Vait olla ja edasi teenida. Mihkel Rammo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teha läbi reameheeksam, üldfüüsiline test ja kuuekümnekilomeetrine reameherännak…”

      Klassi läbis kahin.

      „Vaikust!” Leitnant Pilbergi hääl valjenes korraks, kuid tasanes siis taas. „Te ei või koha pealt rääkida, teha hääli ega nägusid. Kui keegi tahab midagi küsida, siis tõstab ta käe.”

      Klassi keskel tõusiski üks käsi.

      „Jah, palun küsige.”

      Tõusis keegi paksem tüüp. „Ma tahaksin täpsustada seda käsutäitmise asja. Kas kõiki, ma mõtlen, kõiki käske peab täitma?”

      „Jah, eranditult.”

      „Aga kui ülem annab käsu, mida ta ei tohiks anda? Kui ülem käsib pea ahju pista, kas ma siis teen seda?”

      „Kui ülem kuritarvitab võimu ja oma käsust ei taandu, siis te täidate käsu ja teete pärast seda minule ettekande.”

      „Pistan pea ahju, kõrben veits ja siis teen ettekande,” ebales küsija.

      „Jah, nii see on, tähendab ei, ei… see on halb näide.”

      „Aga kui teie kuritarvitate võimu, kelle poole siis pöörduda?”

      „Pataljoniülema poole, kuid selleks on teil luba vaja.”

      Paks poiss jäi mõttesse. „Ma ei saanud ikka aru – luba? Kellelt?”

      „Oma kompaniiülemalt, seega minult.”

      „Tähendab te kuritarvitate võimu ja siis lihtsalt lasete mind pataljoniülemale kaebama?”

      Keegi klassis turtsatas.

      „Kuhu te sihite, noor…?”

      „Vilde,” vastas paks poiss.

      „Vilde?” küsis Pilberg.

      „Jah, Vilde, ma vabandan, kui olin kiuslik.”

      „Te peate ennast vist väga targaks?”

      „Piisavalt intelligentseks, et näha süsteemi nõrku külgi. Kui te aga minu haridust silmas peate, siis ma olen lõpetanud ülikoolis psühholoogia, räägin vabalt nelja võõrkeelt ja oleksin sellest sügisest suundunud magistrantuuri, kuid vabariik vajas mind siin rohkem.”

      „Istuge,” sõnas Pilberg, otsustades noore hetkel rahule jätta.

      Vilde istus. Istus, kuid tundis rahutust. Tema, tunduvalt kõrgema intellektiga kui enamik klassisolijaid, haritud, aktiivne korporant, käinud presidendi vastuvõtul, kuulunud õpilasomavalitsusse, pidi nüüd viibima sõjaväes ja mängima sõda endast viis aastat noorematega. Saatuse kurjal tahtel ei olnud tal õnnestunud teenistusest pääseda ja see masendas teda tublisti.

      Pilberg sammus akna juurde ja põrnitses mõtlikult vihmas lainetavaid aknaruute. Siis peatus tema pilk lipul, mis rippus maja ees vardas ega tahtnud vihma käes sugugi lehvida, vaid oli hoopis kurvalt lonti vajunud.

      Mike oma pingis aga mõtles, et leitnandiga saab veel viletsust näha. Ta oli kindel, et see mees nalja ei mõista ja parem on talle mitte silma alla jääda. Mike oli elus varemgi täheldanud, et mõnikord on parem olla nähtamatu osa suures massis kui pidevalt kõigile kättesaadavana orbiidil püsida. Vilde käitumine oli tema arvates hulljulge.

      Pilberg pöördus järsult minekule, lisades vaid niipalju, et vajadusel saab temaga alati ühendust võtta, ja soovis head päeva.

      Kui ta lahkunud oli, ütles seersant Hill noor Vildele: „Täitsa poiss.” Seersandi näol oli lai naeratus.

