Vait olla ja edasi teenida. Mihkel Rammo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tõega, ole vait, ma ei saa nii üldse enam rääkida. Ma olen ise kah pool elu maal elanud ja ei suhtu maakatesse sugugi halvasti. Mulle lihtsalt meeldib asju nende õigete nimedega nimetada. Veel palun ma sinult juba ette andeks kõik solvangud, mis ma sulle selle aasta jooksul läkitan ja loodan kogu südamest, et sa enam mind ei katkesta.”

      „Ähh,” tegi Tölp ja kirjutas edasi.

      „Tore, et sa aru said. Ma vähemalt loodan, et see ebamäärane häälitsus seda tähendas.”

      Järjekordselt sisenes seersant Hill ning kõik mehed kargasid püsti ja jäid valveseisangsse.

      „Vabalt, vabalt,” ütles seersant muiates ja mehed istusid uuesti toolidele.

      Seersant kõndis toas ringi, vaatas voodeid, vedas näpuga üle aknalaua ja uuris siis näppu, lootes tuvastada sealt tolmu, kuid asjata, sest Vilde oli oma laia tagumikuga aknalaua korralikult üle käinud. Siis avas ta mõned kapid, tõusis kikivarvule ja silmitses hoolega ülemisi riiuleid. Ise oli ta kogu selle aja vait, endal rahulolu näost peegeldumas. Siis, leidmata midagi korratut, läks ta toast välja ning mainis uksel millegipärast: „Aga mina lähen viieks päevaks puhkusele!” Ja siis oli ta kadunud.

      „Täitsa soga vend,” koputas Vilde näpuga endale meelekohale ning vajus tagasi aknalauale.

      Arminägu

      Kolmandas toas elavate Viljandi meeste nimed olid Siinmaa, Oll, Karis ja Rõõmus. Esialgu olid nad visad teistega seltsima ja hoidsid rohkem omaette. Nad olid juba tsiviilis üksteisega tuttavad olnud.

      Marek Siinmaa, jässakas keskmist kasvu kaheksateistaastene poiss, kandis tugeva suurendusega prille, mis andsid tema näole veidi juhmi ilme. Loomult oli ta vaikne ja tagasihoidlik ning toakaaslased said peagi aru, et tema kaela on lihtne igasugu kohustusi lükata. Kui kusagil oli vaja midagi koristada, tuua või viia, vajati vabatahtlikku, siis oli väljavalituks enamjaolt Siinmaa.

      Siinmaa allaheitlikkuse põhjuseks võis muu hulgas olla seegi, et pool tema näost ja osa kehast olid kaetud põletusarmidega, mis pärinesid varajasest lapsepõlvest. Armide teema oli tema jaoks tabu, ta ei rääkinud sellest peaaegu kunagi. Ka tema kolm sõpra vältisid seda teemat ja nii ei saanudki Vilde, kes asja vastu huvi oli tundnud, oma küsimusele vastust.

      Siinmaa alaväärsustunne oli ilmne ja ta kannatas selle all tugevasti. Iga keskkonnamuutus viis ta rivist välja. Viiendas klassis oli ta sunnitud kooli vahetama, kuna perekond kolis rahulikust maakohast linna, et isa saaks asuda tasuvamale ametipostile. Selles eas oli Marek, nagu iga teismelisse ikka jõudev noor, eriti haavatav ja narrimine koolis jättis ta hinge jälje.

      Nüüd oli ta sõjaväes ja teda ümbritsesid sajad uued näod, kes teda uudishimulikult jõllitasid. Kompaniis oli vähe neid mehi, kes esimese nädala jooksul temalt armide kohta poleks pärinud. Isegi leitnant Pilberg oli sellel teemal vestelnud ja saanud ainukesena vastuse oma küsimusele.

      Siinmaa rääkis vähe, ja kui rääkis, siis enamjaolt oma kolme sõbraga. Ühel õhtul istusid nad neljakesi akna all ja vestlesid elavalt. Mike jälgis neid eemalt ja taipas oma üllatuseks, et tegelikult on Siinmaa märksa taibukam, kui välja näitab. Siinmaa rääkis oma ajaloolisest kangelasest Winston Churchillist. Ajalugu oli koolis olnud tema lemmikaine ja eriti pakkus talle rõõmu elulugude lugemine ning nende ümberjutustamine sõpradele. Kui hiljem jutt naistele üle läks, jäi Siinmaa vait ja kuulas ainult oma kolme sõbra aktiivset arutelu. Naised oli tema nõrk koht. Tal hakkas alati hinges kripeldama, kui poisid väljas käisid ja tüdrukutega mehkeldasid. Siis istus ta kodus, luges omi raamatuid ja valutas südant. Nii mõnigi kord oli ta valusalt armunud olnud ja hingepiinades vaevelnud. Nii mõnigi kord oli ta unistanud suhtest, tüdrukust, kellega aega veeta, tüdrukust, kelle sülle panna pea, kui tuju paha. Kuid tegelikkuses oli ta oma tunnete vastu karm ja surus need alati alla, kui keegi talle meeldima hakkas. Ta oli kindel, et tema ei saa kunagi endale ilusat ja armastavat tüdrukut – see lihtsalt pidi nii olema, sest tema oli ju armiline ja kole.

