Vait olla ja edasi teenida. Mihkel Rammo
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Vait olla ja edasi teenida - Mihkel Rammo страница 9

СКАЧАТЬ Praegu küll.”

      Ettekandja võttis laualt menüü ja tippis kõpskingadel minema.

      „Kas sa kunagi midagi peale kana ja kartulite ka sööd?” päris Toomas Mike’ilt.

      „Kodus söön, kuid pubis on mul tavaliselt kindel eelistus.”

      „Kana ja ohtralt koolat?”

      „Mulle maitseb see toit.”

      „Aga mis su lemmiksöök on?”

      „Kana…”

      „Parandamatu.”

      Ettekandja tõi joogid.

      „Praega läheb veidi aega.”

      Mike noogutas.

      „Ja see koola, need liitrid, kas sa ei karda, et see hakkab kunagi tervisele?” jätkas Toomas norimist.

      „Kindlasti vähem kui sinu pidev napsitamine.”

      „Oh, ma mõned õlled vahel lasen. Palju ma ikka joon!” Toomale ei meeldinud, et teda kritiseeriti.

      „Neid õllesid tuleb iga päevaga juurde. Õllede vahel lased sa ka viina ja muidki kangemaid jooke. Ja arvestades sinu vanust…”

      „Kangemat peabki jooma. Minu isa ütleb alati, et tuleb kanget juua. Alla neljakümnekraadiste jookide manustamine pidi tervise rikkumine olema. Viin aga paneb vere käima.”

      „See on nüüd küll targasti öeldud.”

      „Näe, su kalorihunnik tuleb. Mul läheb juba niisuguse rasvakoguse vaatamisest süda pahaks. Kas sa tõesti suudad selle ära süüa.”

      Mike silmitses praadi, mida talle just serveeriti, ja vastas sõbrale rahulolevalt: „Ma söön täna veel kaks sellist ära.”

      Toomas raputas pead.

      „Imelik, et selline söömine sinu kehakaalule ei mõju. Arvestades sinu toitumisharjumusi, ei mahu mulle pähe, kuidas sa nii sale oled?”

      „Hea ainevahetus.”

      „Isegi väga hea, ütleksin.”

      „Mulle lihtsalt maitseb rämpstoit.” Mike võttis kanakoiva näppude vahele ja lõi hambad sisse.

      „Mõnus.”

      „Avalikus kohas võiks ikka kahvliga süüa,” tegi Toomas märkuse.

      „Kana süüaksegi näppudega, etiketiäss.”

      Kooli lõpp. Suvi

      Eksamipäevad saabusid ja nii mõnegi õpilase aknast paistis öösel tuli. Õpiti. Noored inimesed nägid vaeva, et sillutada teed helgema tuleviku poole. Seina taga magasid rahulikult nende vanemad ja nägid ilusaid unenägusid. Isad nägid endi poegi juristide ja pankuritena ja teadsid, et ei pea tulevikus enam teetöölisena või torumehena ööd ning päevad rabama, sest kui poeg ikka kord ülikooli lõpetab, läheb kõigil elu kergemaks.

      Emad nägid unes endi kauneid ja igavesti noori tütreid, kes olid abiellunud eduka pankuri või juristiga, ja tundsid rõõmu, et vähemalt tütar ei pea elama vaesuses ega leppima mehe viletsa teetöölise-palgaga. Kõik oli tasakaalus.

      Mike magas aga õndsa und ega valutanud südant eksamite pärast. Lähim aasta oli planeeritud ja sellest teadmisest piisas. Ta tahtis elada päeva korraga.

      Eksamid möödusid ja Mike tuli nendega päris kenasti toime. Head ja rahuldavad hinded lõputunnistusel ei andnud põhjust virisemiseks ka vanematele.

      Pärast lõpupidu, mis algas ilusa aktusega ja kulmineerus öise saunapeoga, kus vintis peaga klassikaaslased viimast korda koos olid, saabus suvi, mis oli soe ja möödus kiiresti nagu kõik eelnevadki. Ühel päeval, kui Mike kalendrit vaatas, avastas ta ehmatusega, et sõjaväkke minekuni oli jäänud vaid üks nädal.

      Seep

      „Millal siis minek on?” oli Ando huvitatud.

      „Juba järgmisel nädalal. Helistasingi, et küsida, kas sa ikka peole tuled?”

      „Ärasaatmisele? Muidugi. Tuleb ka kõva jooming?”

      „Parem, kui ei tuleks, kuidagi imelik on pohmas peaga sõjaväkke ilmuda. Kui juba alguses korda rikun, mis ma siis ülejäänud aasta teen?”

      Ando hakkas selle peale naerma.

      „Ega sa ometi arva, et teised kõik kainelt ilmuvad. Usu, esimestel päevadel on seal enamik meestest näost lapilised. Ma tean juhuseid, kus tüüpe on kanderaamiga kohale taritud.”

      „Täitsa loogiline,” jäi Mike sõbraga nõusse.

      „Loomulikult. Ära sa siis viina pealt kokku hoia. Mida rohkem mehi loogu vajub, seda kindlam on, et sind ka aasta pärast mäletatakse. Muidu tuled tagasi ja avastad, et sind justkui polekski kunagi eksisteerinud.”

      „Ja-jaa,” naeris Mike.

      „Tahtsid sa veel midagi küsida?” päris Ando.

      „Jah, ma mõtlesin, et sa oled nende asjadega rohkem kursis, ikkagi kaitseliitlane…”

      „Küsi julgesti.”

      „Jah, et mis ma sinna kaasa peaksin võtma? Ma tean, et spordiriided peavad endal kaasas olema, ma ostsingi täna uued Adidase dressid…”

      „Mida?” röögatas Ando. „Sa ei taha ometi ütelda, et ostsid sõjaväkke Adidased? Ega ometi originaale?”

      „Mis? Ma ei salli tururiideid. Muidugi originaalid.”

      „Kallis laps,” võttis Ando vanemliku tooni, „need pannakse pihta enne, kui päev õhtusse jõuab.”

      „Kuidas? Ma ei lase sellisel asjal sündida,” oli Mike ärevil. Siis kuulis ta telefonist tasast prõmmimist, mis tuli sellest, et Ando koputas endale toruga vastu otsaesist.

      „Siis saad sa lisaks muule veel ka keretäie tappa.”

      „See on sigadus,” oli Mike päris vihane.

      „See on sõjavägi. Saad aru, vanemad on teistest üle. Esimesed kolm kuud oled sina noor. See tähendab, et sa oled suur null. Sinuga tehakse jubedaid asju, sina aga oled vait ja teenid edasi.”

      „Mida ma siis kaasa peaksin võtma?”

      „Vanad katkised veninud põlvedega haisvad dressid. Ja ketsid. Jah, vana Hiina kets on varaste suhtes täiesti immuunne.”

      „No sa paistad seda asja jagavat,” ütles Mike üleolevalt. „Ole hea, mida veel vaja läheb?”

      „Sa ära seal ironiseeri midagi, kunagi veel tänad mind.”

      „Kindlasti.”

      Ando oli hoos ja jätkas.

      „Sul СКАЧАТЬ