi, kes selle joonistuse lõpuks ära võttis,” räägib Ilomets.

      Veel nendib õppejõud, et Ansipile pakkus ühiskondlik elu isegi rohkem huvi kui õppimine. „Ansip oli ülikoolis väga aktiivne malevamees, aga mind huvitas, et temast saaks keemik,” ütleb Ilomets, kelle arvates oli Ansipil tugev potentsiaal õpitud erialal läbi lüüa: ta oli arenenud kriitikameelega, kõva eksperimentaator, alati täpne ja süstemaatiline. Andruse katsete ja arvutuste tulemusi võis alati usaldada.

      Aastal 1977 koos Ansipiga ülikooli komsomolikomitees töötanud toonane majandusteaduskonna tudeng, hilisem ettevõtja ja minister Mart Opmann ütleb, et komsomol ja selle tolleaegsed üritused olid pullitegemise kohad.

      „Ma ei kuulnud ühestki teaduskonnast, et keegi oleks mingisugust ideoloogilist asja ajanud. Seda küll hakati mingil ajal vaatama, et näiteks rebaste pidudel ei oleks kusagil rebase motiivi väljas. Mina pidin ükskord selle „probleemi” niimoodi lahendama, et ühel kuulutusel oli rebase koon ja teisel tema kohev saba. Kõik said aru, mis mida sümboliseerib, aga pead ja saba ikkagi ühele pildile panna ei tohtinud,” muigab Opmann.

      Komsomolikomitees tulevase peaministriga tihedalt kokku puutunud hilisem ettevõtja ja riigiminister Raivo Vare mäletab, et Andrus Ansip oli „täiesti normaalne” tegelane. „Ma küll ei mäleta, et seal keegi üldse tõsiselt mingit punast jura või ideoloogiat oleks ajanud. Ansip oli kõva orgunnivend, ta oli asesekretär. Jooksis ringi, ajas asju, kooskõlastas üritusi. Sel ajal oli ju vaja iga asjapulga käest allkiri saada. Andrus oli asjalik sell. Ainult komsomolibüroo kaudu saigi üldse midagi korraldada. Olgem nüüd ausad ja tuletagem meelde, et tegelikult ei oleks isegi Tartu levimuusikapäevad mitte kunagi toimunud, kui ülikooli komsomolikomitee СКАЧАТЬ