      Ühel päeval enne söömaminemist nimetas üks poiss esimesest toast Siinmaad tema välimuse pärast „kärsaks”. Tölp, kes seda pealt kuulis, läks näost punaseks, surus oma suured kämblad rusikasse, astus narrija ette ja puuris teda tulivihase pilguga.

      „Sa ei tee seda enam kunagi,” urises Tölp. Vaene poiss hakkas hirmust lõdisema ega saanud sõnagi suust.

      Vilde, kes asja pealt oli näinud, astus haavunud Siinmaa juurde ja lohutas: „Ära kuula debiilikute juttu, sa ei ole mingi kärss, pigem oled sa… sa oled arminägu.”

      „Jah, seda kindlasti,” turtsus Siinmaa.

      „Ikkagi parem kui kärss, või mis?” katsus Vilde lohutada.

      Siinmaa ühmas midagi vastuseks ja kõndis minema.

      Need teised

      Aimar Oll, heledate juustega nägus noormees, pikk ja lihaseline, oli Viljandi neliku vaieldamatu liider ja peagi saavutas ta liidrirolli ka teiste seas. Tema oli see, kes suhtles jaoülematega, kui mõni asi vajas ajamist ning tavaliselt saavutas ta oodatud tulemuse. Diplomaadina kauples ta välja nii mõnedki privileegid, mida teistel tubadel ei olnud. Kord sai ta kolmandale toale isegi õiguse veel pärast öörahu telekat vaadata ja see oli noorteajal suur privileeg. Tema mõjukas sarm sõjaväes ei jätnud kahtlustki, et eraelus oli ta sama edukas.

      Oli neidki, kes Olli edukust kadestasid ja teda igal võimalikul moel mõnitada üritasid. Nii sai ka Oll endale kiiresti hüüdnime „playboy”. See ei häirinud teda, talle oli varemgi samalaadseid nimesid pandud.

      Mõni jälle väitis, et Oll on pede, kuna ükski normaalne mees, vähemalt mitte hetero, ei käituvat niimoodi. Oll ei vihastanud ka niisuguse jutu peale ja see kinnitas teiste arvates kahtlusi tema homoseksuaalsuse kohta.

      „Kas sa oled homo?” küsis kord Vilde Ollilt.

      „Ja kui olengi?”

      „Ei midagi, ma lihtsalt loodan, et sa siis meid teatud pilguga ei jälgi.”

      „Oh, ära sina sellepärast küll pabista,” ütles Oll naerdes ja mõõtis pilguga Vilde paksu keret.

      Vilde sai vihjest aru ja solvus.

      „Või ootasid sa teistsugust vastust?” küsis Oll.

      „Mine metsa, räägi, nagu on, ära keeruta justkui mõni poliitik.”

      Oll ütles tõsiselt: „Kui on ilus ja meeldiv inimene, siis ju pole vahet, mis soost ta on.”

      Vilde rehmas käega ja lõpetas jutu.

      Siim Rõõmus kuulus ka nende meeste hulka, kes olid Mike’i arvates oma nime väärt, sest Rõõmus oli rõõmus. Ja ta suutis kogu seltskonna täiesti fenomenaalse lihtsusega naerma ajada.

      „Ma panen nad nutma,” ütles Rõõmus, kui jaoülematega midagi rääkima läks. Ja pool tundi hiljem olid jaoülemate näod mornid.

      „Ma panen nad naerma,” ütles Rõõmus, ja pool tundi hiljem lahkus ta jaoülemate toast, taustaks meeste naer.

      Rõõmus oli välimuseltki omamoodi huvitav ja naljakas, meenutades Disney pöialpoissi Õnneseent – veidi püstise otsaga nina, peast tugevasti eemale hoidvad kõrvad. Pikkust oli tal umbes sada seitsekümmend sentimeetrit ja kaalu kuuskümmend viis kilo.

      Vormide jagamisel jäi Rõõmus viimaste hulka ja tal tuli leppida СКАЧАТЬ