      Samuel. Vilde. Tölp

      Mike oli eelmisel päeval saanud kompanii laost kätte oma varustuse, mis lebas nüüd laialilaotatuna põrandal. Seal olid lahinguvorm, kiiver, sapöörilabidas, vahetussaapad, kummikud, hiigelsuur seljakott, katelok, pesu, sokid, mõned kindad, müts ja rakmed, mida kasutati õppustel laskemoona ja muude väiksemate esemete kandmiseks ümber keha. Kõik asjad olid rohelist värvi. Laos oli üks väiksemat kasvu kõhetu ülem öelnud, et Mike oma asju hoolega hoiaks ja midagi ära ei kaotaks. Ta sai ka teada, et too vinguva kõneviisiga mees oli kompanii veebel. Nüüd istus Mike taburetil avatud plekkkapi ees ja vaatas oma maist vara, millega ta järgneva aasta jooksul läbi ajama pidi. Mike hoidis käes paberilehte kapi skeemiga, kus oli täpselt ära näidatud, kuhu mingi asi käis. Igale asjale oli määratud kindel riiul ja koht. Mike hakkas hoolikalt varustust kappi asetama. Tööga ühele poole saanud, jäi ta tulemusega väga rahule. Kui mõni tsivilist oleks nüüd Mike’i kappi ja seal valitsevat korda näinud, oleks ta Mike’i ülimaks pedandiks pidanud. Sellest hoolimata puudus igasugune garantii, et ka nooremseersant Hill tehtuga rahule jääb.

      Samuel, pealinna poiss, kes magas Mike all naril, tuli tuppa ja suundus samuti kappide juurde.

      „Kuule, sina,” pöördus Samuel Mike’i poole, „ega sa pahanda, et ma hommikul sinu vormi selga ajasin, ma olin enda oma õhtul kappi pannud, aga hommikul ei meenunud.”

      „Jah, pahandan küll, tegelikult tahaksin ma sulle tappa anda, aga olgu peale, saad andeks. Peaasi, et seda juhtumit mulle liiga tihti meelde ei hakata tuletama.”

      „Tore, mina olen muide Tanel Samuel,” tutvustas end toakaaslane.

      „Mike Abel, tulen Tartust. Sina?”

      „Tallinnast.”

      „Kas siis samas linnas saab teenida?”

      „Miks mitte, mina ju teenin,” kehitas Samuel õlgu.

      „Meil Tartus üks leitnant rääkis… ah, vahet pole, ju saab,” lõi Mike käega.

      Vilde, kes samuti samas toas elas, tõusis oma toolilt ja tuli poiste juurde.

      „Ma mõtlesin, et tutvustan siis ennastki,” alustas ta juttu.

      „Vilde, mul jäi tunnist meelde,” sõnas Mike ja sulges kapiukse.

      „Ma vist jäin nii mõnelegi seal meelde.”

      „Jah, eriti Pilbergile,” arvas Mike ja lisas, „ega see mees vist nalja mõista.”

      Vilde istus tühjale voodile ja vangutas lootusetult pead. „Kuulsite, mis segast ta ajas?”

      „Kuulsime,” vastasid Mike ja Samuel.

      Tuppa sisenes veel viis meest, kes vahepeal duširuumis pesemas olid käinud.

      „Kuule, paks, mis sa lösutad minu voodil!” käratas kolmas siseneja Vildele. „Näed ju, et tekk on kortsus, mina saan hiljem selle eest pähe.”

      Vilde tõusis kiiresti ja vabandas: „Ma teen ise korda, ära pahanda.” Vildele meenus, kuidas nooremseersant Hill hommikul ta enda voodi kolm korda oli segamini keeranud, kuna tekk ei olnud piisavalt sirgu. Seersant oli alles siis rahule jäänud, kui visatud viiesendine vooditekilt üles põrkas. Pealegi oli voodil istumine rangelt keelatud, rääkimata lösutamisest.

      Voodi omanik, kullininaga koljat, pöördus kapi poole, et ära panna oma pesemisvahendid. Tema lõug veritses ja Mike taipas, et mees on habet ajanud. „Plaastrit tahad, СКАЧАТЬ